Paastuaja mõtisklused

Nüüd on saanud juba kombeks esitada Suure Paastu igal nädalal mõtisklemsieks üks tekst. Seekord valisime püha Gregoriuse Nazianzusest, keda kutsutakse Teoloogiks ja kes on kristliku Idamaa üks suurimaid Kirikuisasid. Ta sündis kas aastal 329 või 330 meie aja järgi kas Nazianzuses, mis on Kapadookia edelaosas (Väike-Aasias) asuv linn, või siis seal lähedal Arianzuses, kus tema suguvõsal olid maavaldused.

Me ei leia temas mitte ainult tõsise ja targa teoloogi, vaid ka erakordselt siira inimese, kes iga kord võtab lugeja oma usaldusaluseks. See, mis on tema loomingust meieni säilinud (45 kõnet, 247 kirja ja suur hulk luuletusi), annab edasi kristlikku tõde, mille on läbi tunnetanud võimas suurvaim ja mille üle on mõtisklenud vägev pühak, kes on ühtlasi väga kütkestav inimene. Tema suurepäraselt esitatud õpetus on äärmiselt kindel. Hoolimata ajalisest ja ruumilisest vahemaast ning vahel harjumatust väljendusviisist on meil endiselt tunne, et ta on meie lähedal, sest ta avab oma hinge meile nii suure lihtsuse ja kergusega.
Ta lahkus rahulikult ja vaikselt 390. aasta alguses.
Valitud tekstid pärinevad Paul Gallay’ raamatust „Gregoire de Nazianze“, éd. Ouvrières, sarjast „Eglise d’Hier et d’Aujourd’hui“, Pariis, 1993, lk. 31-33, 52-55, 77-98, 101-103.

Aidaku tema mõte meil paremini elada sel paastuajal, oodates ülestõusmise aurikast päeva.

Gregorius ja vaesed
Ole vaesele jumalaks, jäljendades halastavat Jumalat

Kõne XIV, 26

Sel paastuajal toome ära pikki lõike Gregoriuse kõige iseloomulikumatest jutlustest, XIV kõnest. Ilmselt pidas ta selle üleskutse vaeste toetuseks Nazianzuses. Arvatavasti ta tahtis, et Nazianzuse kristlased rajaksid vaeste jaoks hospiitsi nagu Basilius tegi seda samal ajal Kaisareas. Gregorius võis rääkida heategevusest erilise autoriteediga, sest ta ise oli kogu elu jooksul suur heategija. Ta ei kujutanud täiust ette ilma heategevuseta ja ligimese aitamiseta. Oma testamendis, mis on tänini säilinud, tegi ta mõned annetused oma sugulastele ja teenijatele, aga kogu ülejäänud vara jättis Nazianzuse kirikule vaeste abistamiseks.
Motiivide seast, mis nõuavad kristlastelt heategevust, rõhutab Gregorius Jumala heldust, kellelt me saame kõik, ning seda, et viletsus tekkis maailma alles koos pattulangemisega. Peale selle rõhutab ta inimeste ühtekuuluvustunnet kui ühiselu seadust.

4. Tekst.
Mõningate inimeste ettekäänded ligimese aitamise kohusest keeldumisel: maailmakord, Jumala tahe.

Meie seas on inimesi, kes – see peaks pisarad silma tooma – mitte ei tunne kaasa õnnetutele ja ei aita neid, vaid õelalt solvavad ja ründavad neid rumalate ja asjatute mõttekäikudega; nende hääl on puhtmaine, nad pudrutavad tühja, nende kõne pole mõeldud taiplikele kõrvadele, mis on harjunud jumalike sõnumitoojatega; nad söandavad ütelda: „Nende viletsus tuleb Jumalast ja meie jõukus tuleb samuti Jumalast. Kes olen mina, et astuda vastu Jumala seadustele ja püüda olla Jumalast parem? Las nad kannatavad, las nad olla viletsuses ja hädas, sest selline on Tema äranägemine.“ Sellised inimesed armastavad Jumalat ainult siis, kui küsimus on oma raha hoidmises ja hädasolijate pilamises! Kuid niimoodi rääkides nad juba näitavadki, et nad ei usu tegelikult nagu pärineks nende jõukus Jumalalt: kui keegi usub, et Jumal on andnud talle kõik, mis tal on, kas ta saaks siis puudustkannatajate kohta mõtelda selliseid mõtteid? Kui midagi on Jumalalt saadud, siis ka kasutatakse seda Jumala järgi. >>loe edasi...