08.01.2010 reede*

Vaga Georgius, märter Abo, vaga Domnika

Tartu märtrid preester Issidor ja kaaskannatajad

hommikuteenistuse evangeelium
Mt 10:16-22

Epistel
Hb 11:33-40
Evangeelium
Lk 21:12-19

Tropar

Oh õndsad Issanda kannatajad,
Teie kuulutasite julgusega õiget Kristuse usku,
Ja võitsite kohtu ees vastaliste ekslikud õpetused.
Sellepärast saitegi, oh pühad inimesed, jõe põhja visatud.
Aga teie hinged asusid üles taeva kodadesse,
Seal nüüd pühadega ühes, seistes kõikide kuninga ja Jumala aujärje ees,
Tehke palvet Tema ees meie õigeusu ristirahva eest,
Kes teie vahvaid võitlemisi vagal meelel austab.

...Kirikulõhe ja unioonid
Eestimaa õigeusulised austavad eriti meie kiriku kahte suurkuju - märterpiiskop Platonit ja märterpreester Issidorit. Mõlemad vaimulikud leidsid oma Iõpu Tartus.
Preester Issidor elas Tartus 15. sajandil. Tol ajal oli Tartu linnas kaks õigeusu kirikut: püha suurmärter Georgiuse (Jüri) ja imetegija Nikolai oma. Linnavõim oli sakslaste käes. Katoliiklik Tartu aadelkond tahtis õigeusulistest tingimata lahti saada.
Roomakatoliku kirik ju teatavasti ei tunnistanud õigeusu kirikut pärast 870. aasta skismat (kirikulõhe) Lääne (Rooma) ja Ida (Kreeka) kirikute vahel, mille tulemusena lääne kirik 1054 lõplikult idakirikust eraldus. Ent Rooma paavstid on jätkuvalt ihaldanud õigeusulisi oma ülemvõimu alla saada. Korduvalt kehtestati Rooma ülemvõimu aluseid ühendusi (unioone) õigeusu kirikuga. Unioon kuulutati välja näiteks kohalikel kirikukogudel Lyonis 1274, Firenzes 1439 ja Brestis. Viimatimainitu kehtestas uniooni Lääne-Ukrainas. Analoogsed unioonid sõlmiti ka Bulgaaria, Rumeenia ja veel mitmete teiste õigeusu kirikutega.
Firenze unioon ei leidnud Venemaal heakskiitu, kuigi Vene (Kiievi-Moskva) metropoliit Issidor oli agar uniaatide pooldaja. Metropoliit kuulutas uniooni Moskva Jumalaema Uinumise peakirikus 19. märtsil 1441, kuid ta võeti juba kolm päeva hiljem vahi alla ning põgenes seejärel läbi Leedu Rooma. Ainult mõned üksikud piiskopid Lääne-Venemaal säilitasid liidu Rooma paavstiga. Õigeusulised tühistasid uniooni Jeruusalemma kirikukogul 1443.

Märterpreester Issidori lugu
Ka Tartus taheti kehtestada uniooni, kuid kohalikud preestrid Joann ja Issidor olid saksa võimude ja katoliku vaimulikkude vastutöötamisest hoolimata selle vastu ning õigeusu kogudused säilitasid oma iseseisvuse. Eriti oluline oli Moskvast pärit preestri Joann Shestini misjonitegevus. Ta püüdis linna eesti elanikkonda õigeusku pöörata, mispeale teda taga kiusama hakati ja sunniti Tartust Pihkvasse minema. 1473. aastal asutas ta kuulsa Petseri kloostri ja sai selle esimeseks iguumeniks Joona nime all.
Iguumen Joona kaasvõitleja ja ametivend preester Issidor jäi Tartusse. Ainsa hingekarjasena pidi preester Issidor taluma katoliiklastelt tulevaid alandusi ja enese vastu suunatud kohtuprotsesse.
1472. aasta 6. jaanuaril Issanda Ristimise Pühal, kui õigeusulised ristikäigus Emajõele veepühitsust tegema läksid, tungisid sakslased neile kallale. Preester Issidor ja tema 72 kaasusulist võeti kinni katoliku piiskopi Alberti käsul.
Öigeusklikud veetsid mitu päeva vangikongis. Seal lohutas preester Issidor oma karja ja palvetas nende eest, valmistudes märtrisurmaks. Ta kõneles: "Vennad ja lapsed, Issand on teid siia koos minuga pannud, et me saaksime kannatada õigeusu eest. Ärge kartke piinamisi. Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib teie ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata (1Pe 5-8). See kirjakoht hoiatab õigeusust taganemise eest. Seiskem aga nagu vaprad sõdurid, sest Issand ise on öelnud: On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga. On nad pidanud minu söna, siis nad peavad teiegi sana. Aga seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes mind on läkitanud. Aga kui Trööstija tuleb, kelle mina teile läkitasin Isalt, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, see tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate, sest te olete algusest peale olnud ühes minuga." (Jh15:20-21, 26-27)
Vangikongis andis Issidor kõigile viimast armulauda. Öigeusklikke kuulati kaua üle, algul heaga, seejärel piinamistega mõjutada püüdes, aga oma usust nad ei taganenud. 8. jaanuaril viidi usukannatajad jõkke ja tõugati elusalt jää alla.
Pühakuloost on teada, et vanematega olnud kaasas keegi väike poiss, kellele sakslased tahtsid elu kinkida, kuid lapsuke õnnistanud end kolmekordselt ristimärgiga ja hüpanud jäisesse vette, kuhu olid visatud tema vanemad. Kevadel, kui jõgi lahti läks, uhtus vesi usukannatajate surnukehad kaldale mõni kilomeeter linnast eemal. Imelikul kombel oli vee vool need ilusasti ritta seadnud eesotsas teenistusriietes preester Issidoriga. Tartu linna vene kaupmehed matsid usukannatajad Püha Nikolai kiriku juurde.

Issidorile pühendatud kirikud
Meie esimeste usukannatajate Tartu märtrite mälestus oli unustusehõlmas kuni 1898. aastani. Nende kangelastegu oli teada vaid vanausuliste seas. 1896 tegi õigeusuliste eestlaste vaimne juht, Riia ja Miitavi ülempiiskop Arseni Brjantsev ettepaneku Riia Vaimulikule Konsistooriumile, et see möödalaskmine heastataks. Samal aastal kanoniseeris Püha Sinod usukannatajad pühakutena.
Kuni selle aastanumbrini ei olnud terves Riia piiskopkonnas märter Issidorile pühendatud kirikut. Ülempiiskopi korraldusel avati Valga linnas Issidori nimeline kogudus. 27. mail 1897 pandi uuele kirikule peapiiskop Arseni osavõtul nurgakivi.
Püha Issidori järgi nimetati ka 1904 avatud Kaansoo koguduse ajutine kirikuhoone Pärnumaal, kuid kirikut kogudus endale ei soetanud. Tartu Jumalaema Uinumise Peaairikus on alates 1900. aastast põhjapoolne kõrvalaltar pühendatud Issidorile. Enne 1917. aasta sündmusi oli kavas Emajõe kaldale ehitada märtrite kabel, kuid selle plaani teostumist segas revolutsioon. Küll aga asutati 1898 (29. novembril) preestermärter Issidori Vennaste Selts, mis koondas enda ümber Peterburi õigeusulisi eestlasi. 1907 valmis nägus viie kupliga Issidori kirik Jekaterina kanali ääres. Koguduse esimene preester oli isa Paul Kulbusch, pärastine märterpiiskop Platon. Issidori Vennaste Selts tegutses kuni 1933. aastani.
Tartu preestermärter Issidori ja koos temaga hukatud 72 usumärtri mälestuspäeva tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 8. jaanuaril (21. jaanuaril). Samal päeval on Valga Issidori Peakiriku templipüha.

SERGEI SELEZNJOV (Usk ja Elu (2000;1)