Põltsamaa Pühavaimu kogudus
|
|
Metropoliit Stefanus pühitses preestriks diakon Stefan Ots´a
Põltsamaa Pühavaimu kogudus 110
Põltsamaa Pühavaimu kirik
Annetuste tegemiseks on Põltsamaa Pühavaimu kirikul avatud arve nr 10002047739005 SEB pangas
Põltsamaa kiriku ja koguduse ajalugu
Põltsamaa Pühavaimu kogudus asutati püha Sinodi ukaasiga nr 2674 17.märtsil 1846 aastal (vana kalendri järgi). Pikemat aega nimetati kogudust Oberpahleni e. Ülem-Paala koguduseks samanimelise mõisa järgi. Kohe koguduse asutamise aastal (1846) ühines apostlik õigeusuga 2055 inimest: 1515 meest ja 540 naist. Samal aastal laulatati 101 abielupaari. Koguduse avamise ajast kuni 1851 aasta oktoobrini üüriti ruume jumalateenistuseks sõjaväekasarmus. Üüri maksti aastas 100 rubla.
Paljud Põltsamaa koguduse esimesed liikmed kannatasid apostlik õigeusu pärast sama tõsiselt kui esimese sajandi kristlikud märtrid. Nii saadeti Pärnu kohtusse Lustivere valla kodanik Jüri Jürgenson ja Mihkel Kanus. Sealt saadeti nad tapiga Viljandisse. Teel vanglasse kannatasid nad nälga ja külma. Viljandi kohus peksis Jüri Jürgensoni õigeusu vastuvõtmise pärast poolsurnuks, ta sai vitstega 120 hoopi. Ühes temaga kannatasid Viljandi vanglas õigeusu vastuvõtmise pärast Lustivere valla Pudivere küla mehed Mart Holdt, Andres Mittal ja Jaan Tutt. Üks esimesi õigeusu vastuvõtjaid Andres Jüri p. Reismann sai usuvahetamise pärast Pajusi mõisas peksa, teda karistati 62 vitsahoobiga. Kuid vitsad ja tagakiusamine mõisniku ja pastori poolt ei suutnud meeste meelt õigeusust ära pöörata vaid kinnitas neid usus veelgi kindlamini.
Koguduse algupäevil oli liikmete seas 125 pärisperemeest ja 300 rentnikku, ülejäänud olid mõisa moonamehed. Taluperemehed olid suureks toeks koguduse preestritele nende tegevuses, samuti kaitsesid nad kohtus õigeusklikke rentnikke, kui mõisnikud ja pastorid neile igasuguseid kitsendusi usu pärast tegid, nt sundides neid rendilepingutele alla kirutama. Neis lepingutes sunniti peale tingimusi, millega rentnikud olid kohustatud luteri kirikule ja pastorile maksu maksma rahas ja viljas, olles ise õigeusu kiriku liikmed. Kartes lepingu ülesütlemist, maksid paljud õigeusu koguduse liikmed luteri kirikule ja pastorile makse. Suurimaid õigeusu kiriku vastaseid oli Põltsamaa pastor Maurach, kes kiriku kantslist õigeusu kirikut ja õigeusklikke pilkas.
On tõsi, et eestlased oma riikliku vabaduse ja rahvustunde alalhoidmiseks apostlik-õigeusu vastu võtsid, sest pastorite jutt nn hingemaast oli vaid tõe moonutamine. Need 125 peremeest ja 300 rentnikku, kes Põltsamaa ümbruskonnas õigeusu vastu võtsid, on selle ajaloolise tõe tunnistajateks. Esimesed ei vajanud pärisperemeestena hingemaad, ning teised kui rentnikud ei vajanud samuti seda legendaarset maad vaid otse vastupidi: olid koguni valmis koos õigeusuga vastu võtma tagakiusamist ja karistusmakse pastorihärrade ja õigeusu heaks.
Alates 19. oktoobrist 1851 peeti jumalateenistusi juba kirikus, kuid koht uue kiriku jaoks ei olnud eriti soodne, sest asus asula keskusest ühe versta kaugusel Kuningamäel. Esimene puust ja viie kupliga kirikuhoone oli kiiruga kroonu kulul valmis ehitatud, projekteerijaks arhitekt Adamson. Kiiruga ehitatud pühakoda vajas edaspidi pidevat remonti ning aastatega oli juba sellises olukorras, et seal külmusid pühad annid, tõmbetuules kustusid küünlad, külma pärast ei saanud palvetajad kaua paigal seista. Õigeusu vastased ennustasid aga õigeusu kiiret lõppu Põltsamaal ning väitsid, et kui vilets puukirik kord kokku kukub, siis ongi selles kandis õigeusul lõpp.
25 aastat kestis kirikuvalitsuse ja kohaliku võimu vastasseis korraliku maatüki pärast. Kohalik võim takistas uue kiriku ehitamist asula keskusesse. Sallimatus paisus koguni nii suureks, et leidis väljenduse õigeusu kalmistu rüüstamises ja rüvetamises. Huvitav asjaolu oli ka see, et Põltsamaa mõisa omanik vürst N.Gagarin, olles ise venelane ja õigeusklik, mängis igati sakslastega kaasa ja takistas kiriku ehitamist. Lõpuks 1892. aastal õnnestus siiski saada maad uue kiriku ehitamiseks, mis läks maksma 2388 rubla. Kivikiriku nurgakivi asetamine leidis aset 8.mail 1894. Kiriku projekteerijaks oli piiskopkonna arhitekt A.N. Edelson, ehitajaks S.D. Felder. Kiriku õnnistamine toimus 10.septembril 1895 aastal.
Alates 1850. aastast tegutses koguduse juures kihelkonnakool ja kolm abikooli. Lustivere abikool avati 1853. aastal. Selle kooli esimeseks õpetajaks oli aastatel 1853-1886 Andrei Leismann, ülempiiskop Nikolai Leismani isa. 1890. aastani oli samas koolis ametis Andrei Leismani poeg Aleksei. Nõmavere abikool tegutses alates 1871. ja Pajuse abikool alates 1878. aastast.
Järgnevalt preestritest, kes on teeninud Põltsamaa Pühavaimu kogudust. Esimene hingekarjane oli Vassili Polistovski, kes ühendas Põltsamaa ümbruses, Laiusest Kolga-Jaanini ja Sadukülast Kikevereni, paari aasta jooksul kogudusega 5000 hinge. Isa Vassili teenis Põltsamaal 18.03.1846-07.12.1849.
Järgmine preester, isa Konstantin Horošavin (teenis 11.12.1849-52) jätkas koguduse organiseerimist, asutas koole ja ehitas esimese puust kiriku (1850-51) Kuningamäele, mis asub 2 kilomeetri kaugusel Põltsamaast.
Preester Simeon Popov (01.07.1852-15-01.1862) oli hiljem ametis Olustveres, kust ta viidi üle Tallinnasse. Seal oli ta Issandamuutmise kiriku eesnikuks ja Neeva Aleksandri peakiriku esimeseks esipreestriks.
Preester Aleksei Troitski (26.03.1862-11.05.1866) teenis kõigepealt Uduvere, Tõstamaa ja Kolga-Jaani kogudusi. 1866. aastast kuni surmani oli ametis Laatres.
Kõik ülalmainitud vaimulikud oli Pihkva Vaimuliku Seminari vilistlased.
Eufimi Küppar (1866-73) oli esimene eesti preester, oli ka Riia Vaimulikus Seminaris eesti keele õpetajaks. 1873-94 oli ametis Tuhalaanes kuni oma surmani.
Tema poeg Nikolai Küppar jätkas isa tööd Tuhalaanes kuni oma surmani 1914. aastal.
Preester Nikolai Tsvetikov oli koguduse eesotsas lühikest aega (28.01.1874-21.10.1875). Lisaks seminariharidusele oli ta omandanud akadeemilise hariduse Peterburgis. Järgmised kümme aastat (1875-85) oli ametis Suure-Jaani koguduses.
Viktor Bežanitski (29.01.1876-07.07.1881) oli sündinud preestri perekonnas ning tema neli venda olid samuti preestrid. Preester Viktori vend Nikolai Bežanitski, enamlaste ohver, on meie kirikus kuulutatud pühakuks.
Preester Vassili Ink oli koguduse esiotsas pikemat aega (26.06.1881 kuni surmani 21.03.1917) Tema koostas koguduse põhjaliku kroonika ja võttis agaralt osa kivikiriku ehitamisest. 1905. aasta verised sündmused jätsid aga sellest preestrist negatiivseid mälestusi, sest ta oli üks vähestest õigeusu vaimulikest, kes toetas karistussalkade tegevust.
Joann Podekrat teenis Põltsamaal 07.05.1917-15.08.1936. Ta oli preestriks ka Sadukülas ja Vändras. Peale Põltsamaalt lahkumist teenis Sindis, kus ka suri 1937. aastal.
Järgmised preestrid olid koguduse asetäitjad: Kolga-Jaani preester Andrei Laredei (1936.a.), samal aastal ka Karksi-Nuia koguduse eesnik Vladimir Allik. Joann Meltsaar (1936-01.04.1940), Konstantin Antson (1940) Arseni Vapper, Viktor Lind (1940-44), Augustin Poola (20.03.-05.05.1944), Eugen Tamm (05.05.-01.06.1944).
Alalised preestrid Leo Maidre (01.06 1944-18.12.1953), Konstantin Kaus (30.03.1954-01.07.1959), Nikolai Pärl (06.08.1959-16.10.1991).
Asetäitjad preestrid Aleksander Aim (1991), Rafael Hindrikus (1991-03.08.1992), Johannes Keskküla (03.08.1992-15.07.1999), Meletios Ulm (15.07.1999-15.03 2004).
Praegu teenib kogudust munkpreester isa Stefan Ots. Põltsamaa Pühavaimu kogudust on külastanud ajaloo jooksul mitu piiskoppi, kuid tema pühaduse Konstantinoopoli patriarh Bartholomeose külaskäik oli kogudusele suurim au. 31.10.200 pidas patriarh rohke palvetajaskonna osavõtul kirikus palvuse. Patriarh kinkis kogudusele õlilambi.
Sergri Seležnjov
Hetkel teenib kogudust isa Stefan Ots, kes teenib ka Arussaares ning on Kaarepere Vaga Suzdali Eufimi ja Vaga Egiptuse Maria koguduse esipreester.
|
)
)
)
)
)
)
)
)
)
