Kavilda Püha Aleksandri kogudus

Kavilda Neeva Aleksandri õigeusu kiriku ja koguduse ajaloost

Igal kirikul on mitu lugu: ehitamislugu, hävimise ja taastamise lugu. Kirik on ühtlasi inimeste lugu,koguduse ja rahva kultuurilugu. Nii on ka Kavilda kirikuga. Kavilda ehk Soova ürgoru pervel,mis on Tartumaa uhkeim org,seisab keset maalilist loodust üksik mahajäetud kivikirik. Ka sellel viltunud tornikiivrite pühakojal on oma lugu…

Kavilda õigeusu kogudus avati 1846 a. usuvahetuse ajal. Puhja kihelkonnas siirdus tollal õigeusku 24,4% talupoe-gadest.1868 a. anti kogudusele Kavilda riigimõisast 110 tiinu maad kiriku ehitamiseks ja kalmistuks. Maakivist kirik valmis 1873 a.Siseministeeriumi raha eest. Projekteerijaks oli Riia õigeusu piiskopkonna arhitekt hr.Schel. Tuleb märkida,et sama tüüpprojekti järgi on ehitatud ka paljud teised Eestimaa õigeusu kirikud,näiteks Lalsi,Uruste,Pootsi, Arussaare,Penuja, Tuhalaane ja paljud teisedki pühakojad. Tartumaa on üheks rikkalikumaks maakonnaks apostlik-õigeusu  kirikute poolest,kus oli kakskümmend viis jumalakoda,millest ligi kolmveerand ehitatud ülemöödunud sajandi kuuekümnendatel –seitsmekümnendatel aastatel.

1850 a.oli koguduses 1515 liiget,1870 a.-1221,1900 a.-1161,1916 a.-791. Mõned siirdusid tagasi luteri usku. Koguduse liikmete arv aastate jooksul tunduvalt kahanes. Sõjaaeg, küüditamised ja Nõukogude aeg tegid oma töö. Väikesearvulised kogudused kuivasid kokku, järelkasvu ei tulnud ja paljud maakogudused pandi kinni. Kavildas hingitses usuelu mingil määral kuni 1974 aastani, millal tegevus soikus. Kirikuvara jagati teistele kogudustele, näiteks kunagine kiriku aujärjetagune altarimaal “Kristuse ülestõusmine” asub nüüd Antsla-Kraavi endises õigeusu kirikus. Kahjuks puudub hetkel terviklik ülevaade Kavilda kiriku vara kohta.

Kogudusel on oma inimeste lugu -selle kestvuse ajal on teeninud siinkandis järgmised preestrid:
Koguduse alalised preestrid Timofei Tisinski 1846-1847 ja Nikolai Verhoustinski 1847-1852.
Järgmised vaimulikud olid asetäitjad, kes teenisid täiskohaga Nõo kirikus-Vassili Verhoustinski 1853-1855, Nikolai Azadanov 1855-1858, Aleksandr Poletajev 1858-1862, Georg Lutso 1862a.
Alaline preester Pjotr Beztsennõi 1863-1866, samas asendas teda 1864-1865 Nõo preester Pjotr Sokolovski.
Järgmised olid alalised preestrid  Nikolai Vinogradov 1868-1881, Aleksei Zverev 1881-1908, Konstantin Savi 1908-1935 ja Mihhail Voznesenski 1935-1955.
Viimane koguduse hingekarjane oli asetäitjaks Rannus 1952-1961, Varnjas 1954-1955, Uhmardu Saarel 1950-1952, Ninal 1954-1955 ja Vara-Välgis 1950-1952. Aastast 1955 kuni oma surmani 1975 teenis Viljandis.
Kuigi Kavilda koguduse elu oli näiliselt  lakanud, käis siiski vajaduse korral ülempreester Voznessenski siin talitusi pidamas.

Tahaks märkida et Kavilda õigeusu kogudusest on pärit ka terve rida tuntuid inimesi: näiteks preestri peres sündinud 1894 a. Konstantin Savi, kes õppis Riia vaimulikus koolis, Tartu Ülikoolis, Peterhoffi lipnikekoolis, tuntud ooperi- ja operetinäileja “Vanemuises” ja “Estonias” ja sotsiaalministeeriumi ametnik. Suri 1943.
Karl(Karp)Rekk sünd-1887 a.õppis 1899-1907 Riia vaimulikus koolis ja seminaris,Tartu Ülikoolis matemaatikat ja keemiat,võttis osa Vabadussõjast. Sõjakeerises  lahkus USAsse, kus ka suri 1959 a.
Jaan(Joann)Pikkat sünd.1888 a.kooliõpetaja peres, õppis kohalikus kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus koolis ja seminaris 1898-1908.1918 pühitseti preestriks, teenis Priipalu koguduses 1918 aastast kuni surmani 1951 a.
Aleksander Pikkat sünd 1897 a. preester Pikkati vend, õppis samuti kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus koolis ja seminaris 1908-1915, Moskva Ülikoolis arstiteadust, töötas Moskva Ülikooli arstiteaduskonnas, suri 1955 a.
Kindlasti on neid inimesi rohkemgi, kes väärivad mainimist ja kelle üle võib uhkust tunda see väike kuid märkimisväärne Tartumaa kant. Seega inimeste lugu ei ole ammendatud, seda tuleb uurida ning edasi kirjutada.

Kirikul ja kogudusel on ka oma taastamislugu.

2003 aastat võib nimetada koguduse taastamise aastaks. Selle eestvedajaks oli kohalik rahvas eesotsas Puhja vallavolikogu liikme, Ulila päevakeskuse juhataja Niina Topolevaga. Samal aastal 25. septembril toimusid kiriku juures koristustalgud, kus osales ligi poolsada inimest eesotsas kohaliku vallavanema Vahur Jaakmaa ning õigeusu ja luteriusu vaimulike Johannes Keskküla ning Tiit Kusemaaga. Kuigi kogudus oli juriidiliselt lakanud, tegutses aktiivselt selle taastamise eest Niina Topoleva.
Varemeis ja võsastunud kirik puhastati padrikust, puhastati kirikut ka seest. Nädal hiljem, 1. novembril, toimus aga kirikus ainulaadne muusikaline palvus. Osalesid õigeusu, luteriusu ja baptisti vaimulikud, teenistust saatsid eri konfessioonide koorid. Ürituse eesmärgiks oli ühendada erinevate uskkondade kristlikke jõude ja teadvustada kohalikule elanikkonnale Kavilda õigeusu pühakoja päästmise vajadust. Oma õnnistuse andis ka EAÕK metropoliit Stefanus, kes külastas kirikut ja tutvus olukorraga.
21.01.2006 toimetas koguduse hooldajavaimulik ülempreester Johannes Keskküla Suure veepühitsuse. Algus on tehtud - seal kus tärkab koguduse elu, kerkib ka kirik.

Sergei Seleznjov

Kavilda päevade fotod (Tiit Kuusemaa) 
Kavilda kirikupäevad 2007
   *   Ürituse kava   *

                        *                    *                      *

Kavilda kogudus alustas tegutsemist 1846.a. 1846-48 läksid Kavildas 1714 luterlast üle õigeusku, mis oli umbes veerand kõigist Kavilda valla elanikest. 1860-70-tel oli Kavildas aktiivne ka vennastekoguduste liikumine.
Kavilda õigeusukogudus asutati 1868.a. Enne kiriku ehitamist 1873-l aastal tegutses kogudus erinevates usutalitusteks kohandatud ruumides (muuhulgas aidad, rehealused jms.). Samal aastal avati ka kool lähedalasuvas majas.
Kavilda apostliku-õigeusu Aleksander Nevski kirik on ehitatud Kavilda mõisa maale, millest 1868.a, mõisa jaotamisel, umbes 125 ha eraldati kirikumõisaks. Kirik ehitati siseministeeriumi rahadega, tüüpprojekti järgi. Samasugused on ka näiteks Uruste, Arussaare kirikud. Kirik valmis 1873.

1850-l aastal oli Kavilda õigeusukoguduses umbes 1500 liiget, sellest ajast alates on  koguduseliikmete arv vähenenud. Õigeusuajaloo uurija Vladimir Berens annab oma uurimuses Kavilda koguduse suuruseks 1916.aastal 791 ja 1930-l 462 inimest. Kavilda kogudus pääses õigeusukoguduste sulgemiste lainest 1948. aastal ja tegutses edasi, kuni preester Mihhail Voznessenski surmani 1976.a.

Koguduse juhatus käis sõjajärgsel ajal koos algul paar korda aastas ja hiljem korra aastas või veelgi harvem. Juhatuse koosolekute protokollidest selgub, et 1946.a algul oli kõige olulisemaks küsimuseks kiriku ja preestri maja remont. Kuna kiriku katus oli 1944.a sõjategevuse tagajärjel mitmes kohas kuuliaukudega, siis oli remondiga kiire. Suvel 1946 otsustas koguduse juhatus, et kuna lühtrile küünalde ostmine käib kogudusel üle jõu ja kõrgepingeliin läheb kirikust mõnekümne meetri kauguselt mööda, siis tuleb kirikuhoone lähemal ajal elektrifitseerida. Koguduseliikmeid kutsutakse üles seda üritust annetustega toetama.

Suveks 1947 on preestri maja katuse remont ikka teostamata, kuid kuna osa katusest laseb kõvasti vihmavett läbi, siis otsustatakse katusematerjal esimesel võimalusel laenata.

1949.a suvel on kirikus läbi viidud hädavajalikud remonditööd: vahetatud on laetala, lagi on krohvitud ja valgeks lubjatud, kohati sissevajunud põranda asemele pandud uus, parandades ka alust, sest vana põrand oli paigaldatud otse maapinnale, samuti on altar uuesti lubjatud. Samal aastal kindlustati kirik ja preestri elu- ning majapidamishooned ilma kirikuinventarita 27 100 rubla peale.

1950.a andis kogudus Puhja valla Täitevkomiteele ära umbes 8 ha maad, mida ei kasutatud. Preester saab iga kuu 150 rubla palka (1952.a on preestri palgaks 100 rubla kuus.)
1950.a oktoobrikuus on Kavildas olnud üks suurem jumalateenistus, millest võttis osa 125 inimest. Teenis Tallinna piiskop Roman Tang, Tartumaa praost Rostislav Lozinski, Rõngu ülempreester Theodor Bleive ja Aleksandri koguduse preester A.Herman. Toimus teenistus koos leibade õnnistamisega.
1953. a pidi värvitama kiriku peakuppel (viimati värvitud 1939), kuid ei leitud töömeest kes sellega hakkama saaks. Värvimine otsustati lükata järgmisesse aastasse ja hakata aegsasti sobivat töömeest otsima. Jälle on probleeme katusega, mis vihma läbi laseb. 1953.a palgaks preestrile määrati 100 rubla kui koguduse kassa seda peaks võimaldama.
1954.a koguduseliikmete arv oli 32 ja sel aastal teostati 15 ristimist ja 5 matust.
1955.a ei ole kogudusel maksude tasumiseks raha ja otsustatakse korraldada annetuste kogumine maksude tasumiseks, kusjuures koguduseliikmetele tuleb selgitada, et kui raha makstud ei saa, on sellel kogudusele mittesoovitavad tagajärjed. 1955.a suvel on kiriku katus veel remontimata.
1958.a juulis on katus veel remontimata, otsustatakse korraldada vabatahtlik korjandus remondi jaoks. Augustis värvitakse kiriku katus roheliseks ja ristid siniseks. Taaskord alustatakse korjandust maksude tasumiseks.
1961.a oli koguduse hooldaja palk 25 rubla (aastas). Rohkem ei olnud võimalik maksta. Kalmistupüha 1961. aastal ei peetud, kuna selleks ei saadud luba. Teenistusi peeti aastas15, preestri jutlusi oli 14. Ristitud sai 5 inimest ja peetud 4 matust.
1964.a preester palka ei saanud.
1965. aastal ei saanud samuti preester palka, kuid oli nõus veel ühe aasta tasuta kogudust teenima. Ta ei olnud siis enam kohapeal, vaid oli põhikohaga ametis Viljandi koguduse eesnikuna.
12.05.1973 toimus sissemurdmine Kavilda kirikusse. Varastati 15 ikooni, kuid need saadi hiljem Tallinnast kätte.
1970-te keskel sagenesid üldiselt vargused õigeusukirikutest. 1977.a suvel murti kahel korral sisse Nõo kirikusse ja 30. juulil 1977 ka Kavildasse. Varastati 15 ikooni, muuhulgas ka neli maali, millest kolm segastel asjaoludel hiljem põletati. Kirikuvarade  varjule viimine keelati ministeriumist. Sügiseks 1977 oli Kavilda umbes 90-st kunstiteosest vaid pooled alles. Kiriku aken oli katki, trellid läbi saetud, ikoonid varastatud. 31.10.1978 koostatud akti järgi on osa varadest viidud varjule Udernasse. Kandelaabrid, mitra, ristikesi ja umbes 8 kg dokumentaalmaterjali, milles sisaldus peaaegu täielikult veel säilinud Tilga kiriku arhiiv ja osaliselt ka Rannu-Lüllemäe kiriku arhiiv. Paljud esemed olid purustatud, dokumentaalmaterjal oli segi paisatud ja lõhutud. Kirik suleti, uksed-aknad kindlustati. Ülejäänud varad pidid võimalikult kiiresti saama kirikust ära viidud. Dokumentide järgi otsustades võib arvata, et ilmselt plaaniti need viia Puhja luterikirikusse ja Udernasse, osa Vasknarva kirikusse ja Elva kabelisse.

Udernasse viidud dokumentaalmaterjal on Tartumaa muuseumis. Kavilda kirikuvarade päästmiseks tegi palju ka Puhja luterikoguduse õpetaja Kalju Kukk. 27. novembrist 1979 on alla kirjutatud akt likvideeritud Kavilda õigeusukoguduse varade üleandmisest Vasknarva Püha Iljinski kogudusele. Muu hulgas on üle antud kantsel, kirikumaal, lipuvardad, kirst, ikoonikapp jm. Väiksemad esemed olid ilmselt juba varastatud. Kaks kirikukella jäid üle andmata, kuna neid polnud võimalik enne kevadet alla võtta. Mõlemad kellad on Tartumaa muuseumi kogus. Kas varad ka tegelikkuses Vasknarva jõudsid ei ole teada.

Preestrid
Timofei  Tsinski 1846-1847
Nikolai Verhoustinski 1847 – 1852
Vassili Verhoustinski 1852 – 1855 (põhikohaga Nõos)
Nikolai Azadanov 1855 – 1858 (põhikohaga Nõos)
Aleksandr Poletajev 1858 – 1862 (põhikohaga Nõos)
Georg Lutso 1862 (põhikohaga Nõos)
Nikolai Vinogradov 1863 – 1881 Aleksei Zverev 1881 – 1908 (27 aastat)
Konstantin Savi 1908 – 1935 (27 aastat) Oli varemalt Suure-Jaani õigeusukoguduse köstriks.
Mihhail Voznessenski Jakovi p. Sündis 04.mail 1905 ( mõnedel andmetel eludaatumid 17.11.1905 – 28.07.1976) Kulje koguduses köstri peres. Kulje kirik on üle Pihkva järve sopi näha Podmotsa külast Põlvamaal. Kulje asub praegu Venemaa territooriumil. Voznessenski õppis aastatel 1917-1918 Pihkva majanduskoolis. Lõpetas Petseri Gümnaasiumi. 1922.a köster Rannus. Sooritas 1930.a vaimuliku kutseeksami ja pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. 1930-35 Rannus, 1935-1955 Kavildas, asetäitjana Rannus 1952-61, Varnjas 1954-55, Uhmardu-Saarel 1950-52, Ninal 1954-55, Vara-Välgis 1950-52. 1951.a ülempreester. 1955-75 Viljandi koguduse eesnik. 1970 sai mitrakandmise õiguse. 1975 läks erru ja suri 26. 12.1975. Mihhail Voznessenski on maetud Rannu kalmistule.

Lühendatult Kaia Ivaski ettekandest “Kavilda õigeusukoguduse ajaloost” 27. juulil 2007 Tartumaa muuseumis