Patriarhaadi ja Sinodi 1923-nda aasta Tomose taaselustamisest Eesti Õigeusu Metropoolia kohta.

“On saanud tavaks muuta Kirikute piire kui poliitilised olemusvormid ja administratsioonid muutuvad” – Patriarh Photios Suur

Kuna Eestis elavad õigeusklikud kristlased, kes moodustavad auväärse osa Eesti rahvast, on palunud vaimulikku kaitset ja neisse puutuvate küsimuste korraldamist Konstantinoopoli Kõige Pühamalt Kirikult, kõikide Ida- ja Kesk-Euroopa õigeusuliste ajalooline Emakirik, Tema, nagu hell Ema on nõustunud oma laste vaba ja üksmeelse palvega ja kinnitanud ja õnnistanud Eesti Õigeusu Kiriku autonoomiat Oikumeenilise Patriarhaadi  vaimuliku järelvalve all vastavalt Patriarhi ja Sinodi tomosele, mille kuulutas välja meie unustamatu eelkäija, oikumeeniline Patriarh Meletios IV juulis 1923.

Ent kakskümmend aastat hiljem leidis aset Eesti riigi vabaduse ja sõltumuse vägivaldne hävitamine, mil ka vägivaldselt hävitati Eesti õigeusklike kristlaste kiriklik autonoomia. Nende seaduslik metropoliit Aleksander põgenes 1944. aasta märtsis Rootsi j autonoomne Eesti Kirik allutati Vene Õigeusu Kirikule vastavalt tolle aja poliitilist kasu, mitte aga head kanoonilist korda silmas pidades.

Kõige Püham Apostlik Patriarhaalne ja Oikumeeniline Troon, olles kanoonilise täpsuse valvur ja keeldudes heaks kiitmast sündmust, mida põhjustasid antikanoonilised jõud ja türannia, on jätkuvalt pidanud autonoomse Eesti Õigeusu Kiriku järjepidevuse säilitajaks neid õigeusklikke eksiileestlasi, kes elasid väljaspool Nõukogude Liitu. Selles vaimus, aastal 1978 Konstantinoopoli Emakirik, lähtudes  kiriku majanduslikust olukorrast ja vastates vennalikus armastuses Vene Õigeusu Kiriku palvele, teatas Patriarhaadi ja Sinodi seaduse alusel, et praegust olukorda silmas pidades on 1923. aasta tomose rakendamine ajutiselt katkestatud, mis tähendab, et seda ei olnud võimalik maksma panna Eestis ajal, mil Eesti oli üks osa Nõukogude Liidust; kuid tomos ei olnud mingil kombel kehtetu ega maksvusetuks kuulutatud.

Siiski, aastal 1991, Eesti saades vabaks ja iseseisvaks riigiks, nõudis nagu see on olnud tavaks kõikide õigeusklike puhul, Eesti Õigeusu Kirikule endise autonoomia taastamist Patriarhi ja Sinodi 1923. aasta tomose taaskehtestamise teel, et tuua ta tagasi oma Emamaale, kus ta oli ära muudetud, eksiilis säilinud autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuna, milline oli Kiriku ametlik nimetus alates 1935. aastast saadik.

Niisiis, Kõige Püham Konstantinoopoli Emakirik, tuginedes pühade kaanonite jõule (Kalchedoni neljas oikumeeniline sinod, number 9 ja 17) mis lausuvad järgmist:

“Kui piiskopil või vaimulikul tekib vaidlus sama provintsi metropoliidiga, siis las ta pöördub kas ringkonna endise peapiiskopi või keiserliku pealinna Konstantinoopoli trooni poole, ja laske temal kohtumõistjaks olla! (Kaanon 9 ) ja “kui kedagi on tema metropoliit halvasti kohelnud, las ta kaebab ringkonna endisele peapiiskopile või las ta pöördub kaebusega Konstantinoopoli trooni poole, vastavalt sellele, mida on juba konstateeritud” (Kaanon 17); lisaks Pühade Apostlite 34. kaanon, mis manitseb, et kirikud erinevates riikides ja eriti just vabades ja iseseisvates riikides peavad moodustama autonoomsed või autokefaalsed kirikud oma eriliste peapiiskoppide ja piiskoppide juhtimise all), on aktsepteerinud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja austanud Eesti valitsuse õigustatud nõuet taastada Eestis täielikult Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sellisena, nagu ta oli enne 1940. aastat, autonoomne kirik Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni all.

Millest, Minu Alandlikkus, koos Kõige Kõrgeaulisemate ja auväärsemate Metropoliitidega, meie armastatud vendade ja kaaspreestritega Kristuses, olles nõu pidanud Sinodis usalduskult kõikide kiriklike asjade valitsemise kohta, ja olles ette näinud seda, mis on sobiv, nagu see on olnud tema kanooniliseks tavaks igivanast ajast peale, Kõige Püham Oikumeeniline Troon on saanud õiguse kohandada ja hoolitseda Kirikute korra eest, mis sobivad aja vajadustele ja täiskogu heale seisundile, alates püüeldes harmoonilise kohaliku ja universaalse valitsemise poole, me deklareerime veelkord, et Patriarhaadi ja Sinodi tomos aastast 1923 Eesti Õigeusu metropoolia kohta on taastatud kõikides üksikasjades. Me tunnustame ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku seaduslike järglastena neid, kes kiisid heaks Tomose ja lakkamatult hoidsid alal oma kanoonilist järjepidevust.

Samaaegselt me anname teada, et pidades silmas Kõige Õnnistatud venna, Moskva ja kogu Venemaa Patriarhi Aleksei arvamusi ustavate õiguslike vene immigrantide suhtes, kes asutati massiliselt Eestisse nõukogude ajal, mil Eesti moodustas ühe osa tolleaegsest Nõukogude Liidust, me deklareerime oma kindlat soovi, et peab olema tagatud nende katkematu usuelu, moodustades tervikliku ühiku Autonoomsest Eesti kirikust oma vene keelt kõneleva piiskopi juhtimise all, lootuses et nende kanooniline ja legaalne olukord korraldatakse armastuse ja rahu vaimus ja kõigi õigeusuliste vennaliku ühenduse õigekstunnistamises.

Mistõttu me saadame käesoleva Patriarhaadi ja Sinodi Praksise kui teadaande ja kinnituse, mis puudutab Patriarhaadi ja Sinodi 1923. aasta tomose taaskehtestamist, koostatud ja alla kirjutatud selles meie Kristuse Kõige Pühama Suure Kiriku koodeksis, ja samasugune täpne koopia on saadetud Eesti Ortodoksia autonoomse Apostlik-Õigeusu Kiriku  Locum Tenensile, Kõigeaulisele kogu Soome ja Karjala peapiiskopile Johannesele, meie armastatud vennale Issandas, Autonoomse Eesti Kiriku arhiivi panemiseks.

Bartholomeos 
Jumala armust Konstantinoopoli,
Uus-Rooma Peapiiskop ja
Oikumeeniline Patriarh
 20-ndal veebruaril, meie Lunastuse aastal 1996.