Püha Platoni päeval Tallinna Issanda Muutmise kirikus 15. jaanuar 2009

Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada."

Ja omavahel olles ütles Jeesus jüngrite poole pöördudes:"Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete, sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.

Armsad

täna pulbitseb meis ennetundmatu naer. Sisemine, täiusliku rõõmu pulbitsus. Aru saamata kust täpselt, voogab meie hingedesse „lõbus valgus,“ nagu oleme alati tunnistanud Kristusest õhtuteenistusel. Me ei taipa veel selle naeru ja lõbusa valguse kaugelevaatavat toimet. Meil on vähe kogemusi. Ainult püüame aimata. Ja kui vajame kogemuslikku juhatust, vaatame Linna suunas, kust alati on meieni jõudnud küpressiaroom ühes õpetussõnadega õige austamise tarvis. Samas, oleme täna siin koos ja tunnistame: meil on hää meel, et meie silmad on näinud Kristuse tööd. Selle teadmise tõttu ei kõigu meie usk karvavõrdki.

Teame, et on palju neid, kes on tänast hetke tahtnud näha ning neile ei saanud see osaks. Nad vaevlesid Siberi soodes ja taigas pikaldaselt surres. Nad kannatasid igapäevast ängi paguluses. Nad pidid oma silme ees nägema, kuidas nende kodukirik pika aja jooksul piinarikkalt kadus või muutus mädaneva kartuli laoks. Nende ülesanne oli kanda usukannataja rüüd. Nad ei lakanud ka raskeimail hetkil meie kiriku pärast palvetamast. Nende inimeste pärast palvetame nüüd meie ööl ja päeval. Ka täna. On aga inimesi, kes kunagi ei ole soovinud tänase hetke tõekssaamist, kus Eesti autonoomse õigeusu kiriku kanooniline ülesehitus on taastatud. Ka nende inimeste eest palvetame, et neil läheks hästi. Sest meie oleme rõõmsad ja keegi ei saa seda rõõmu olematuks pühkida. Ei ükski pahasoovlik mõte või samm.

140 aastat on nagu üks päev ja 90 aastat on samuti nagu üks päev. 140 aastat tagasi sündis meie eestpaluja piiskop Platon. 90 aastat tagasi ütles ta Eesti õigeusu kiriku eest oma esimesed palved märtrina. Täna, siin Issandamuutmise kirikus, püha Platoni säilmete juures ütles Eesti autonoomne õigeusu kirik oma esimesel sinodaalsel liturgial: Püha Jumal, Püha Vägev, Püha Surematu – heida armu meie peale! Nagu püha Platon praegu meie Päästja Aujärje ees seistes. Ütleme seda tänuliku soojusega, heites eemale igasugused argised hädad ja keskendudes vaid hardale tänulikkusele.

Oleme täheldanud Eestimaa pühakute eestpalvete tööd. Nende toel tunnistab tänane päev, et meid, väikese Põhjamaa lapsi on Jumalale vaja. Enamuse aastast pime ja rõske maa ei saa nautida pidevat päevasoojust ega kirgast lõkendavat päikest. Ilma pühakuteta ning õigeusu püha traditsiooni soojuseta väsiksime, murduksime ja lõpeksime. Elame sissepoole ja seega seestpoolt tulvab meie lähedaste hinge ka meie armastuse tuli. See soojendab põhjamaalasi. See annab väikesele Eesti õigeusukirikule jõudu. Sellega oleme ületanud meie jalgesse heidetud püünised. Teadmine, et meid ei ole kunagi üksi jäetud – ja selle tunnistuseks on täna siin püha Platoni haua juures olevad auväärsed piiskopid ema- ja vennaskirikuist – on andnud meile tarmu oma samme mõtestatult ning hoolivalt teha. 

Püha Platoni palvetel jõudis kätte aeg, mil sündisid kandidaadid Tartu ning Pärnu ja Saare piiskopiametisse. Tema ise oma piiskopiameti kaudu kandku piiskop Eelijat ja Aleksandrit, andku neile eeskuju ning näidaku kätte rajajärg kui seda on vaja. Hoidke kõrgel Püha Platoni tõrvikut, koondage enda ümber Jumalat ja kirikut armastavad inimesed. Juhtige inimesi jumalikustumise teel. Õhutage seda armastuse tuld, mis ei põleta, on isetu ja kutsub hoolima inimhinge ning looduse kestvuse eest. Te olete apostlite õpetuse kandjad – elava jumaliku tarkuse astjad. Teie silmad on õndsad, sest olete taibanud seda, mida Kristus on inimeste jaoks esile toonud. Te teate, mida tuleb teha. Teile on usaldatud kalleim kalliskivi planeedil Maa – see on inimene koos tema usuga saada kokku Jumalaga.

Tänane päev ei ole selleks, et ehitada loorberist asemeid. Lähme küll rõõmustama Kristuse tööst ja siis puhkama, ent ärkame vastsele tööle. Ajalugu ei jää kunagi ühele kohale püsima. Kirik astub edasi ja hoolimata sellest, et kiriku ülesandest maa peal ei saada tihti arugi, jätkavad õigeusulised oma igapäevast heitlust rumaluse, kiivuse, auahnuse ja karjerismi vastu ning mõtestatuse, mõistvuse, ligimesearmastuse ja eesmärgipärasuse poolt. Me jätkuvalt vaatame lisaks tänasele ja homsele ka tuleviku kaugesse perspektiivi, sest selliselt vaatavad silmad on Kristus meile andnud. Toimetame jätkuvalt oma armsas nõgises sepikojas, et valmistada oma kallitele tööriistu. Riistu, millega harida hingevälju, millel voogab inimesearmastuse kuldne lõhnav vili. Ja millest küpsetet leib on suurim tänulikkuse väljendus Igavestiolevale ja Kõikehoidvale Jumalale.

Aamen

Sakarias Leppik
Hiiumaa preester