Taevaminemise pühal Põltsamaa Pühavaimu koguduses 25. mail 2006

Armas isa Stefan,

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Oleme täna kogunenud siia Põltsamaa kirikusse tähistama kahte sündmust. Esiteks meenutama  meie Issanda Jeesuse Kristuse taevasseminemise püha ja teiseks selleks, et pühitseda siinse koguduse preestriks meie armas isa Stefan.

Kui loeme, mida erinevates evangeeliumites tänase püha kohta on kirjutatud, võib meil jääda mulje, et Jeesuse lahkumise ja taevasseminemisega saigi kõik otsa. On tunne nagu võiks pärast sellise ilusa lahkumise pealtnägemist lõpetada rea sõnaga „lõpp”. Me näeme Kristust kaugenemas lõpmatusse ja meil on tunne, et sellist erakordset seiklust ei näe inimese silmad siin maa peal enam mitte kunagi.

Ometi selle lahkumisega kõik alles algab, sest taeva lõpmatuses, mis meie Issanda vastu võtab, avaneb üks teine lõpmatus, mis võtab vastu apostlid ja kõik Issanda järelkäijad kogu maailmast. Nagu oleksid maailm ja ajastute lõpmatus kokku leppinud kohtumise Kristuse ülestõusmise tõelisuses ja iga kord kui seda kuulutatakse, toimub meie südametes tõeline pööre.

Kummalisel kombel jääb aga mulje, et apostlid ei ole selleks kuulutamiseks valmis või vähemalt mitte küllaldaselt. Nagu poleks kolm Kristusega veedetud aastat olnud piisav ettevalmistusaeg. Ärgem unustagem, et taevasseminemisele järgneb nelipühi ja korraldus, mille Jeesus oma õpilastele Matteuse evangeeliumis annab: minge ja ristige kõik rahvad! See polnud mingi tavaline soovitus, vaid tungiv nõudmine. Ning just see, mu armas isa Stefan, on imeline ja iga päevaga üha imelisem, alates hetkest, mil oled kutsutud, nüüd juba preestrina, kuulutama Kristuse surnuist ülestõusmise tegelikkust. Alles oma esimest liturgiat pühitsedes mõistad sa tõeliselt, mil määral ka sina saad osa oma Õpetaja võidust. Alles oma esimest liturgiat pühitsedes mõistad sa, mil määral Püha Vaim teeb heaks kõik sinu nõrkused ja annab sinu käsivarrele oma armu väge. Ning iga kord, kui teed ristimärgi, väljendad sellega kindlat usku Ülestõusmisse täis armu, kaastunnet ja õrnust.

Ma tean kui väga võtad sa südamesse neid sõnu: armastus, kaastunne, õrnus. Ja ka sinu koguduse liikmed teavad seda, sest oled neid teeninud diakonina. Aga tänasest alates, rohkem kui iial varem, liigud sa imestuselt imetlusele, sest see, mida sa saadad korda iga uskliku südames, annab igaühele neist põhjust tõeliseks sisemiseks ülestõusmiseks. Sind preestriks pühitsedes soovin, et sa kunagi ei unutaks seda püha Pauluse lauset: „Teid oma palveis kandes tänan ma lakkamatult teie eest” (Rm 1, 9-10).

Jumal, mu armas isa Stefan, vajab meid, inimesi, et teoks teha oma plaane ja kui lunastus anti meile Jeesuse Kristuse läbi, siis ometi on meie, inimeste, asi võtta see vastu oma ellu. Selleks aga vajame Püha Vaimu armu ja väge. See laseb meil mõista, et kui läheme Jumala Sõna kuulutama, siis üks on kuulutamise hetk ja teine on hetk, mil see kuulutus saab nähtavaks inimese südames. Ma ütlen seda selleks, et sa kunagi ei kaotaks julgust. Mitte sina ei päästa, vaid Jumal. Sina oled vaid tööriist Tema kätes. Ära kunagi unusta, et ülestõusmine on täis riske, sest inimvaim ei suuda surnuist ülestõusmist ei ette kujutada ega mõista.

Seepärast tea, et Püha Vaim on siin. Tema võtab sind oma hoole alla alates hetkest, mil panen oma käed sinu peale, ning Ta ei jäta sind enam kunagi maha kuni sa kord ise annad Issandale tagasi selle pärandi, mille ma praegu sinu kätesse usaldan - meie Päästja enese Ihu ja Vere.

Kõik, mis ma sulle praegu ütlesin, võib tunduda sinu jaoks liiga suur, mõistetamatu. Sellest pole midagi. Sul on piisavalt aega, et selle üle järele mõelda, see omaks võtta ja edasi anda tasu ootamata nagu see sullegi tasuta on antud.

Tule, Taevase Õpetaja hea sulane, täna on laud kaetud sinule. Täna on sinu päev, sinu pidupäev ja koos sinuga rõõmustame meiegi kiites ja tänades Issandat.