Tuhalaane Jumalaema uinumise kirikus 14.septembril 2008
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Oleme täna siia kogunenud austamaks Kristuse risti. Meie Kirikus öeldakse, et Kristuse rist on universumi kaitsja, deemonite õudus, kuningate valitsuskepp, saatanale veritsev haav ning triumf neile, kes on ühinenud Kristuses. Niisiis ei austa õigeusklikud Kristuse risti ilmaasjata.

Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus 31.augustil 2008.a.
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Septembrikuuga algab ka uus liturgiline aasta: ringiratast kulgev aeg jõuab taas oma alguspunkti pärast külviaega ja viljakoristust. See niinimetatud inimeste maa on tihti nii mõrkjas ja täis valu, kuid samas, teisel pool lootusetust ka tulvil tõelise Elu algeid, mida meie maa sügaval oma rüpes kannab.

Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse templipühal 22. juulil 2008
Kallid vennad ja õed Kristuses!
Me oleme jälle koos siin kirikus, et austada püha Maarja-Magdaleena mälestust. Polegi vaja eraldi rõhutada, et pühakutel on õigeusklike kristlaste jumalateenistuses ja vaimulikus elus keskne koht. Nad on tõelised Kristuse sõbrad. Oma usu ja aktiivse armastusega on nad saanud Püha Vaimu kojaks; nad kostavad meie eest ja on meie kaitsjad taevas; nad toovad meid lähemale Sellele, kes on Jumala ja inimeste ainus vahendaja, Jeesusele Kristusele (1 Tm 2,5).

Uruste Issanda Taevaminemise koguduses 21. juulil 2008
Kallid vennad ja õed Kristuses!
Mul on meeldiv võimalus täna hommikul teie seas olla ja lõpetada töölaagrit, mis neil päevil siin Urustes toimus ja mis teeb mind väga rõõmsaks, kuna see näitab teie huvi ja hoolt meie Kiriku vastu. See töölaager leiab kohase lõpetuse praeguse liturgilise teenistusega.
Me teame, et laupäev on õigeusu kirikus pühendatud nende , kes on meie seast lahkunud ja kes jäävad ülestõusmise ootusse, mis toimub Teise Tulemise ajal. Sel põhjusel meie, õigeusklikud ei ütlegi, et keegi on surnud, vaid et ta on uinunud Issandas, sest surm on mööduv etapp, mis on tarvilik selleks, et võiks teoks saada meie üleminek maisest elust igavesse ellu.

Tuhalaane Jumalaema uinumise kirikus 29.juunil 2008
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Täna hommikul teie keskele püha jumalateenistust pidama tulles, tunnen hinges erilist meeleliigutust. Hakkame taas pühitsema liturgiat, mis nii pikkade aastate jooksul unustustehõlma oli vajunud. Ma ei hakka siinkohal ajalugu taaselustama ning meelde tuletama suhteliselt hiljutisi sündmusi Eestimaa minevikus. Igaüks teist võib minust paremini hinnata ajaloo pärandit ja tagajärgi, mida kujundas läbinisti ebasõbralik ja üleolev okupatsioon Eesti rahvale.

Karksi-Nuia püha Aleksei kirikus 09.03.2008
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Kõigepealt pean ma ütlema, kui hea meel on mul olla siin teie seas. Viimasest korrast, kui mul oli võimalus tulla teiega koos palvetama ja jumalateenistust läbi viima, on möödas juba palju aega. Ja samavõrd hea meel on mul selle üle, et alates ajast, mil isa Eelija on teie koguduse eesotsas, võib siin tunnetada igaühte teist kiirgamas uut elujõudu. Ma õnnitlen teid kõiki ning loodan et te jätkate edasiminekut oma vaimses elus. Samas loodan ka, et selles paigas siin võiksid kõik teie läbi enam Kristusele läheneda ning Teda rohkem armastama õppida.

Oikumeeniline naiste palvepäev Tallinnas 07.03.2008
Oleme täna, sellel erilisel päeval, kogunenud siia, et elada läbi paastuaeg, mis valmistab meid ette Suureks Nädalaks ja Ülestõusmispühaks. Ma tahtsin korrata pühakirja lugemist, mida meie Õigeusu Kirikus loeme enne paastuaega ning mis on võetud Matteuse evangeeliumi peatükist nimetusega „Tähendamissõna rahvaste kohtust“. See jutustab sellest, kuidas Kristus käitub oma teise tulemise päeval. Meile näidatakse, kuidas Ta jagas inimesed oma paremale ja vasakule käele vastavalt sellele, kuidas nad olid käitunud oma ligimesega. Ma arvan, et taolisel oikumeenilisel kogunemisel, nagu meil siin on, oleks oluline proovida kõik koos vastata küsimusele: kes on üldse meie ligimene?

Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus 3.veebruaril 2008
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Oleme täna, just pärast Issanda Templisseviimise püha, kogunenud siia katedraali, et austada meie patroone- õiglast Siimeoni ja naisprohvet Hannat.
„Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis,“ ütleb evangeelium, „viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette“. Ja templis oli vana mees nimega Siimeon, kes Jeesuse oma sülle võttis.
Selle sündmuse lihtsus võib meid üllatada. Nelikümmend päeva pärast sündimist näeme, et ka Kristus järgib tavapärast elurütmi. Kui hetked Jeesuse sündimise ajal olid erakordsed, siis seda tavapärasemaks võime pidada sündmusi templis. Juba siit saame ühe tähtsa õpetuse, sest tihtilugu soovime olla eriliste sündmuste keskel, et välja tulla elu lihtsusest, selle tavalisusest.

Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus 18.novembril 2007
Kallid vennad ja õed Kristuses,
Tänane evangeelium asetab meid tähtsa elusaatust puudutava küsimuse ette. Evangeelium esitab meile selle küsimuse täiesti otse ja selgelt ning kahtlemata mõnede jaoks ka häirival moel. Näeme enda ees ääretult rikast meest- võib- olla isegi häbitult rikast meest. Sest tänast evangeeliumi lugedes mõistame, et too inimene mitte ainult ei omanud tohutult ainelisi hüvesid, vaid tema omand ületas vastuvõetavad rikkuse kriteeriumid. Ta isegi ei tea kui kaugele tema rikkused ulatuvad. Mees lihtviisiliselt mõistab, et ta ei saa neid mahutada olemasolevatesse hoonetesse ning seetõttu otsustab ehitada uued laoruumid. Evangeelium koputab igaühele meist südamele, et lõpuks ei olnud tema huvi keskmeks mitte tema sisemine mina, vaid uute hüvede saamine- hästi süüa, juua ning võimalikult suurt kasu lõigata kõigest, mida võib talle pakkuda aineline elu. Ühesõnaga piirdub tema huvi loomaliku vaimulaadiga, mis on kaugel igasugusest vaimsest mõtlemisest.

Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus 28.oktoobril 2007
Mu armsad vennad ja õed Kristuses.
Tänahommikuses evangeeliumilugemises (Lk. 8, 27 –39) on juttu erilisest, aga mitte erakordsest sündmusest. Pühakiri räägib kurjade vaimude võitlusest Kristusega, meist igaühega. Ja seepärast tahaksin pikemalt peatuda sellel sündmusel, millest tänases kirjakohas juttu on.
Kõige üllatavam on kurjade vaimude käitumine, nende hoiak Kristuse suhtes. Ütleksin, et Kristuse kohalolu tekitab neis kabuhirmu. Ja ilmselgelt  on kurjad vaimud teadlikud sellest, et Kristuse ees pole neil mingit võimu. Just sellepärast valdab neid hirm. Aga mitte ainult hirm, vaid ka soov olukorrast puhtalt välja tulla. Nad teavad, et neid ootab lüüasaamine, kuid soovivad pääseda võimalikult väikeste kaotustega. Seepärast pakuvad nad Kristusele, et lahkuvad mehest, keda nad pikka aega on vaevanud ja asuvad eemal mäenõlval oleva seakarja sisse. Sellega loodavad nad saada endale uue, puutumatu eluvormi.