Tuhalaane Jumalaema uinumise kirikus 14. septembril 2008

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Oleme täna siia kogunenud austamaks Kristuse risti. Meie Kirikus öeldakse, et Kristuse rist on universumi kaitsja, deemonite õudus, kuningate valitsuskepp, saatanale veritsev haav ning triumf neile, kes on ühinenud Kristuses. Niisiis ei austa õigeusklikud Kristuse risti ilmaasjata.

Pange tähele, et ma kasutan sõna « austama », mitte sõnu « kummardama » ega « jumaldama ». Vaid Jumalat jumaldatakse, kuid Tema pühakuid kummardatakse ja austatakse. Niisamuti me austame Kristuse risti mitte ei  jumalda seda. Sest rist, mis roomlaste ajal oli hukkamisvahendiks, muutub kristlaste jaoks uue elu puuks, mille istutab oma kuningriiki Uus Aadam, kelleks on Kristus. Kirikuisad ütlevad, et kui esimene Aadam võitleb puu vastu, mis on hukutuse ja seeläbi ka surma puu, siis Kristus istutab selle asemele uue puu, mis toob tõelist elu. Ja me räägime siinkohal just nimelt sellest puust, millest sai Kristuse rist.

Issanda Poeg Jeesus Kristus nõustub ristil kannatama ja surema vaid selleks, et leevendada meie kannatusi ja päästa meid surmast. Ma usun, et tänapäeval, ajal mil püüame igal võimalusel kuradi olemasolu eitada, ei suuda me mõista, milline tragöödia oli tegelikult Jumala surm ristil. Ja ma ütleksin, kuigi see võib tunduda vastuolulisena, et see, kes ristil enim kannatas, keda lõppude lõpuks enim risti löödi, ei olnud mitte Kristus, vaid saatan ise. Kristuse võitlus ristil oli ennekõike võitlus inimese eest, et kurat kaotaks oma mõjuvõimu meie üle, kelle ta oli surma kaudu vangistanud. Et seda teostada, tegi Issand kõigepealt midagi ennekuulmatut ja vaatles patuste inimeste elu seestpoolt - ise patustamata. Alles seejärel võis Ta anda hukatusliku löögi sidemele, mis ühendas inimesi saatanaga. Kuid selleks, et võit oleks täielik, peab inimene usus ja armastuses Issanda vastu mõistma risti müsteeriumit.

Kogu kristluse sõnum ongi tegelikult seotud ristiga. See rist ei kanna endas valu, vaid sümboliseerib elu võitu surma üle. Seetõttu peab inimene endas surema. Kui inimene sureb oma kannatustega, teostub ka Kristuse ohverdus surma läbi. Kui me ei sureks, ei saaks me ületada oma inimlikkust ja järgneda Jumala Pojale. Sellise sõnumi annab meile tänane püha, mil austame Kristuse risti. Olgu see nõnda meie kõigi jaoks.

+STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit