|
Ristiinimese elu on seega armastusest „haavatud” hinge küllastumatu püüdlus Jumala poole. Haav, „mille Jumal hinge on torganud, on Poeg, kelle Isa noolena lendu on lasknud”[1].
„Siis kiidab hing vibukütti, õnnitledes teda täpse lasu eest. Sest vibukütt on noole tõesti täpselt tema pihta lasknud. Ma olen armastusest haige (Ül 2:5), ütleb hing. Ja hing räägib NOOLEST, MIS ON TUNGINUD SÜGAVALE TEMA SÜDAMESSE JA SELLE LENDU LASKNUD VIBUKÜTIST, KELLEKS ON ARMASTUS. Aga pühakirjast me teame, et armastus on Jumal (Js 49:2; 1Jh 4:8). Jumal saadab noole, mille Ta on valinud, oma ainusündinud Poja, neile, kes päästetakse ja eelnevalt on Ta katnud noole kolmetahulise otsa elu Vaimuga (teravik on usk); nii et koos noolega tungib sellesse, keda nooleots tabab, ka vibukütt ise, nagu ütleb Issand: mu Isa ja mina, me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde (Jh 14:23).
Hing, mis jumalikus edenemises end sirgu ajab, näeb siis endas seda sulnist armunoolt, mis teda on haavanud; ta austab end sellise haava pärast, öeldes: „Olen armastusest haige”. Milline kaunis vigastus! Milline leebe haav, mis laseb elul hinge tungida, olles muutnud noolest tekitatud sisselõike suureks otsekui ukseava! Tõepoolest, niipea kui hing on saanud ARMUNOOLE, muutub lask kohe pulmarõõmuks.
Vibu käsitsemine on selge; kummalgi käel on oma ülesanne: vasak hoiab vibu, samal ajal kui parem tõmbab enda poole nööri koos noolega. Vasak pöörab vibu sihtmärgi suunas.
Hing, mis alles hetk tagasi oli noole sihtmärk, on nüüd ise vibulaskja käes, mitte nool. Parem ja vasak käsi haaravad temast kinni, kumbki omamoodi. Kuid kuna mõtted liiguvad pulmapeo kujundi poole, siis ei hoia vasak käsi enam noole teravikku ja parem ei haara teisest otsast, nagu oleks hing nool, mis on antud Issanda kätesse ja suunatud taevaste eesmärkide poole. Vasak käsi on noole teraviku asemel asetatud hoopis mõrsja pea alla ja parem toetab ülejäänut, nagu pakuks tekst nende kahe mõisturääkimisega sama vaimulikku mõtisklust jumalikes asjus edenemise üle.
Tekst näitab, et peigmees ja vibukütt on üks ja seesama ning et puhastunud hinges tuleb näha mõrsjat ja noolt: noolt, mille vibukütt suunab voorusliku eesmärgi poole, mõrsjat, kellel peigmees laseb osa saada oma hukkaminematust elust, pakkudes talle oma parema käega pikka iga ja palju aastaid ning vasakuga igavikuliste hüvede rikkust ja Jumala auhiilgust, seda, mis läheb kaotsi neile, kes ajavad taga maailma austust.
Seepärast kuulutab hing: Tema vasak käsi on mu pea all (Ül 2:6); nii suunab ta noole eesmärgile, samal ajal kui tema parem käsi haarab minust kinni, tõmbab mind enda poole ja muudab taevassemineku mulle kergeks; mind saadetakse lendu, kuid ei lahutata mu vibukütist. Sel kombel viib lask mind kaasa ja samal ajal puhkan ma laskja embuses. Käte kohta ütleb õpetussõna, et paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au (Õp 3:16).
Le Cantique des Cantiques (Ülemlaul) 4, lk 108-110.
[1] Urs von Balthasar, Introduction au Cantique des Cantiques, lk 22.
|
