IDA JA LÄÄNE KIRIK: RIKKUS ERINEVUSEST, Trialogos 2008
Esitatud Metropoliit Stefanose poolt festival Trilogose ürituste raames 30.septembril 2008. 

Ma tänan südamest „Trialogos 2008“ organiseerijaid, et nad mind siia kutsusid. Mul on hea meel osaleda sellel kohtumisel kuulajaskonna ees, mille tasemes ei või kahtlust olla neil, kes teavad nende päevade kultuurilist ja vaimset taset.
Kui ma õigesti aru sain, siis paluti mul rääkida jumalaotsingu seosest kultuuriga, ja teha seda oikumeenilises perspektiivis. Ma püüangi seda järgnevalt teha ning rääkida kõigepealt arhetüüpidest, mis liigendavad meie ajaloomõistmist, ning oma jutu lõpetuseks katsun ma visandada ühist loovat tulevikku, mis on eeltingimus, ilma milleta me ei saa isegi mõelda Kiriku ühtsuse taastamisele.

Metropoliit Stefanose kõne EAÕK Täiskogul 12. juunil 2008
Päev, mil oleme kogunenud oma Kiriku täiskogule, on meie Kiriku elus alati erilise tähtsusega; tänane päev on aga erakordne veel selle poolest, et meil tuleb valida piiskopid Tartu ja Pärnu-Saare piiskopkondadele. Käes on ajalooline hetk, mis võimaldab meil, 63 aastat pärast meie Kiriku vägivaldset laialisaatmist 9. märtsil 1945. aastal, lõpule viia tema ülesehitamine, täites viimase tühimiku – seades sisse EAÕK piiskoppide kogu.

Euroopat on vaieldamatult kujundanud kristlus
Kõigepealt ma saadan soojad tervitused kõigile eestlastest kaasmaalastele, kes elavad Soomes ja eriti meie õigeusklikele vendadele, nagu ka arvukatele soome sõpradele ning Pro Estonia lugejatele.
See ajakiri on väsimatult aidanud kaasa Soome ja Eestimaa suhetele ja vastastikusele tundmaõppimisele.
Ta teeb seda Euroopas, eeskätt kultuurilises kogukonnas, millele on kuju andnud mitmete sajandite pikkune traditsioon. Enne kui see ajaloo vältel paljude lahkhelidega pikitud kogukond hakkas poliitilise ühtsuse vorme taotlema, lõi ta eetiliste väärtuste ja usuliste kogemuste ühise pärandi.

Konstantinoopol – uus Rooma ja Oikumeeniline Patriarhaat
“Konstantinoopol on müsteerium” kirjutab Olivier Clément oma raamatus, mis kirjeldab vestlusi patriarh Atenagorasega. “Keiser Constantinus tahtis asutada mitte teist, vaid uut Roomat. Ta tahtis näha Roomat, mis võtaks vastu ristiusu ja mille teenistuses oleks samas kreeka-ladina kultuur… See pidi asuma kreeka allikatele lähemal, olema parem, kui ladina Rooma, mis oli Lääne keskus.” Seepärast sai Konstantinoopolist kirikute viljakas ema. Ja tema meelevald põhines üleilmsete kirikukogude pühadel kaanonitel ning sai nende poolt kinnitatud. (II kirikukogu 3. kaanon; IV kirikukogu 28. kaanon ja Trullo kirikukogu 36. kaanon).

Metropoliit Stefanuse kõne EAÕK Täiskogul 14. juunil 2007
Kallid preestrid ja diakonid, kallid koguduste esindajad!
Me oleme nüüd jälle kogunenud täiskogule ja kõigepealt ma tänan Jumalat, et Ta lubab meil jälle kokku saada – vanemate olijate jaoks on see taaskohtumine, uustulnukate jaoks aga võib-olla uus kogemus. Igatahes olge kõik teretulnud ja olge tänatud selle eest, et me saame kohal olla ja seeläbi vennalikult koos elada, nagu öeldakse psalmis (132,1). Täiskogu pole ainult kõige parem hetk teha kokkuvõtet Kiriku elust, vaid see näitab ka seda, kuidas igaüks meist on kutsutud Jumalast saadud ande mööda ühest suust ja ühest südamest Jumalat ülistama ja kiitma. Just selles vaimus ma tahan esitada teile mõned mõtted, mis on ajendatud sellest, mida ma meie Kirikus näen.

Metropoliit Mihhaili kõne katedraali sissepühitsemisel 05.mail 2007
Kuna „Kristus on surnust üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud”, seepärast on kogu maailm, ja ka Eestimaa ning tema pealinnas Tallinnas olev püha Õigeusu Kirik, „täis rõõmu, sest on saanud tunda ülestõusmist”. Seda rõõmu kasvatab veelgi pühade Siimeoni ja Hanna katedraali sisseõnnistamine, mida peetakse täie pidulikkusega. On ju see pühakoda antud tagasi tema õigesse kasutusse – õigeusu jumalateenistuste pidamiseks – ning nüüdseks on tema ennistamistööd lõpule viidud.

Naised ja kirik 18. novembril 2006
Mul on hea meel teid täna hommikul meie kirikukeskuses tervitada ja tänada kõiki, et olete tulnud. Loodan, et ma ei valmista teile pettumust.
Kuna kogu tänane arutelu on keskendunud teemale, milline on teie kui naiste koht ja vastutus tänapäeva maailmas – mitte ainult ühiskonnas, vaid ka Kirikus – pakuksin teile kaasamõtlemiseks väikese mõtiskluse selle üle, milline võiks olla teie eripära ja tunnistuseandmine meie päevil, XXI sajandi alguses, mida iseloomustavad teie osas sügavad kultuurilised muutused.

Metropoliit Stefanose kõne EAÕK Täiskogul 14. juunil 2006
Armsad vennad Kristuses, meie Kiriku preestrid ja diakonid, armastatud ja lugupeetud koguduste esindajad,
Mul suur rõõm teid kõiki siin täna tervitada; tänan, et olete vastanud meie kutsele taas kord koguneda EAÕK täiskogule, millega käesoleval aastal tähistame ka kümne aasta möödumist meie Kiriku autonoomiatomose taaskehtestamisest Konstantinoopoli pühima trooni poolt.

Piirid minus eneses – kes ja kas kehtestab
Tänase kohtumise teema on tihedalt seotud mõistega “ühtsus, ühtekuuluvus”, alustades sellest ühtusest, mis saab alguse juba meie eneste südames.
Sest kõik kurjus ja lahkmeel tuleb inimese südamest iga kord, kui süda kaotab sisemise rahu ja ühtsuse (Mt 12,34).

Ilu teoloogiast 01.oktoobril 2005.
Esitatud Metropoliit Stefanose poolt festival Trilogose ürituste raames 01.oktoobril 2005.

Kas meie kaasaja inimese jaoks eksisteerib veel objektiivne, täpselt määratletud ilu vorm; kas sellel on veel tänapäeva maailmas tähendust? Tõepoolest, seda mõistet on igasse suunda venitatud, nii et õigusega võib küsida, kas sellel ongi enam täpset tähendust.