Metropoliit Stefanuse kõne EAÕK Täiskogul 14. juunil 2007

Kallid preestrid ja diakonid, kallid koguduste esindajad!

Me oleme nüüd jälle kogunenud täiskogule ja kõigepealt ma tänan Jumalat, et Ta lubab meil jälle kokku saada – vanemate olijate jaoks on see taaskohtumine, uustulnukate jaoks aga võib-olla uus kogemus. Igatahes olge kõik teretulnud ja olge tänatud selle eest, et me saame kohal olla ja seeläbi vennalikult koos elada, nagu öeldakse psalmis (132,1). Täiskogu pole ainult kõige parem hetk teha kokkuvõtet Kiriku elust, vaid see näitab ka seda, kuidas igaüks meist on kutsutud Jumalast saadud ande mööda ühest suust ja ühest südamest Jumalat ülistama ja kiitma. Just selles vaimus ma tahan esitada teile mõned mõtted, mis on ajendatud sellest, mida ma meie Kirikus näen.

A. Vaimulikud
Ma alustan vaimulikest. Esiteks tahan ma väljendada suurt tänulikkust, kallid vennad preestrid ja diakonid, ustavuse ja pühendumise eest, millega te Kirikus töötate. Ma tean, et te armastate Kirikut ning et te olete õnnelikud, kui saate luua selliseid erilisi hetki nagu maikuus katedraalkiriku sissepühitsemisel. Ja ma ei unusta, kui kenasti ja peenetundeliselt te austasite oma võimalusi mööda metropoliidi nimepäeva 27. detsembril eelmisel aastal. Sellised märgid ei peta ja need näitavad edusamme meie isiklikes ja kogudustevahelistes suhetes.

Ma väljendan ka oma rahulolu tõsiduse ja korrapära eest, millega te liturgilist elu üleval hoiate. Liturgia on meie elu südameks Kirikuna, kogudusena ja isikliku eluna. Ilma liturgiata ei saa me uueneda, ammutada mingisugust lootust – ilma liturgiata meil lihtsalt pole elu. Liturgia rajab Kiriku apostellikkuse, see tähendab, teeb sellest misjonitegevuse ülestõusnud Kristuse tunnistuseks. Ja just sellele punktile ma tahan teie tähelepanu juhtida, sest misjonitöös tuleb hoida pilgus kolme asja:

1) Esimene on armastada teist, võtta teda sellisena, nagu ta on.

2) Teiseks esitada oma õigeusku sakramentaalse tegevusena, mis võtab vastu kõik inimesed ilma sunni ja kavaluseta.

3) Kolmandaks tuleb hoida üleval sakramentaalset elu, sest see avab tee otse Kristusesse kõikide inimeste jaoks.

Pole tähtis, et me oleme kristlastena Eesti ühiskonnas vähemuses. Muidugi me oleme vähemuses ja me peame seda teadvustama ega või kujutleda, et me võiksime tegutseda nii, justkui oleksime enamuses. Seetõttu tuleb jääda ühte, ja kui me tahame mingil moel ühiskonda mõjutada, siis me peame seda tegema just oma sõna jõuga, mis ammutab oma olemisõigustuse Kristuse sõnast, kes jättis meile üleskutse: minge õpetage kõiki rahvaid.

Selles peitub mu meelest ühekorraga meie jõud ja nõrkus. Jõud, sest me oleme Kristusest ja meil pole midagi karta. Nõrkus, sest me unustame vahel, et me oleme Kristusest ja hakkame kartma. Mul kerkib vahel üles küsimus – kas me ikka teadvustame jõudu, mille Kristus on meile andnud? Ja kuidas me kasutame seda seal, kus me oleme kutsutud tunnistust andma?

Ma ei taha siinkohal pikemalt viibida sellel viimasel küsimusel. Ma jätan selle teie südametunnistuse asjaks ja igaüks vastaku sellele ise oma südame ja Issanda ees. Järgmisel aastal tahan ma teid kokku kutsuda, et selle üle sügavamalt järele mõtelda.

B. Ilmikud
Preestrite ja diakonite kõrval olete teie, nagu öeldakse, Kiriku ilmikliikmed. Sõna „ilmik“ ei tähista mingit erilist ega ammugi alamat klassi Kirikus, mis asuks vaimulikest allpool, sest iga ristitu on kutsutud teostama Issanda üleskutset „minge õpetage kõiki rahvaid“ ja kõigil ristituil lasub sama vastutus, mille eest me anname aru Teise Tulemise ajal. Meie, kristlased, pole nagu mingi hõim ühiskonnas, sest siis me oleksime puuslikekummardajad.

Küsimus, mille ma esitan teile, meie koguduste esindajad, on järgmine – millised on tegelikult meie kogudused? Millised me tahame, et nad oleksid? Kas meie kogudused on endassesulgunud kogukonnad, kes elavad oma õigeusu raamides (kusjuures pole päris selge, millised need on), ilma välismaailmaga kokku puutumata, see tähendab, olles täiesti suletud oma getosse? Või kas me tahame, et need oleksid Jumalale elavad kogukonnad, elava kogemusega osadusest, palvest, avatusest ja vastutusest ning et nad oleksid tihedas läbikäimises ühiskonnaga?

On tulnud hetk vaadata tegelikkusele silma ja teha kokkuvõte. Näiteks mida me teeme oma noorsooga? Kas me pole liiga palju aega kaotanud hoiakutega, mis kuuluvad kaugesse minevikku ja millel pole tegemist sellega, mis praegu toimub? Olgu preestrid või ilmikud, meie esimene misjon on usu edasiandmine Kiriku elavas kogemuses. Niimoodi tegutseb-töötab meie Kirik ühiskonnas ja niimoodi on ta kohal siin maal, kus me elame ja mida me üle kõige armastame.

C. Seminar
Sellega seoses, mis ma just äsja ütlesin, on minu meelest tähtis rääkida meie seminari tehtavast misjonitööst. Ma olen väga tänulik nendele, kes korrapäraselt käivad kursustel, mida me pakume, ning ma olen üllatatud ja murelik nähes, et vaid vähesed preestrid ja diakonid vaevuvad loengutele tulema. Ometi on viimaste kuude jooksul tehtud suuri pingutusi kursuste kvaliteedi tõstmiseks ja parandamiseks. Kas ma pean arvama, et meie vaimulikkond on niivõrd kvalifitseeritud, et ta võib lubada endale seda, et hoiab eemale rikkustest, mida võib seminaris omandada? Ma ütlen seda selgesti ja suure kurbusega eriti just neile, kes esimestena pidanuksid suure innuga seminari tulema ja selles osalema. Ma tahaksin loota, et tulevikus püüavad eriti noored vaimulikud olla vastutustundlikumad hoolitsuse suhtes, mis on suunatud Kirikus kõige enam hõivatud liikmete harimiseks.

D. Oikumeenia
Ma ütlesin ennist, et meil on ühiskondlik ülesanne ja misjonitöö anda tunnistust ülestõusnud Kristusest. Meie kõrval elavad teised kristlased, kes tingimata kõik ei jaga meie veendumusi. Te teate, kui tähtsaks ma pean seda, et Eestis seataks sisse ehtne dialoog kristlaste vahel, sest see on vajalik mitte sellepärast, et see tooks meile mingeid erilisi hüvesid, vaid sellepärast, et seda nõuab inimloomus. „Dialoogist keeldumine tähendab keelduda inimese eripärast,“ ütles hiljuti meie patriarh Bartolomeus Euroopa Nõukogu kohtumisel Strasbourg’is. Muidugi on dialoog raske, ent midagi peab ette võtma, et vastata pöörasele tarbimisühiskonnale – et me ei jääks tummaks vägivalla, terrorismi, vaesuse, sõdade ja igasuguste katastroofide ees, mis meie maailma tabavad. Selles mõttes olen ma väga otsusekindel, et me hoiaksime siin Eestis oma kohta oikumeenilises dialoogis kirikute vahel. Kohahoidmine tähendab anda parimat tunnistust oma usust ja Kirikust.

Samas vaimus olen ma otsustanud kõigest hoolimata ka edaspidi ulatada vennalikult kätt meie vendadele Moskva Patriarhaadist. Asi pole selles, et me sobitaks midagi või kedagi. Mitte meie pole siin teinud lõhet õigeusklike vahel. Ometi me peame tegema kõik selleks, et koos nendega hoida alal ühistöö vaimu Kristuse auks, sest on selge, et meie õigeusklike olukord siin maal on vastupidine praeguse ühiskondliku suundumusega ja inimeste ootustega, kes tahavad õnne ja õitsengu nimel elada rahus ja ehtsas vennalikkuses.

E. Noored
Meie tulevikulootus on muidugi noortel. Noorteliit on teinud suuri edusamme ja annab eeskuju oma tõsise tööga, mis on nüüd vastutustundlikum kui vanasti. Ent kas sellest piisab? Eelmisel aastal oli Noorteliidu korraldatud esimene palverännak ja selles osalejate jaoks oli see kena kordaminek. Nagu ka perelaager, mis toob igal aastal umbes viiskümmend inimest kokku looduskaunis kohtas.

Mõne nädala pärast toimub noortefestival. Mida on kogudused teinud selleks, et noori sinna tuua? Kui suurt huvi näitavad preestrid üles selle algatuse vastu? Veel on jäänud natuke aega festivalini – kas ma võin julgeda loota, et minu tänane sõnavõtt aitab kogudusel selles rohkem osaleda?

Siseministeeriumi statistika järgi tõusis meie Kiriku liikmete arv 2000. aasta jaanuarist 2006. aasta jaanuarini kaheksateistkümnelt tuhandelt kahekümne viiele tuhandele. See on umbes nelikümmend protsenti kasvu. Kümne aasta jooksul on igal aastal toimunud nelisada-nelisada viiskümmend ristimist ja laulatust.

Kuidas on lood meie kristliku ja õigeuskliku perekonnaga, kui me teame, et perekond on esimene misjonikoht? Kuidas need pered elavad? Mida me teeme Kirikuna, et hoolitseda laste eest, kes peredes kasvavad ja kellest saavad tulevikus meie Kiriku liikmed? Mis on meie suurte kogunemiste ja palverännakute misjonitähendus? Ometi võivad need koguduste kokkusaamised olla ideaalne võimalus evangeliseerimiseks ja usu levitamiseks.

Ma olen oma kõnes tõstatanud mitmeid küsimusi, kuid need keerlevad kõik sama teema ümber. Ma küsin kogu aeg ühte ja sedasama – kas me oleme päriselt haaratud misjoni-vastutusest või me lihtsalt kanname edasi traditsioone, mis on küll iseenesest kenad, kuid kuhu nad meid pikas perspektiivis viivad? Ma ei rõhuta seda esimest korda. Igal Täiskogul tulen ma selle juurde tagasi. Kuid täna rohkem kui kunagi varem ma arvan, et me peame avama silmad ja usinasti edasi liikuma, kui me tahame olla meelepärased Jumalale ja olla oma nime – Eesti Õigeusu Kirik – väärilised.

F) Kirikuvalitsus
Viimaks tahan ma öelda paar sõna oma kaastööliste kohta kirikuvalitsuses, kes on viimase kolme aasta jooksul väsimatult töötanud selle nimel, et stabiliseerida Kiriku majanduselu ja teha nii, et me tuleksime võimalikult väärikalt toime oma põhiliste aineliste vajadustega ning et eeskätt paraneksid meie vaimulike elutingimused. See pole iial piisav, kuid peab tunnistama, et me oleme astunud õiges suunas suure sammu edasi.

Kohe varsti me valime uue kirikuvalitsuse koosseisu. Ma võin ütelda, et pole saanud preestritelt ega kogudustelt ühtki ettepanekut liikmete uuendamiseks ja teen seega omalt poolt ettepaneku valida praegune kirikuvalitsuse koosseis uuesti tagasi. Kirikuvalitsus on käivitanud pikaajalise finantspoliitika ja tal on vaja jätkata koos minuga koostööd samas ühtsuse ja usalduse vaimus, millega nad on mind viimase kolme aasta jooksul ümbritsenud.

Kallid vennad ja õed Kristuses! Nimekiri tuleks liiga pikk neist, keda ma peaksin siin tänama, lähedased või kauged kaastöölised, kes väsimatult töötavad meie Kiriku parandamise ja edendamise nimel. Alustades kõikidest meeskondadest, kes töötavad Wismari tänava Kirikukeskuses: raamatupidamine, kirjastustegevus, teenistusraamatute parandamise, katehheesi ja heategevuse töörühmad. Ning ma tahan tänada kõiki, kes te vabatahtlikult loovutate oma aega preestrite aitamiseks nende töös. Teid on palju, ja iga päevaga üha rohkem – teile kõigile minu siiras tänu.

Ma tahan lõpetada ilusa mõttega, mis on pärit Johannes Kuldsuult:
„Siin sa näed Jumala vaimu ja Tema tarkust. Kas sa näed, kui imeline see on? Kas sa näed Tema armastust inimeste vastu, ja kuidas Ta neid kaitseb? Ometi ära heida meelt ega muretse, vaid ole tänulik Jumalale kõikide hädade eest, ülistades, paludes, anudes ja tänades. Isegi kui peaks tulema tuhandeid õnnetusi ja viletsusi, isegi kui torm on silmapiiril, ma palun sind, ära lase ühelgi sellisel asjal ennast häirida... Sest Issand võib langenud üles tõsta, eksinu tagasi õigele teele juhatada, jumalateotajaid õgvendada ning patustele patud andeks anda ja nad vooruslikuks teha, surmas olijatele elu anda, maatasa tehtud endisest uhkemana üles ehitada, teha vanad asjad uueks... Milleks muretseda kitsikuse pärast, kui mõelda, et pärast üht tuleb selle asemele midagi muud? Kristus löödi risti, oo Olümpias, ja röövel Barabas lasti vabadusse. Ning paadunud rahvahulk kisendas Päästja vastu. Mis võib veel hullem olla? Kuid ometi talus Issanda pikameelsus ja inimarmastus sellist häbiväärset ja julma tragöödiat“.

Kallid vennad ja õed, tuletage meelde, et õndsus tähendab selliseid väärtusi nagu rahu, tõde, armastus, õiglus ja vabadus, ning samuti inimväärikus. Elu austamine, vägivallatus, seadusekuulekus, lepitus ja andeksandmine pole juhuslikud valikud kristlikus elus, vaid nad on selle pidev kohustus ja vastutus. Kogu inimkond peab kokkukuulumises üheks saama. Ja rohkem kui miski muu peegeldavad ausus, rahu ja inimväärikus Jeesuse Kristuse armastust. Tuletagem meelde apostel Pauluse õpetust esimesest kirjast korintlastele (13, 4-7).
Saagu see sügavama mõistmise ja järelemõtlemise, palve ja sakramentaalse elu kaudu meie elu olemuslikuks osaks, nii vaimulikus kui praktilises plaanis.