SALASUSED: PIHT R. P. André Borrély

Jumal, ole mulle armuline oma suure helduse pärast ja kustuta mu üleastumised oma rohke halastuse pärast. Kui ma, vilets, oma hulga kurjade tegude peale mõtlen, siis värisen ma hirmsa kohtupäeva ees. Aga Sinu suure armu peale lootes hüüan ma Su poole kui Taavet: Jumal, ole mulle armuline, oma suure halastuse pärast! (Paastutrioodist)

Suure paastu aeg on parim aeg meeleparanduseks, palveks ja alanduseks ning kristlaste jaoks peab see olema nende pattude tunnistamise aeg pihisalasuses.
Nagu me teame, on pihtimine tõsises kriisis. Paljud ei käi enam pihil, kuid sellegipoolest võetakse rahumeeli vastu armulauda, sest liiga kergekäeliselt unustatakse Siimeon Vaga, Siimeon Uusteoloogi vaimuliku isa kohutavad sõnad: „Vend, ära võta armulauast osa ilma pisarateta.” 

Minu meelest on kaks peamist põhjust, miks enam ei pihita. Esiteks kleeputakse juriidilise ja moraalse patumõistmise külge, samas kui patt on haigus. Pihti peetakse kohtumajaks, samas kui piht on haigemaja. Õigeusu preester võtab patukahetseja vastu sõnadega: „Ära salga midagi minu eest… kui sa midagi salgad, siis on sul kahekordne patt. Sa oled arstikotta tulnud, pane tähele, et sa siit ei lahkuks terveks saamata.”

Me ei lähe pihile selleks, et meie üle kohut mõistetaks, vaid selleks, et terveneda. Meie taevane Isa ei mõista meie üle kohut selle maailma kohtunike kombel. Tema on lihtsalt see, mis Ta on, Elu allikas ehk Vaimu allikas — Vaimu, kelle Ta laseb üleni oma Poja peal hingata. Kui me siis pattu teeme, mõistab taevase Isa olemasolu iseenesest meie üle „kohut”, kuna me lõikame end ära Elu allikast.

Praeguse aja kristlased, kellel on piiratud moraliseeriv arusaam patust, kalduvad arvama, et kui nad pole mafioosod, mõrtsukad ega abielurikkujad, siis pole neil midagi pihtida. Pihtides me mõistame, et kui vähe me ka poleks patustanud, oleme ikkagi haiged, sest me oleme eraldatud Elust ning oleskleme viletsat ja väikest surnud elu. Igasugune patt, laim, viha, kannatamatus, õelus, kadedus, ägestumine ja ebapuhtus võivad olla juhtumid, mil me ei taha endale surra ehk olla piisavalt endast valla, et Isa saaks meid täita oma Auga, Poeg meid üle ujutada oma Valgusega ning Püha Vaim meid täita oma elu ja Armastusega. Pihiga me teadvustame endale oma haigust ja surma. Ning ainult surma teadliku kogemise kaudu võib inimene läheneda Elu ilmutusele ning Paasa ajal koos Kristusega surnust üles tõusta.

Teine põhjus, miks enam ei pihita, on see, et kleeputakse ka võõritise kirikumõistmise külge, kus Kirik taandatakse inimese suhtes väliste institutsioonide kogumiks, samas kui ta on olemuslikult valuvorm, kus meid sünnitatakse Isa elule. Olles loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks, oleme isik üksnes osaduses teiste isikutega nagu Temagi; me usume ainsasse Jumalasse, kes pole üks, vaid kolm. See, et me oleme loodud Tema näo järgi ja tema sarnaseks, tähendab seda, et miski meiega toimuv pole ainult meie eraasi. Me ei saa Kristusega lepitust sõlmida väljaspool Tema Kirikut. Apostel Paulus ütleb meile, et kui üks Kristuse ihu liige on haige, siis on kogu ihu haige.

Piht lõpetab inimese eraldatuse. „Et meil oma hulga pattude pärast kindlat julgust ei ole, siis palu sina, Jumalasünnitaja Neitsi, sinust sündinut meie ees, sest Ema palve maksab palju Issanda helduse ees. Ära põlga meie patuste palveid, oh Puhas, sest Ta on armuline ja võib meid päästa ja on ka oma tahtmist mööda meie eest kannatanud.”