|
Usuõpetuse algallikaiks peab õigeusu katekismus püha Piiblit ja kiriku poolt edasiantavat püha pärimust ehk traditsiooni.
Miks me käsitlesime kõigepealt kirikut? Aga seepärast, et alguses sündis kirik ja alles pärast seda kujunesid järk-järgult meile Uuest Testamendist tuntud Piibli raamatud, evangeeliumid ja kirjad. Kui võtta arvesse veel seda, kui väikese levikuga olid tolle aja "raamatud" (käsikirjad) ning et algupäraste kirjutiste kõrval esines sageli ka apostlite nime all kirjutatud evangeeliume ja teisi tekste, siis on lihtne mõista, kuivõrd suur tähtsus oli kiriku elaval pärimusel ristiusu puhtuse kandjana. Traditsiooni suur tähtsus avaldub ilmekalt selleski, et kirik määratles just traditsiooni aluseks võttes alles V sajandil need raamatud, mis kõigi levinud variantide hulgast algupärasteks loeti ja Jumala ilmutuseks tunnistati. Nii otsustas kirik ise püha Piibli koostise.
Pühakirja tõlgitsemisel paneb õigeusuline kristlane oma lootuse just kiriku peale, kes omal ajal määratles ka Piiblisse kuuluvad raamatud. Küsimus pole kiriku autoriteedis, vaid siin on omad põhjused. Ainult südamelt puhastele on lubatud Jumala nägemise annet (Mt5:8). Teisisõnu avanevad Jumalasõna tõed inimesele õiges valguses ainult sedavõrd, kuivõrd ta süda puhtaks saab. Täielikku südamepuhtust ja täielikku eksimatust Jumalasõna tõlgitsemisel pole olnud ühelgi üksikul inimesel. Kuid tervele kirikule on see and antud seal toimiva Tõe Vaimu läbi. Praktikas tähendab see seda, et kui kõik või suur osa püha elu poolest tuntud kirikuisadest on seletanud mõnda Piibli kirjakohta ühtemoodi, siis on see tõeks kiriku liikmetele. Ilma taolise kriteeriumita oleks Piibli autoriteetsus sõltuv iga tõlgitseja subjektiivsest arusaamisest. Nii et meie usu järgi ei ole Piibel ilma pärimuseta - elava tõlgendajata - tõe allikaks küllaldane.
Apostlite tegude raamatu 15. peatükis räägitakse apostlite kokkutulemisest, mille järel nad ütlesid: Püha Vaim ja meie oleme heaks arvanud. Sellelaadseid kogunemisi, kuhu tulid kokku apostlite järglased, kõik kiriku piiskopid, peeti esimese aastatuhande ajal mitu korda. Nendel kogunemistel määrati kindlaks usudogmad ja lahendati tolle aja aktuaalseid kirikuelu küsimusi. Seitse sellist kirikukogu on kirik tunnistanud kogumaapealseteks ehk oikumeenilisteks ja nende otsused kogu kirikut puudutavateks ja kohustavateks. Esimene nendest sinoditest ehk konsiiliumidest peeti Nikeas 325. aastal, seitsmes Konstantinoopolis 787. aastal.
Lisaks kogumaapealseteks tunnistatud kirikukogudele on nii esimesel kui ka teisel aastatuhandel olnud mitmeid terve kiriku jaoks olulisi kohalikke kirikukogusid. Näitena võib tuua Konstantinoopolis 1351. aastal peetud kirikukogu, mis kiitis heaks hesühhastliku ehk lakkamatul südamepalvel põhineva palvevõitluse ja Püha Gregorius Palamase õpetuse mitteloodud Püha Vaimu valgusest.
1960-ndatest aastatest alates on kohalikud õigeusukirikud ette valmistanud ühist konsiiliumit ehk nn. Püha ja Suurt sinodit, mis peaks leidma lahenduse tänapäeval kiriku ees seisvatele probleemidele.
Ajalugu näitab, et varasemad kogumaapealse tunnustuse saanud kirikukogud kutsuti ikka kokku mõne kiriku ühtsust ja tõde ähvardava ohu kõrvaletõrjumiseks. Sellisteks on olnud näiteks kristoloogilised ehk Kristuse olemust puudutanud eksiõpetused. Meie ajal on taoliseks ühist lahendust nõudvaks probleemiks nn. diasporaa küsimus, mis nõrgestab õigeusu tunnistamist maailmas. Kirik on meie sajandil otsekui välja kasvanud oma ajaloolisest riietusest, levinud uutesse maailmajagudesse, nii et see ei ole enam ainult ida, vaid samahästi ka lääne kirik. Selline olukord eeldab uute kohalike kirikute iseseisvuse tunnustamist ja seega nende täieõiguslikku osalemist õigeusukirikute ühises töös. Õigeusukirikul ei ole niisugust halduskeskust nagu katoliku kirikul, sest kõigil iseseisvaks tunnistatud kohalikel kirikutel on oma iseseisev hääleõigus kirikute ühistes asjades. Ajaloolistel põhjustel on Konstantinoopoli patriarhil küll aukoht võrdsete hulgas, kuid mitte võim teiste iseseisvate ehk nn. autokefaalsete kirikute üle.
Õigeusus rõhutatakse seda, et õpetus ja elu on ühe terviku kaks külge. Tulevastel oikumeenilistel kirikukogudel ei arutata mingeid uusi õpetusi peale selle, mille isad on heaks arvanud, vaid kunagi kiriku poolt heaks kiidetud põhimõtete kohandamist muutunud olukorrale. See töö nõuab õigeusukiriku esindajatelt, kelleks eelmistel oikumeenilistel kirikukogudel on olnud kõigi kirikute kõik piiskopid, armastuse ja rahu sidet, et ühel meelel tehtud otsused kinnitataks apostliku pitseriga: Püha Vaim ja meie oleme heaks arvanud.
|
