|
Niiviisi pealkirjastatud probleemi me kiriku vaimulikus elus ei leia. Usu ja heade tegude vaheline suhe muutub küsimuseks ainult siis, kui õigeks saamise all mõistetakse välist juriidilist toimingut Jumala ja inimese vahel. Sel kombel kardetakse häid tegusid jäävat hinge ja Kristuse "vahele" või vastupidi - neid mõistetakse teenetena Jumala ees. Õigeusulise arusaamise järgi ei ole teod tegija jaoks eesmärk omaette, vaid nad on otsekui abivahendiks meie pääsemises ehk rikutud inimloomuse uueks looduks muutmises (2Kr 5:17). Seetõttu ei ole ka Kristuse evangeelsed käsusõnad mitte seadus, vaid arm ja heldus. Nad on otsekui meile antud arstirohud, ilma milleta me terveks ei saa. Mõtelgem ükskõik millisele evangeeliumis õpetatud voorusele, näiteks alandlikkusele: kuidas võiksime me kasvada alandlikkuses, kui me tegelikult ennast ei alanda? Jumalateenistustel kordub tihti 119. psalmist pärit palve: "Kiidetud oled sina Issand, õpeta mulle oma seadmisi".
Oma rikutud loomuse tõttu ei ole inimesel võimalik olla Kristuse vastu tänulik ja armastav teisiti, kui püüdes oma elus täita tema antud käsusõnu, mis tulevad inimesele päästmiseks. Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! (Jh 14:15). Evangeeliumis olevate Kristuse käsusõnade täitmine - palve, paastumine, ligimese teenimine, alandlikkus ja teise inimese hukkamõistmisest hoidumine - on võrreldav vaimuliku puu lehtedega. Vaimu anded - armastus, rõõm, rahu, pikk meel, heldus, headus, ustavus, tasadus ja kasinus - on aga puu viljad. Nad on märgid südame puhastumisest. Vaimus käimise tarkus ja raskus seisneb selles, et lehti ei peetaks viljadeks, kuid samas ei arvataks ka olevat võimalik kanda vilju ilma lehtedeta - saavutada Vaimu ande vaeva nägemata.
|
