|
- Tagasipöördumine Isa juurde -
Sellele päeval meenutame me evangeeliumi tähendamissõna kadunud pojast, mille kirikuisad on andnud meile teiseks trioodi teemaks.
Kes on kadunud nagu mina, kogugu julgust ja mingu.
Jumaliku kaastunde uks on avatud kõigile.
Sellest tähendamissõnast me õpime kolme asja: millises seisundis on patustaja, milline reegel kehtib meeleparanduses ning milline on jumaliku halastuse ulatus. Kirikuisad on valinud selle teksti tänaseks kirjakohaks just seepärast, et teadvustaksime endale, milliseks me patu seisundis muutume. Ja et keegi ei kaotaks julgust, olgu ta kui tahes suur patustaja, sest miski ei suuda võita Jumala, inimeste Sõbra, lõpmatut Armastust.
Jumaliku liturgia piiblilugemised:
1 Korintlastele 6.12-20 ja Luuka 15.11-32.
Möödunud pühapäeval hoiatas püha Kirik meid, et lähenev suure paastu aeg peab meie jaoks tölneri eeskujul oleme patukahetsuse, pöördumise aeg ja mitte võimalus jäljendada variseri tehes paastust ja askeesist “teod”, mis tõstavad meie väärtust ja annavad meile õigusi Jumala üle.
Täna jätkab Kirik seda sama liini hoiatades meid ohu eest jäljendada paastu ajal selle tähendamissõna vanemat poega. On pisut kahju, et seda tähendamissõna nimetatakse “tähendamissõnaks kadunud pojast”. Õigem oleks nimetada seda “tähendamissõnaks Isa armastusest” või “tähendamissõnaks kolmest pojast”: kadunud pojast, vanemast pojast ja Jeesusest, kes on tõeline vanem poeg.
Kadunud poeg ütleb: “Isa, ma olen pattu teinud taeva ja sinu ees”. “Taeva vastu” tähendab “Jumala vastu”. Seega tähendamissõna isa ei ole Jumal, vaid maine isa. Samas on selge, et tema isalik armastus on jumaliku armastuse võrdkuju. Seega, kui isa ütleb vanemale pojale: “Sa oled alati minuga ja kõik, mis on minu, on ka sinu”, siis see kinnitus, et “ollakse” koos, ühenduses, millest tuleneb selgelt ja arusaadavalt, et kõike ka “omatakse” ühiselt, sobib ka Pühima Kolmainuse jumaliku elu puhul. Just seda ütleb Püha Johannes: “Alguses oli sõna Jumala juures”. “Uskuge mind; Mina olen Isas ja Isa on minus”… ”Kõik, mis on minu oma, Isa, on Sinu oma, ja kõik, mis on Sinu, on minu.” Tänane tähendamissõna on täht-tähelt vastavuses sellega, mis toimub Kolmainu elu sügavuses, nagu sellest räägib neljas evangeelium.
Tähendamissõna vanem poeg noomib oma isa ja külvab ta üle etteheidetega, sest tunneb tohutut armukadedust. Ta keeldub nimetamast vennaks seda, kes tuli tagasi. Tõeline vanem poeg on Jeesus. Ta on tulnud otsima kadunud poegi, kes me oleme, et anda meile tagasi perekonna vaim ja kadunud pärand. See tähendamissõna ütleb meile, et Jumala igavene plaan inimkonnaga teostub läbi inimeste pattude või isegi nende abil, olgu need inimesed siis truudusetud, nagu kadunud poeg, või vähe ustavad nagu vanem poeg. Selles kirjeldatakse meile isa headust, see tähendab, jumalikku headust. Pereisa kohtleb seda, kes tuleb koju tagasi, mitte kui päevilist, vaid kui kõrget külalist. Pidurüü on Idamaades suure austuse märk. Tol ajal ei olnud mingeid “aumärke” ja kui mõni kuningas tahtis austada mõnda oma eriliselt silma paistnud aukandjat, kinkis ta talle mõne kalli riietuseseme. Sellel põhjusel on uute riiete selga tõmbamine lunastusaja sümbol. Kadunud last koheldakse kui aukülalist. Sõrmus, mis talle sõrme pannakse, on pitsatsõrmus; selle andmine tähendas, et selle saajale anti täielik võim. Mis kingadesse puutub, siis need olid luksusasjad ja neid kandsid ainult vabad inimesed: poeg ei pea enam rohkem paljajalu jooksma nagu ori. Söödi nuumvasikat: tol ajal söödi liha harva. Majaliste jaoks oli see rõõmustamise ja peo märk ning sümbol pidulikust vastuvõtust, mis saab osaks pojale, kes istub jälle perega koos lauas. Need auavaldused on selgeks märgiks, et pojale on andeks antud: kadunud poeg on taas poja seisusse tõstetud ja kõik peavad seda teadma. Nagu isa, kes peo korraldab, rõõmustab ka hea, suuremeelne, halastaja Jumal, täis ülevoolavat armastust, kui see, kes olid kadunud, pöördub tagasi isakoju.
Aga Jeesus jutustas selle tähendamissõna inimestele, kes sarnanevad vanemale pojale. Häda meile, kes me valmistume paastuma, kui oleme ilma rõõmuta, külmad, tundetud, tänamatud ja ennast täis! Häda meie suurele paastule, kui see aitab üksnes toita meie egoismi ja liiga head arvamust, mis meil enesest on! Suure paastu mõte ja olemasolu põhjus seisneb selles, et surnud tõuseksid üles, et need, kes olid kadunud, pöörduksid tagasi Isa majja. Kui meie “õiglustunne” on rahul iseendaga, eraldab ta meid Jumalast. Suur paast ei peaks seega olema enesega rahul olemise aeg.
Noorema venna põhiline viga seisnes selles, et ta ei arvestanud oma eesõigusega olla sündinud oma isa perre. Tema eksitus seisnes selles, et tahtis sellest ainult “saada”. Ta ei nõua mitte ainult õigust “saada” vara, vaid ka õigust seda kasutada. Ta tahab seega saada kätte oma osa ja iseseisvalt oma elu korraldada. Ta vahetab “kogu oma vara” rahaks ja sõidab välismaale. Ta peab tegelema ebapuhaste loomadega (sigadega) ja nii peab ta järelejätmatult eitama oma usku (kahtlemata tuli sigu karjatada ka hingamispäeval!). Tema isa nõustus nõutud varajagamise ja poja lahkumisega. Selle läbi näitab ta, milline on tema armastus: ta mitte üksnes ei anna pojale kõike (”kogus kokku kõik”), vaid jättis poegadele ka täieliku vabaduse valida, milliseid suhteid nad soovivad isaga hoida: kas isa kui rahakassa, või “elu koos” isaga. Aga elu koos isaga pole mitte vanema poja elu.
Olles astumas suure paastu aega, peame me enestele ütlema, et see aeg ei tohiks teha meist lihtsalt “õigeid”. Sest on midagi, mis on õiglusest kõrgem – südame headus, mis avab ennast vabal tahtel. Ilma headuseta muutub õiglus külmaks. Inimesel, kes on klammerdunud õiglusesse, on tunne, et oma pöördumisega väljub patustaja kehtestatud korra raamidest. Kas see siis tähendab, et sellest päevavargast saab nüüd, kus ta on kõik ära raisanud, õige mees ja ta tuleb sellest loost puhtalt välja?
Olgu öeldud, et väljend “kõike on mul luba teha” ei tähenda sugugi, et võib loobuda paastust ja askeesist. See “kõike on mul luba teha”, millega algab tänane epistel, on ilmselt üks püha Pauluse kõnekäänd, mille võtsid selle tähendust moonutades üle Korintose pagan-kristlased, täieliku vabaduse eestvõitlejad. Askees on kehale möödapääsmatu, sest keha on “püha Vaimu tempel”. Mul ei ole mu keha nii, nagu mul on mõni riideese või kell. Ma olen oma keha. Mu keha – see olen mina, see on minu isiku kontaktfenomen, mis on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Tänapäeval, mil inimkond jaguneb kahte ossa: ühed, kes surevad alatoitumisest ja teised, kes surevad ületoitumisest vähki ja südame-veresoonkonna haigustesse on liiga pikka on tervislik meelde tuletada paastu ja askeesi vajadust: et jõuaksin selleni, kus “miski ei saaks meelevalda minu üle”. Paastugem siis tölneri ja mitte variseri mõtteviisiga, harrastagem askeesi noorema venna meeleparanduse vaimus ja mitte vanema venna väärdunud õigluse vaimus. Nii saavad meist Isa pojad Üheainsa vanema Poja eestkostel.
P. Borraly André
Kondak 3.viisil
Meeletul viisil lahkusin ma Sinu aust, mu Isa, nurjatul viisil pillasin ma laiali varanduse, mille sa mulle olid andnud; seepärast hüüan ma Su poole kui kadunud poeg: Isa, ma olen Sinu ees pattu teinud, ole mulle armuline, võta mind, kahetsejat, vastu ja pea mind kui ühte oma palgalistest.
Mõtisklus
Kirik avab meile patukahetsuse uksed läbi alandlikkuse tee. Kadunud Poja vahendusel määratleb ta meile meeleparanduse tõelise tähenduse, ületab ja samas hõlmab patukahetsuse mõiste selle tavapärases tähenduses: patukahetsus kui isikulise olemasolu teadliku vahendi. Püha on seega see meeleparandaja, patune, kes teab, et on suurim patustajate seas ja selle läbi on avatud armule. On tõsi, nagu kinnitab püha Isaak Süürlane, et “ainus armu uks” on meeleparandus.
Kadunud poeg arvas, et saab elada ja tegutseda väljaspool oma Isa. Teda ajendas selleks ilmselt mõni ühtaegu petlik ja salajane soov, uudishimu, seiklusjanu, tühisus. Selles ta meist ja meie ajast eriti ei erine: sellest, mida tema Isa talle pakkus, temale enam ei piisanud, ta pidi vabanema ka eeskostest, mis takistas tal saamast oma saatuse peremeheks, seda isegi suunama hakata. Ta läheb seega ära kaugele, väga kaugele uue maailma uutesse paikadesse. Et neid paremini endale allutada!
Ja seeläbi hulluda! Tema hing kaotab võime ära tunda head ja kurja. Tema südant, mis kalgistub, haarab vähehaaval ebakindlus. Ihaldades kõike kuni liialdusteni, langeb ta kõikide tühisuste traagikasse. “Kõike on mul luba teha”, kirjutab apostel Paulus, “aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle”. Vääritu poeg mõistab seda alles palju hiljem olles oma ihus ja vaimus kandnud selle “vaba elu” pettekujutuse kohutavaid haavu. Ta kannatas, kuid see kannatus ei muutunud veel patukahetsuse valuks, seepärast tundis ta alul vaid nälga, viletsust ja seda, et oli vaeseks jäänud.
Nüüd siis tagasipöördumine enesesse: iga oksakoht tema rändurikepis, mis teda isa poole tagasi viib, on kui patukahetsuse pisar. Tagasipöördumine Isa juurde! Teda haaranud hirmule järgneb usk ja lootus: kalgistunud süda sulab uuesti üles; jah – ainus õige tee viib Isa juurde.
Sest Isa on Armastus. Vanem vend, kolmas tegelane selles tähendamissõnas, tunneb armukadedust. Teda ärritab see nii suuremeelne andeksandmine. Ta keeldub, vaatamata oma Isa palvetele, rõõmupeost osa võtmast.
Nagu teeks jumalik halastus ülekohut õiglusele. Nagu teeks Armastus vahet esimesel ja viimasel meie isikliku sobivuse ja meie arvamuste järgi. Kas siis kõik, mis oli Isa oma, ei kuulunud samal ajal ka vanemale pojale?
Aga Isa majas leegitseb piiramatu armastus, põletav kiindumus patuse inimese vastu. Oma vihas ei mõista vanem vend, et pattu kahetsevale patustajale saab Jumala poolt osaks suurim mõeldav arm, ülim arm.
Mõtiskluse tekst:
“Ärka üles, kes magad
ja tõuse üles surnuist,
siis Kristus valgustab sind. (Efeslastele 5.14)
JA SA PUUDUTAD KRISTUST!
Tuleval laupäeval, vanemate (surnute) laupäeval, on pühad kirikuisad seadnud nende mälestuse, kes aegade algusest saadik on uinunud Jumala armastuses ja ülestõusmise ning igavese elu lootuses.
|
