Gregorius ja vaesed IV, teemad mõtiskluseks, Suur Paast 2010

4. Tekst.

Mõningate inimeste ettekäänded ligimese aitamise kohusest keeldumisel: maailmakord, Jumala tahe.

Meie seas on inimesi, kes – see peaks pisarad silma tooma – mitte ei tunne kaasa õnnetutele ja ei aita neid, vaid õelalt solvavad ja ründavad neid rumalate ja asjatute mõttekäikudega; nende hääl on puhtmaine, nad pudrutavad tühja, nende kõne pole mõeldud taiplikele kõrvadele, mis on harjunud jumalike sõnumitoojatega; nad söandavad ütelda: „Nende viletsus tuleb Jumalast ja meie jõukus tuleb samuti Jumalast. Kes olen mina, et astuda vastu Jumala seadustele ja püüda olla Jumalast parem? Las nad kannatavad, las nad olla viletsuses ja hädas, sest selline on Tema äranägemine.“ Sellised inimesed armastavad Jumalat ainult siis, kui küsimus on oma raha hoidmises ja hädasolijate pilamises! Kuid niimoodi rääkides nad juba näitavadki, et nad ei usu tegelikult nagu pärineks nende jõukus Jumalalt: kui keegi usub, et Jumal on andnud talle kõik, mis tal on, kas ta saaks siis puudustkannatajate kohta mõtelda selliseid mõtteid? Kui midagi on Jumalalt saadud, siis ka kasutatakse seda Jumala järgi.

Kas hädasolijate kannatus on Jumala karistus või mitte, selle kohta ei või me midagi teada, kuni me hulbime selle ainelise maailma voogudes. Kes teab, kas kedagi karistatakse tema pahede pärast ja kedagi teist ülendatakse tema laitmatuse tõttu, või on see hoopis vastupidi, et üht ülendatakse tema kuritegelikkuse pärast ja teist katsutakse läbi tema vooruse tõttu? Kas pole vahest üks tõstetud kõrgemale, selleks et ta seda rängemini kukuks, ja kas pole see lihtsalt viivitus, enne kui tema täielik ja terviklik pahe avaldub nagu haigus, et teda saaks õiglasemalt karistada? Kas mõni teine pole ehk vastu kõiki ootusi muserdatud, et panna teda proovile nagu kulda tiiglis, nii et ta kaotaks viimsegi kurjuseräbu, mis temas võis veel leiduda? Keegi inimese kombel sündinutest pole täielikult plekita, kuigi meile võis niimoodi tunduda ja kuigi ta võib paista igati kiiduväärt inimesena.

Mina isiklikult hoidun omistamast hädasid täielikult pahele ja jõukust vagadusele. Muidugi tuleb vahel ette, et mingi asja hüvanguks pidurdavad kurjade kannatused pahet ning õiglaste õnn soodustab voorust; kuid see pole mitte alati ega täiel määral niimoodi; selline asi on reserveeritud tulevasele elule, kus ühed saavad tasu oma vooruste eest ja teised karistuse oma pahede eest. Nad tõusevad üles, nagu Pühakirjas on öeldud, „need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks“ (Jh 5, 29). Maised asjad kuuluvad teisele tasandile ja neid tuleb teistmoodi hinnata; aga nad kõik püüdlevad teispoolsusse ning see, mis tundub meile imelik, on Jumala jaoks täiesti tavaline; nõnda nagu kehas on ülemad ja alamad osad, on suuri ja väikesi kehaliikmeid, nõnda nagu maa peal on mäed ja orud ning nende harmooniline paigutus loob selle ilu, mis pakub end meie pilgule, ning nõnda nagu kunstniku tegutsemine aine peal on mõnda aega juhuslik ja korrapäratu, kuid muutub ehtsaks kunstiks siis, kui ta asub otseselt oma eseme valmistamise juurde, nii et me hakkame eset mõistma ja väärtustama alles siis, kui me näeme lõpetatud teose ilu, ehkki kunstnik ise pole olnud samasuguses teadmatuses nagu meie – samamoodi ei saa me ütelda, et selle maailma asjad on seatud korratult pelgalt sellepärast, et me ei tunne nende printsiipe!

Kui anda võrdpilt nendest, kes on kõnealuses eksituses, siis nad sarnanevad mõnevõrra inimestega, kes on merehaiged või kardavad kõrgust: nad arvavad, et kõik käib ringi sellpärast, et neil endal käib pea ringi! Just niimoodi on nendega, kellest ma praegu räägin. Kui neid tabab mingi sündmuse puhul peapööritus, siis ei salli nad seda, et Jumal teab selle kohta rohkem kui nemad. Ometi peaksid nad püüdma mõista, sest tõde võib-olla avaneks nende pingutuste tulemusena; või nad peaksid arutama seda küsimust targemate ja vaimulikes asjades edasijõudumatega, sest see on and ja tõeline teadmine ei ole antud kõigile; või nad peaksid minema tõe „jahile“ (nagu Platon ütleb), elades puhtamat elu ja otsides tarkust tõelise Tarkuse juurest. Kuid nemad – oo rumalust! – pöörduvad kõige kergema lahenduse poole: nad väidavad ekslikult, et kogu maailm on mõttetu sellepärast, et nad ei tea tema seletust; ja nii nad ongi „targad“ rumaluse poolest või pigem juhmid ja tölbid tarkusest, mis on täiesti kasutu.

Prantsuse keelest tõlkinud Margus Ott