|
Palmipuudepüha,
(28. märts 2010)
Armsad vennad ja õed Kristuses,
Tänasel palmipuudepühal, suure paastu kuuendal pühapäeval, meenutab meie Kirik Jeesuse võidukat tulemist Jeruusalemma.
Pärast Laatsaruse surnuist ülesäratamise imetegu läheb Kristus Eefraimi, et vältida variseride raevukat kättemaksu, kes ihkavad tema surma. Apostel Johannes jutustab, et seejärel tuleb Ta kuus päeva enne juutide paasapühi Betaaniasse. Sealt saadabki Jeesus kaks oma jüngrit pärast Laatsaruse kojas peetud õhtusööki otsima emaeeslit, kelle seljas Ta saaks Jeruusalemma sisse sõita.
Teda ootab ees tohutu rahvahulk. Jeesust tervitatakse valju hõiskamisega kirjeldamatu rõõmu ja vaimustuse õhustikus. “Hosianna Taaveti pojale, õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli Kuningas” hõiskab rahvas visates Tema teele riideid, õlipuuoksi ja palmilehti. Tõepoolest, milline pidu: kõikjalt kostab vaimustushüüdeid ja lehvitatakse innukalt palmilehtedega. Kogu linn on nende lõhnast joobunud, “Hosianna” kõlab kõikidelt huultelt, eriti aga laste ja isegi väikelaste suust, et läheks täide Taaveti ettekuulutus: “Väetite ja imevate laste suust oled Sa enesele kiitust valmistanud”!
Täna mõistame, mida elasid neil päevil läbi lapsed ja vaestesumm, kes võtsid Jeesust vastu kui oma kuningat. Täna kõlavad meie mõtteis ja südames prohvet Sakarja sõnad (Sk 9,9): “Ole väga rõõmus, Siioni tütar... Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“.
Üks kirikuisadest on seisukohal, et “eeslisälu seljas” kujutab “rahvaid”, paganlikku maailma, kellel Kristus võitjana istub.
Ning üks teine pakub meile seletuse, mis meie vaimuelu seisukohalt on äärmiselt huvipakkuv: praegu, mil me pühades andides valmistume vastu võtma võidukat Kristust oma seesmisse Jeruusalemma ja oma südame koopas heidame siiras meeleparanduses endalt patu rõivad, saagem vabaks oma vanast inimesest kõigi tema mõtete ja tegudega. Ning rüütades ennast uue vaimuliku eluga, haarakem kätte võidu palmioksad, need igihaljad vaimulikud voorused, millega me võidame ära oma suured vaenlased: lihaliku maailma ja saatana. Seejärel astugem rõõmu ja heameelega Eluleiva püha Aujärje juurde lauldes koos evangeeliumi lastega: “Hosianna, õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!”
Sisenemine, sisse tulemine on määrava tähtsusega. Igas eluvaldkonnas on nii, et kui see ei õnnestu, siis läheb kõik nurja.
Seega on täna hommikul meie jaoks oluline imetlust tundes kaasa elada Issanda Jeruusalemma-minemisele. Meie jaoks on oluline see sissekäik, mille kaudu Jeesus igal jumalikul liturgial juhatab meid oma Taevase Isa juurde, et saaksime osa Tema elust. Esimest korda väikese sissekäigu ajal, mil evangeelium meie hulgast läbi läheb; seejärel suure sissekäigu ajal kui pidulikult tuuakse pühitsemiseks leib ja vein. Täna hommikul on meie jaoks eriliselt tähtis pühitseda seda salasuslikku “sissekäiku”, millest Jeesus kutsub meid igal pühapäeval osa saama.
Sest eile tuli Jeesus kuningas Heroodese Jeruusalemma. Aga täna tahab Ta tulla uude Jeruusalemma, milleks on Kirik, Jumalariigi elav salasus meie pimeduse ja valede maailmas. Väga tagasihoidlikult ja väga nähtavalt tahab Ta astuda sellesse uude Jeruusalemma, milleks on iga kogudus, ka meie oma, mis on surnuist tõusnud Kristuse Ihu ja Vere juurde kokku tulnud. Eelkõige aga tahab Ta astuda meist igaühe südamesse. Alandlikkuse uksest. Ning esmalt omaenda alandlikkuse uksest, mis sümboliseerib tõsiasi, et Tema, igavene kuningas ja kõige Issand, siseneb oma linna eesli seljas; seejärel meie alandlikkuse uksest, sest üksnes alandlikkuse läbi saavad meie kivised südamed avaneda, et Jeesus, võiks meid sisse lasta oma Isa kuningriiki.
+STEFANUS,
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
|
