Kristuse sünni püha Pärnu koguduses
|
|
 |
|
Lapsed - loojad Isa kojas | Kristuse sünni pühitsemine Pärnu Issandamuutmise kirikus algas 3. detsembril.
Laupäeva hommikul said kirikus kokku väikeste, kolme- kuni seitsmeaastaste lastega pered. Sel aastal korraldasime eraldi eestikeelsete ja venekeelsete perede kogunemised. Kahe kogunemise peale kokku sai väikesi ristiinimesi 69. Lapsed said kirikusse astudes küünla võtta ja selle ise mõne ikooni ees süüdata. Soojal kirikupõrandal istudes või lamades joonistasid nad jõulupilte, preester aga rääkis samal ajal vanematele kirikujuttu. Autori nimega varustatud valmis pildid tõstis preester kõigile tutvumiseks üles; kokkuköidetuna on need kirikulistele praegugi vaatamiseks välja pandud. Ilusad pildid. Kirikust lahkumisel sai iga laps selle, mis kutses lubatud: armastuse kommi (käsitsi maalitud martsipanmaasika). Lisaks võis ta valida endale värvimiseks kirikliku pildiraamatu.
 |
|
Valgusemõtte areng | 10. detsembril, laupäeva hommikul olid kõige väiksemad koos oma vanematega armulaual – peamiselt venekeelsed pered kokku kaheteistkümne lapsega – tunni aja pärast saabusid aga suuremad lapsed, arvult neliteist, preestrilt kirikujuttu kuulama ja samuti põrandal joonistama. Kingiks pühakojalt taas komm ja kirikuraamat.
Mõlemal päeval said pered lahkumisel kaasa peale kingituse ka kutse 26. detsembriks kohtumisele Metropoliidiga.
Kristuse sündimise teisel pühal, 26. detsembril kogunes kirikusse suuri ja väikesi: see oli kogu koguduse päev. Metropoliit tervitas kirikulisi ning pidas koos ülempreester Ardalioni ja arhidiakon Justinusega litaaniapalvuse, mille järel õnnistas ka söögilauda. Järgnes laste osa: Metropoliidile jõulupiltide joonistamine. Metropoliit ei jäänud võlgu: seni kui lapsed pilte joonistasid, jutustas ta neile prantsuskeelset jõulumuinasjuttu, mille pani meie emakeelde ümber kohalik tõlk Anneli Rondo. Aega jäi üle teisekski looks. Preester rääkis lapsevanematele ikoonist, mille koopia ta Athose Püha Mäe kloostrist oli kaasa toonud. Lugu rõhutas Jumalaema suurt hoolivust inimestest.
 Ja siis jõudis kätte aeg jõuluvana vastu võtta. Jõuluvana oli mõistagi piiskop Nikolaose ametivend metropoliit Stefanus. Oli ilus vaatepilt oma piiskopitoolil amvoni ees istuvast metropoliidist, suur lastehulk ümber. Kingi said kõik kohalolevad kaheksakümmend last; varuks jäi kingikotte ka neile, kes haiguse või mõne muu asjaolu pärast ei saanud sel päeval teiste hulgas olla. Iga kingisaaja võis omalt poolt jõuluvanale luuletust lugeda või laulda; ka väikeste käte soojad kallistused ei jäänud tulemata. Samal ajal said vanemad kirikulised preestri käest kingituse: ikooni või kaelaristi.
Pidupäev ei olnud sellega lõppenud. Äsjane “jõuluvana” pidi samuti kingisaaja ossa asuma ning kirikuliste ees laulugi esitama. Kreekakeelne laul kõlas paljudele kuulajatele kindlasti esimest korda. Kingituse said ka Metropoliiti saatvad arhidiakon Justinus, munkpreester Grigorios ja nunn Tekla. Kirikurahvas kuulas huvi ja tähelepanuga veel kreeka ja prantsuse keeles laulmist, laulud olid ilusad ja südamlikud.
Kohtumise lõpetas ühine kringli ja koogi söömine ning pildistamine. Pildile sai vaid väike osa kohalolnuist: kaks tundi pidutsemist oli väiksematele vendadele-õdedele üle jõu ning nad olid juba läinud koju puhkama.
Ülempreester Ardalion Keskküla
|
)
)
)
