SINODAALNE PAASALÄKITUS 2012

"Seesinane päev on kuulus ja püha päev,
kõige hingamispäevade pea ja ülem,
kõigi rõõmude rõõm!”
(Paasakaanoni 8. laulu irmos).

Väga austatud isad preestrid ja diakonid!
Austatud kloostriõed!
Armsad vennad ja õed!

Kristus on surnuist ülestõusnud!
Pärast risti kurbust ja meeleheidet on käes ülestõusmise valgusküllane rõõm. Eile ilmus üks taevaingel Getsemani aeda, et Inimese Poega kinnitada, täna näitab teine ingel valgeis rõivais nooruki kujul pühadele naistele tühja hauda ja usaldab nende kartuse ja hirmu kiuste neile ülestõusmise sõnumi: “Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!” (Mk 16,6).
Ta on surnuist üles tõusnud! See, mida evangelistid meile Kristuse ülestõusmise kohta avaldavad, ei ole üksnes märk loost, mis lõpeb salasusega, ükskõik kui imeline see lõpp ka poleks. Ülestõusmine on kõigi meie kogemustega võrreldes midagi nii läbinisti uut, et see teeb meid osalisteks Jumala enese elust.
“Surm on siinsamas ja ometi on ta ära kaotatud. Rist on siinsamas ja ometi on käes ülestõusmispühad. Kõik küsimused, mida langenud elu esitab, on alles, ent ometi me teame, et nüüdsest on ülestõusmise armust ehitatud sild, mille kaar ulatub üle igavese surma kuristiku. Sild, mille Ülestõusnu meile ehitas, et võiksime pääseda Jumala hüljanud surma kaldalt teisele - igavese elu - kaldale. See sai võimalikuks, sest Tema, Ülestõusnu, esmasündinu surnute seas ületas teid mööda, mis polegi teed ja kuhu jälgi ei jää, väljapääsmatu, ajatu, tõeluseta põrgu, et päästa meid, oma vendi Aadamas”. Ime. “Sest tõesti, ülestõusmine, mille Isa oma surnud Pojale oli ette valmistanud, on nii suure vabaduse ja armu tegu, et see pole seotud millegi maisega, vaid algab … paigas, mida mõistus ega ükski loodud olend ei suuda hoomata”
Ta on üles tõusnud! Milline üllav mõttekäik naiste poolt, kes on tulnud lõhnarohtudega hauale Issanda ihu võidma ja leiavad, et kivi on ära veeretud ja Jeesuse ihu haust kadunud. Veelgi üllatavam on aga Peetruse ja Johannese mõttekulg, kes nüüd omakorda avastavad selle “millegi muu” esimesi märke: tühja haua, hoolikalt kokku pandud surilinad ja higirätiku. Usk ülestõusmisesse tugineb kahele kogemusele, kahele tõdemusele: esmalt Peetruse omale, kes on segaduses täiesti uue, arusaamatu tõsiasja ees: hauas on kõik samamoodi nagu matmise ajal, kuid ihu on end midagi paigalt nihutamata surilinadest vabastanud, ja siis Johannese omale, kes peab Jeesuse surnuist ülestõusmist tõestatuks, olles märganud linade muutunud asukohta võrreldes sellega, mida oli näinud siis, kui nad ihu matmise õhtul linadesse mähkisid, ja kes seeläbi astub oma usus tohutu sammu edasi: “Ta nägi ja uskus”, rõhutab Johannes (20,9) oma evangeeliumis. Sellest hetkest alates on kaks maalma: ülestõusmise-eelne ja -järgne.Loe edasi