Avaleht/Jutlused/Päätnitsapäeval

Päätnitsapäeval

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Me teame, et pühakute imeteod on nende usukogemuse viljad, mis tuginevad palvetele ja pühale elule. Ka meie püha suurmärtri, kelle mälestuspäeva me täna tähistame, pühitsesid vanemad juba sünni hetkest alates Jumalale kasvatades tütart usus ja jumalakartuse vaimus. Nad ei säästnud selle eesmärgi saavutamiseks hoolt ega vaeva ja nii sirgus Paraskeevast tõeline misjonär – Jumalasõna kuulutaja – Kristuse auks.  Me teame, et ta pühendus tööle noorte neidudega õpetades neid evangeeliumi põhimõtteid ja väärtusi au sees hoidma. Oma vaimus nägi ta neid kõiki Kristuse tunnistajatena ja nii pani ta aluse omamoodi usuõpetajate rühmadele, mille liikmete ülesandeks oli levitada ristiusku oma uskmatute kaasaegsete seas.

Alguses piirdus püha Paraskeeva tegevus ainult Rooma linnaga, aga vähehaaval levis usuõpetustöö ka ümbruskonna küladesse ja linnadesse ajades vihale paganjumaluste kummardajaid.  Püha Paraskeeva vahistati ja heideti vangi. Ma ei hakka teile ümber jutustama kõiki piinu ja kannatusi, mis talle osaks said, kuid lõpuks mõisteti ta surma pea maharaiumise läbi.

Pühaku elu annab meile alati võimaluse tulla tagasi omaenese elu juurde, et anda sellele hinnang Kristuse valguses ja me võime tõmmata paralleeli püha märtri ja omaenese elu vahele vähemalt selles osas, mis puudutab usule pühendumist, sest ristimise läbi oleme me kõik alati kutsutud endas järele katsuma oma ristimistõotusi: öelda lahti saatanast ja tema tegudest ning ühendada ennast Kristusega.

Mis vahe on aga püha Paraskeeva pühendumisel ja sellel, mis on omane meile, kes me peame Kristusest tunnistust andma õnneks küll vabal, rahumeelsel ja sallival maal? Ma arvan, et seda ei olegi. Kiusatused on jäänud samaks. Ühel pool on selle maailma hüvede järel jooksmine ja teisel pool täielik pühendumine, et pälvida kord jumalariigi hüvesid.

See ei ole mingi teostumatu unistus ega ka lihtsalt vaimne mõttekäik. Maailm on valmis meid välja naerma iga kord kui me Kristusest tunnistust anname. Kui palju kordi on usklikke inimesi peetud lihtsameelseteks või vanamoodsateks üksnes põhjusel, et nad ei soovi kasutada sellele maailmale omaseid meetodeid, mis nii sageli põhinevad valel, eraldatusel, teise inimese ära kasutamisel – ühesõnaga ebaõiglusel, teiste arvel kasu saamisel. Ja mille poolest olekski see vastus, mida meie oleme kutsutud andma, niiväga erinev püha Paraskeeva vastusest oma süüdistajatele? Kas pole meil samapalju võimalusi kangelaslikkuseks ja eneseohverduseks kui temalgi, et Kristuse sõna võidule pääseks?

Milline tähendus siis veel saaks olla austusel, mida me oma märtritele anname, kui mitte soov seada oma elu vastavusse pühaku eluga? Nii paljudel puhkudel oleme meiegi oma elus kutsutud surema kirgedele ja loomuvastastele ihadele, et uuesti sündida surnuist ülestõusnud Kristuses. Kas mitte just seda ei ütle me ristimisel: ma suren patule, et uuesti sündida Kristuses Päästjas, kes meid üles äratab. Nagu püha Paraskeeva suri selle maailma valedele, et vastu saada võidupärg Kristuses.

Õnnis on kogudus, mu armsad vennad ja õed, kes valis eeskujuks nii võimsa pühaku. Täitku surnuist ülestõusnud Kristus teid püha Paraskeeva palvete läbi oma armu ja õnnistusega. Aamen.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2009