Palmipuudepühal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänasel palmipuudepüha hommikul kuuleme Issanda samme kajamas siinsamas kirikus, kuhu oleme kogunenud. Kristus tuleb, et minna läbi oma kannatuse nädala, mille jooksul Ta kogeb nii äraandja suudlust kui vangistust ja kõiki sellega kaasnevaid alandusi ning kannatusi kuni ristilöömiseni Kolgatal, et suurel reedel teoks teha oma elu suurim ohverdus ja jõuda lõpuks aurikka ülestõusmiseni.

Me näeme Kristust kui inimest ülimalt alandatuna ja piinatuna oma risti kandmas. Me näeme Teda küüru vajununa meie rikutuse koorma all ja ainus, mida me teha saame, on mina Talle vastu, et koos Temaga osa saada ülestõusmise kingitusest, mille Ta meile teeb, kinkides Ristil oma elu.

Just sellest räägib meile tänane evangeelium: nad võtsid palmioksad ja läksid Talle vastu. Meiegi võtsime täna kätte pajuoksad, et minna vastu Issandale, aga mis tähendus sellel meie jaoks on? Kas teeme seda, sest nii on tavaks ja meie tahame tavadest kinni pidada või sellepärast, et oleme päriselt teele soovides tõepoolest Kristusele vastu minna? Sellepärast, et me tahame ületada oma inimlikku seisundit ja välja murda meie ülimalt mitte-vaimse ajastu kestast, et asetada oma jalg Kristuse jalajälje sisse? Kas täna Aukuningat vastu võttes me ikka tõesti mõistame, mida see meist igaühe jaoks tähendab?

See on küsimus, mille minagi enesele esitan. Aga tekib veel teinegi küsimus kui näeme Jeesust väikesel emaeeslil Jeruusalemma sisse sõitmas. Rooma tavade kohaselt ei istunud ükski kõrge aukandja iialgi eesli selga, kes oli vähenõudlik ja alandlik koduloom. Valitseja või väejuht sõitis alati hobuse seljas, et paremini oma jalgade ees olevast rahvahulgast silma paista. Jumal aga tuleb ülimas lihtsuses nagu selleks, et meile meelde tuletada, et algaval nädalal tuleb meilgi surra oma kirgedele ja võtta oma rist enda peale, sest Jumal kutsub meid endas surmama kõike seda, mis on tõest kaugel ja patuga seotud. Ülestõusmispüha tähendab minekut surelikust patu seisundist ülestõusmise tõelusesse, uue elu tõelusesse. Aga kas meie oleme valmis seda teed ette võtma?

Ja on veel kolmaski küsimus. Millisel tasemel on see meie tänahommikune Jumalaga kohtumine? Suur nädal, kannatusnädal seab meid silmitsi Jumala suure salasusega – Jumala inimsuse salasusega. Kas meie armastus Jumala vastu on tõeline, täielik, ülim. Kas see tähendab, et oleme valmis koos Temaga käima Kolgata teed? Me teame, et Tema meid armastab, aga kas võime olla kindlad oma armastuses Tema vastu? Me teame, et Tema andis meie eest kõik, aga kas võime olla kindlad oma ohvriannis Temale? Kas võime kindlad olla selles, mida me algaval suurel nädalal valmistume Talle kinkima? Kindlad oma palvetes, oma püsivuses teenistustel osalemisel, kavatsuses valada Tema jalgadele oma meeleparanduse kallihinnalist õli? Suure kannatustenädala päevad on nii olulised, nii asendamatud selleks, et võiksime mõista Jumala kingituse tõelist suurust, mis tänasel palmipuudepühal on kuldsete tähtedega kirjutatud palmiokstele, millega me tervitame Kristust, kes sõidab Jeruusalemma, et viia lõpule oma päästet toov ülesanne.

Sellised, armsad vennad ja õed, olid minu tänahommikused mõtted. Loodan, et need aitavad teil otsida eneses vastust küsimustele, mis meie elus on keskse tähtsusega kui soovime koos Kristusega läbi selle nädala minnes üheskoos jõuda õnnistatud ülestõusmispühadeni.  Aamen.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2009