Avaleht/Pokrovski Simeon/Semen Nikolai p

Köstrite ja koorijuhtide andmebaas

Pokrovski Simeon/Semen Nikolai p

Simeon/Semen Pokrovski oli eesti õigeusu vaimulik – köster-kooliõpetaja, diakon, preester. Ta  sündis 22.01. 1884, Pärnumaal Tõstamaa vallas Kihnu saarel pr Nikolai Pokrovski peres , õppis Riia Vaimulikus Koolis ja Seminaris 1894-1908 ja omandas köster-kooliõpetaja kutse, köstrina oli  tegev Narva-Jõesuu Püha Vladimiri koguduses 1908-1911.

Tema diakonipühitsus toimus 1911, preestripühitsus 1912  – vt vaimulike andmebaasi www.eoc.ee.

Väljavõte üpr Andreas Põllu uurimusest “Eestimaa uusmärtrid”:

II Maailmasõja tingimustes Nõukogude Liidu võimude suhtumine kirikusse muutus. Kui Lenin ja tema järglased otsustasid likvideerida nõukogude ühiskonnast igasugused religiooniilmingud („võitlus kiriklik-sektantliku kontrrevolutsiooniga”), siis 1943 otsustas Stalin religiooni lõplikult mitte hävitada oma riigis, vaid allutada see võimude range kontrolli alla, oodates vastutasuks Kiriku lojaalsust ja välissuhtlust Nõukogude Liidu kasuks. Erilise huvi all olid suhted õigeusu kirikuga. Lisaks 3-le vene kirikus allesjäänud metropoliidile kutsuti vangilaagritest ära veel 16 ellujäänud piiskoppi. Uue kirikupoliitika tagajärjel allutati kirikuelu rangele riigi kontrollile. Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks sai Kremlile ustav metropoliit Sergi. 4.09.1943  andis Stalin korralduse organiseerida NSVL valitsuse juurde nõukogu nimega “Sovjet po delam Russkoi Pravoslavnoi Tserkvi”, mille ülesandeks sai sidepidamine valitsuse ja patriarhi vahel. Seda nõukogu kontrollis täielikult NKVD (KGB). Lisaks lootis Stalin, et Moskva patriarh saab esimeseks õigeusu esikarjaste seas („3. Rooma“ doktriin). Kirik aitas sel perioodil (1943-53) varustada elanikke toiduainetega ja parandada NL mainet välismaal. Arvestades sõjaaegsete ja -järgsete probleemidega ning NL ülemvõimu plaanidega, oli siin kirik Stalini silmis riigile suureks abiks. Tõsi, see „sulaaeg“ kestis vaid 1948, mil Stalin nähes, et teised õigeusukirikud ei taha teha erilist koostööd Kremlile alluva Vene Kirikuga, hakkas jälle survestama usklikke. Suleti kirikuid ja kloostreid, vangistati ja saadeti sunnitööle kloostriasukaid ja vaimulikke. Paljud hukkusid. 1949  järgnes enne kolhooside loomist suur küüditamislaine okupeeritud territooriumitel (sh meil Eestis). 7.07.1954 võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu otsuse hakati tõhustama ateistlikku propagandat.

Kõik Nõukogude Liidus arreteeritud poliitvangid olid süüdi mõistetud VNFSV 1926  kriminaalkoodeksi § 58 järgi: „kontrrevolutsioonilised kuriteod, kodumaa reetmine, riigivastane tegevus, nõukoguvastane propaganda ja agitatsioon“ jne. Selle paragrahvi alla käisid ka vaimulikud ja aktiivsed kirikutegelased, kuna nõukogude võim oli igasuguse religiooni vastane. Kristlikku rõõmusõnumit käsitleti kui nõukogudevastast propagandat ja agitatsiooni Nõukogude Liidu vastu. „Kontrrevolutsiooniline tegevus“ oli ka armastava, rahumeelse ja vägivallatu kristluse propageerimine. Seda ka jutlus kirikus, hingehoidlik vestlus inimestega, vaimulik kasvatus perekonnas ja isegi vaimuliku kirjanduse omamine. Lühidalt-kui olid vaimulik või aktiivne kirikuinimene, olid nõukogude võimu vaenlane ja „kriminaalkurjategija“.

„Raskendav süütegu“ nõukogude võimu silmis oli ka seotus tsaariajaga, Vabadussõjast osavõtmine, kuulumine kiriklikesse ja ühiskondlikesse organisatsioonidesse ja koostöö nendega (Kaitseliit, Isamaaliit, skaudid, kristlikud noorteorganisatsioonid jne).

„Riigi reetjad“ olid ka 1920-ndatel aastatel ümberasujad Nõukogude Liidust Eesti Vabariiki Eesti Vabadussõja järel.

„Kodumaa reeturid“ olid ka need, kes jätkasid vaimuliku tööd sakslaste okupeeritud Eesti territooriumil (1941-1944). Süüdistus „koostöö sakslastega“.

„Kodumaa reeturid“ oli ka Eestisse elama asunud sõjapõgenikud saksa okupatsiooni ajal.

1944  lisandub lisaks kriminaalsüüdistustele ka „koostöö Metropoliit Aleksandriga ja (Vene) emakiriku reetmine“.

Paljud vaimulikud keeldusid 1940 okupatsiooni ajal koostööst Moskva patriarhaadi eksarh metropoliit Sergiga. Lahkumisavalduse kirjutas üle poole vaimulikest, mis oli selge demonstratsioon uue võimu vastu. Saksa okupatsiooni ajal, kui autonoomne EAÕK sai eesotsas metropoliit Aleksandriga uuesti avalikult tegutseda, tulid enamus ametist loobunud vaimulikke taas oma esikarjase juurde ametisse. Seda aga KGB ei unustanud, ka see oli „kodumaa reetmine“.

Stalini surmaga 1953 poliitilised arreteerimised küll vaibusid ja surmalaagrite tegevus aja jooksul lõpetati, kuid nõukogude süsteemi surve Kirikule jäi.

Kasutatud allikad:

  • Anu Raudsepp “Riia Vaimulik Seminar 1846-1918” Tartu, 1998
  • “Õigeusu kirikutes (kogudustes) teeninud vaimulike nimekiri” Tallinn, 1975, koostaja preester August Kaljukosk
  • Eesti õigeusk X-XXI saj- entsüklopeediline teatmik-koostaja Vladimir Iljaševitš, Tallinn, 2014 (vene keeles)
  • David Papp “Eesti Apostliku õigeusu vaimulikud – Biograafiline leksikon (16.-20.saj)- EAA. 5410.1. 247-249
  • üpr Andreas Põld “Eestimaa uusmärtrid”
  • www.geni.com

Preester Simeon/Semen Pokrovski arreteeriti NKVD poolt 1941 suvel ja küüditati Venemaale Sverdlovski oblastisse, tema uinumise aeg ja hauakoht on teadmata.