Avaleht/Nädala jutlus/Issandamuutmise pühal

Issandamuutmise pühal

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Sellelgi aastal oleme tulnud, et pühitseda rõõmuga üheskoos meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse muutmise püha. Ma rõhutan sõna “rõõmuga”, sest, nagu toona jüngritele, nii ilmub Kristus täna ka meile kui igavese, taevase, püha, õndsa Isa püha au helge valgus, millest Kirik igal õhtuteenistusel laulab. Evangeelium, mida äsja lugesime, räägib, et Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha Tabori mäel pimestavalt valget valgust, säravamat kui päikene. See valgus oli muidugi Jumala igavene hiilgus säramas tema au sees; sama, mida meiegi kogeme iga kord kui pühitseme jumalikku liturgiat ja saame osa Kristuse pühimast ihust ja verest. Meie saime tõevalgust näha, oleme taeva Vaimu vastu võtnud ja õige usu leidnud… kuulutame me pärast jumalikul liturgial osalemist ja püha armulaua vastuvõtmist.

Eilsel õhtuteenistusel laulis Kirik:  Kui Sa, Issand, enne oma ristilöömist ennast mäe peal muutsid ja Isa Sinust tunnistust andis, siis sai mägi taeva sarnaseks ja pilv kattis selle otsekui telk. Seal olid Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes pidid olema ka Su äraandmise ajal Sinu juures, et nad, nähes nüüd Sinu imet, ei lööks araks ka Sinu kannatamiste ajal. See pealaul näitab meile, et Tabori mägi, kus muutmine aset leidis, ja Kolgata on omavahel seotud.

Siinkohal on oluline ka selgitada miks selle sündmuse tähistamine toimub 6. augustil. Tõepoolest, suur osa kirikuisadest oli veendumusel, et muutmine toimus nelikümmend päeva enne Kristuse kannatamist ehk siis veebruaris ja mitte augustis, mil Issandamuutmise püha tähistatakse. Miks siis paigutada see püha tänasele päevale ja mitte veebruarikuusse? Kahtlemata harivatel kaalutlustel. Veebruaris satuks Issandamuutmise püha suure paastu sisse, liturgilisse aega, mis ei lubaks esile tuua tänase kirikupüha erilist pidulikkust. Samas ei valitud 6. augustit sugugi juhuslikult: 6. augustist neljateistkümnenda septembrini – ristiülendamise pühani – on täpselt nelikümmend päeva nagu ka Issandamuutmise püha ja Kristuse kannatmise vahel. Sel moel on tänane püha tihedalt seotud suure nädala ja paasapühadega.

Seega ei ole Issandamuutmine ainult imeline hetk Naatsareti Jeesuse eluloos. See on meie kõikide asi nagu see oli apostlite Peetruse, Jaakobuse ja Johannese asi. Sündmus, mis seondub Kolgata ja Kristuse kannatustega, räägib meile meist endist, meie patu-, rikutuse- ja langemiseseisundist. Aga räägib ka sellest, et samal ajal oleme kutsutud jumalikule pulmapeole ja jumalikustumisele.

See on midagi, mis on omane kogu pühakirjale: Jumal ei kõnele meile kunagi iseendast ilma, et Ta samal ajal kõneleks meist ja meie saatusest. Ilmutades meile seda, kes Tema on, annab Ta meile teada, kes me ise oleme ja kelleks peame saama. Tabori mäel muutudes laseb Kristus meie patust tumestatud ja moonutatud inimloomusel särama lüüa seda muutes, kirgastades. Pöörasest armastusest inimese vastu laotab Ta meie inimlike nõrkuste üle oma jumaliku Valguse hiilguse.

Seepärast on meie Kirik ikka ja alati rõhutanud kui tähtis on meil risti-inimestena uskuda, et Issandamuutmise sündmus on ajalooliselt tõsi, päriselt toimunud. Kiriku pikk pärimus näeb selles Jumala au sees kümblemises, mis Jeesusele Tabori mäel osaks saab, ümberlükkamatut, mitteloodud, igavest, ajatut, ligipääsmatut, lõppematut ja piiritut tõelust. Jumala Poeg, kes mäel Peetruse, Jaakobuse ja Johannese silmade ees muudeti, oli tõepoolest Isa Ainusündinud Poeg, kelles igavesest ajast igavesti puhkab Jumala Püha Vaimu täius.

Tulge, mu vennad ja õed, lähme Issanda mäele, meie Jumala kotta, ja vaadakem seal Tema muutmise au, otsekui Isast ainusündinud Poja au, ja võtkem valgust valgusest ning vaimus ülendatult kiitkem lauldes üheloomulist Kolmainust. Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Issanda aastal 2010