Avaleht/Nädala jutlus/Metropoliidi jõululäkitus 2015

Metropoliidi jõululäkitus 2015

joul

Kallid vennad ja õed, meie püha Kiriku vaimulikud ja rahvas!

Tänasel hommikuteenistusel laulame kiites: „Hõisake, õiglased, rõõmustage, taevad, hüpake rõõmust, mäed – Kristus on sündinud!”

Me rõõmustame ja hõiskame, sest sel Kristuse sünni ööl on meie meeled valla jumaliku ligiolu ees koopa lihtsuses, kuulmas Jumala häält. See hääl räägib inimestega, lepitab neid, täidab nad armastuse, valguse, rõõmu ja rahuga. Mis siis, et väljas on külm, õnnetused ja viletsus. Sel erakordsel ööl jätavad miljonid inimesed kõik muu kõrvale ja muutuvad lapsukeste sarnaseks, kelle hinge poeb jumalateenistuse õrna inglihäälse kiidulaulu peale rahu ning südantsoojendav ja lohutav kindlustunne. Selline on Petlemma lapsukesest tulev vägi.

Ometi kerkib sügavalt hingesopist suur ja tõsine küsimus: Kas on võimalik kõiki inimkonna vaevasid unustades maitsta Jumala rõõmu? Kuidas kuulutada rõõmu Jumalast, kes on tulnud inimesi päästma, kui me ei samastu inimestega, kes kannatavad kõige selle all, mis praegu maailma painab?

Vastuse annab evangelist Luukas. Karjastele ilmub ingel, et kuulutada neile Jeesuse sünni rõõmusõnumit: „Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Et Teda ära tunda, annab Ta meile mõistusega seletamatu tunnustähe: „Te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat” (Lk 2:12). Öeldud, tehtud. Karjased ei piirdu üksnes rõõmusõnumi teatavaksvõtmisega. Nad tõttavad kohe tunnustähe järgi koobast otsima.

Just sellisest tõukejõust jääb meil alatihti puudu. Kahtlemata tuleneb see usu ja armastuse kesisusest. Ja veel enam sellest, et me kipume takerduma oma õnnetu-olemisse, jääme pidama takistustesse ja oleme rahul endassetõmbumisega, selle asemel et kiirustada vaatama taevast antud suure rõõmu tunnustähte: – üks laps on meile sündinud ja magab sõimes!

„Kuidas mahub emaihusse see, keda kogu maailm mahutada ei suuda? Kuidas on see, kes Isa süles istub, nüüd ema süles? Tema ise teab seda, Tema ise tahtis seda, Tema ise arvas heaks. Ta oli ihuta ja sai omal tahtel lihaks…” ütleb üks tänane kirikulaul.

Selline on meie lootus, meie kindlus. Jumala inimesekssaamise kaudu võib kõik saada päästetud. See on ka meie veendumus, et rõõmu kuulutatakse kogu maailmale, igaühele meist ja kõigile meie ümber: kristlastele ja mittekristlastele, usklikele ja uskmatutele.

On vaja tugevat meelekindlust, et kanda tänases maailmas südames lootuse sõnumit Õnnistegijast, kes on meie keskel ja päästab meid. On vaja tugevat meelekindlust, et kinnitada kogu usu jõuga – hoolimata ühiskonnas valitsevatest täitumatutest unelmatest ja eksitavatest pettekujutelmadest –, et Jumal on selles lapsukeses, et meie usk, tegelik ja igavene, sõltub sellest sõnumist: „Päästja on täna meile sündinud, see laps on Jumal.”.

Siin, sõimes, algab lugu, mis varjutab kõik muud lood: meie keskele on tulnud keegi, kes on nii inimlikult inimene ja nii jumalikult Jumal. Milline uskumatu armastuseavaldus Tema poolt!

Teame hästi, et kristlane olla pole sugugi lihtne. Piisab, kui kuulata usu kaotanuid, piisab, kui osundada meie oma keskpärasusele. Kahtlemata on tarvis lootuse meelekindlust, et liikuda Jeesuse salasuse poole, et mitte ahendada oma väljavaateid, heites kõrvale ühed ja unustades teised, ja et purustada kammitsad, mis põhjustavad meis kõhklusi ja usukaotust.

Armas vend, armas õde Issandas!

Kas tahad anda tunnistust Jeesus Kristusest kui inimese lootusest ja päästjast? Siis ütle mulle kõigepealt, kuidas sina selles lootuses elad?

Sa tahad anda tunnistust, et Jeesus Kristus toob armastuse? Siis ütle mulle kõigepealt, kui vennalik sa ise oled?

Sa tahad, et kõik elaksid selle suure ja rõõmsa kuulutuse tões, mis on antud kogu loodule, samas kui nii vähesed inimesed kuulevad seda sõnumit, võtavad seda vastu nüüd, mil meie ajastu vajub üha sügavamale lootusetusse, viletsusse ja kõikvõimalikesse katsumustesse. Siis ütle mulle esiteks, kuidas kiirgad sina ise pääsemise rõõmu, et teisedki saaksid lõpuks teada, et Jeesus on rõõmutooja Päästja?

Aamen!

 

+ STEFANUS,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,

Püha Sinodi esimees.