Avaleht/Nädala jutlus/Palmipuudepüha

Palmipuudepüha

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Täna hommikul, nagu teada, pühitseme Jeesuse ratsutamist Jeruusalemma. Meiegi tuleme sarnaselt laste ning vaese rahva hulgaga, kes tervitavad Jeesust nagu oma kuningat, sellele kohtumisele Temaga. Jeesus juhib meid mõne päeva pärast oma ülestõusmisse – tõelisse sündmusse, mida me pühitseme igal armulaual, eriti pühapäevasel. Armulaud on samuti maailma pääste sündmus, mis juhib meie elud surmast elu poole.

Jättes kõrvale selle pühapäeva folkloorse külje laskem end haarata tema salasuslikul tõelusel. Siin on pilt Jeruusalemmas toimunust: meie ees käib Jumala Poeg, kes on saanud surelikuks nagu meiegi, selleks et avada meile oma Isa kuningriigi väravad, et jagada meiega oma elu. Sama toimub ka jumaliku liturgia suurel sissekäigul, seda kujutab leiva ja veini pühitsemiseks toomine. Jeesus on tõepoolest kuningas, keda me võtame vastu.

See sissekäik on määrava tähtsusega. Kui me eksime esimese sammuga, siis me eksime kõiges. Kuid vaatame lähemalt Kristuse sissekäiku Jeruusalemma.

Imetlev ja uudishimulik rahvahulk, keda on liikuma pannud mitte niivõrd tõe sõna kui väline sündmus, tervitab Teda niipea kui Ta ilmub. Rahvamass on valmis olema nende saabuvate suursuguste sündmuste tunnistajaks; ta on keeletu vaimustusest erakordsete kuulduste pärast, et Betaania Laatsarust nähti surnust üles äratatuna. Sellele meeleolule lisandub ka rõõm ja lõbusus lähenevatest paasapühadest. Ja polegi enamat vaja selleks, et ühises eufoorias võtaks rahvahulk Jeesuse vastu kui oodatud Messia, Iisraeli kuninga, kes vabastab maa vaenlase käest ja eelkõige roomlaste ülemvõimust.

Kuid kuidas Tema ise ilmub Püha Linna väravasse? Püha Johannes ütleb (12, 15): “Istudes eeslisälu seljas”. Milline rumalus selle maailma vägevate meelest! Kuid kui hästi näitab see, kes on Jeesus: Ta ei tule kehtestama oma võimu. Tema, meie Päästja ja Jumal, teeb enda kõikide teenriks. Ta on alandlik, teisisõnu tõeline, sest Temas ei ole midagi vägivaldset. Vastupidi, nimelt läbi Tema alandlikkuse saavad kõik inimesed, eriti vaesed ja viletsad lugupeetuks, sest Jumal peab piiritult lugu igast inimesest. Seetõttu on täna Jeruusalemmas just lapsed need, kes Teda hõisates tervitavad ja koos rahvahulgaga palmioksad käes vastu võtavad, ise samal ajal hüüdes: “Hosianna, õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!“ (Jh 12,13). Ennekõike lapsed, sest nagu ütleb psalm (8,3), “väetite ja imevate laste suust oled Sa enesele kiitust valmistanud“.

Meie jaoks algab täna kõik, õigemini algab uuesti. Jeesus astub meie ellu läbi oma alanduse. Tema alandlikkus ja hellus on meie jaoks väravaks Tema kuningriiki. Ent kuidas võtta Ta vastu, kuidas avada Temale oma süda? Ta tuleb tihti meie ellu, aga kas me tunneme Ta ära? Kui paljud meist on valmis kuulama Tema kutset? Kui paljud meist on tõeliselt taibanud seda, mis toimus Jeruusalemmas ning mis jätkuvalt toimub igaveses ja nähtamatus Jeruusalemmas? Sedasama tajume ja elame meie läbi Kirikus, mis on Jumala riigi salasus siin meie pimedas ja petlikus maailmas. Ja kus me ka poleks, Jumala riigi salasus on alati kõige tähtsam.

„Hosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hosianna kõrges!” „Hosianna“ on enam kui lihtsalt hüüatus, see on tuline palve, otsesõnu: “Oh päästa meid!” Jeesus tuleb oma Isa nimel meid päästma. Ta ootab, et anda ka meile osa selle Jeruusalemmas aset leidvast otsustavast sündmusest. See on kaugel meie pahatihti tummast täiskasvanud vaikimisest, mis on segatud hirmu, umbusu või ükskõiksusega.

Ning nõnda me mõistame vastust küsimusele: miks selline Jeruusalemma minemine? Jeesus soovib vastuvõtmist just selleks, et olla meie paasa, meie elav tee ning mitte väline eeskuju. Et olla ise meie juures, elus ja ülestõusnud. Ta astub viimaks meie südame sügavusse, et sinnagi leviks Tema valitsus – Tema armastuse Vaimu valitsus, mis on rahu, rõõm, headus, pikk meel, lahkus ning usaldus teiste vastu. Kui meie tervitame Jeruusalemma saabuvat Jeesust rõõmuhüüetega nagu lapsed, keda on puudutanud Tema alandlikkus, siis avaneb viimaks meie süda.

Vennad ja õed Kristuses!

Olgu see päev meile kõigile uue elu ja muutumise, kogu meie olemuse pöördumise alguseks. Vaid nii saame katta end Jeesuse armu ja alandlikkusega, et astuda koos Temaga armastuse teele, mis risti ja meie isekuse surma läbi viib meid koos Temaga ülestõusmisse.

Haaraku meid sel pühal ja suurel nädalal ning aulisel ja helgel ülestõusmise päeval püha Johannese ilmutusraamatu üleskutse: (Ilm 1, 17-18) „Ära karda! Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti”.

Aamen!

9. aprill 2017

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit