Sinodaalne jõululäkitus

PIISKOPPIDE KOGU LÄKITUS

MEIE ISSANDA JA PÄÄSTJA JEESUSE KRISTUSE LIHAS SÜNDIMISE PÜHAL

ISSANDA AASTAL 2013

Austatud isad preestrid ja diakonid!

Armsad vennad ja õed Issandas!

«Ma näen uut ja imelikku salaasja…». Nii algab tänase hommikuteenistuse 9. laul. Tunnistagem, et see jääb alatiseks nii, sest inimmõistus ei suuda iial põhjani ammutada Jumala maailma tulemise salasust, näidata ja seletada kuidas Jumala Sõna ilma mehe seemneta lihaks sai; kuidas ema last ilmale tuues võis ikka neitsiks jääda.

Üks imelik salaasi. On vaja suurt usku, et täielikult omaks võtta veendumus, et Jumala Sõna lihakssaamine tähendab meie jumalikustamist; et Tema tulemine alla meie juurde tähendab meie ülendamist; et oma vaesusega leevendab Ta kogu meie viletsust ja võtab selle enese peale; et oma kannatamisega tervendab Ta iga meie kannatuse; et oma surmaga päästab Ta meid surmast.

Üliväga imelik salaasi, mis tähendab, et Inimese Poeg võtab enda peale meie külmuse ja meeleheite, et Ta tooks meisse Isa armastuse tule. See ongi «liha», millesse Jeesus, «ainus inimesearmastaja», Isa armastatud Poeg ükskord ja igaveseks on elama asunud, et külvata meie südametesse uut lootust, mis laseb meil sündida oma Jumala südames, sest meie omaks saades teeb Ta meid enese omadeks.

See on salaasi, mis inimmõistusesse ei mahu, sest Kristus pole üksnes Jumala kingitus inimesele, vaid ka inimese kingitus Jumalale ja inimese kingitus inimesele.

Heitkem siis kõrvale oma kurbus, unustagem häbi, julgegem kinkida Talle oma vaesus, viletsus ja meeleheide. Väike lapsuke Petlemma koopa sõimes ei oota meilt kingitusi, Ta ootab meid, igatseb meist igaüht. Rutakem koos inglite ja karjastega paika, kus Ta on sündinud. Jätkem sinna maha oma pisarad ja kurbus. Tema päralt on meie pisarad ja meie päralt Tema rõõm! Ning Tema rõõm, Tema Isa rõõm on see, et me elaksime.

Paljude jaoks meie seast on jõulud siiski üksnes pühad, mis seostuvad lapsepõlvemälestuste, harjumuspäraste tavade ja kommete, perekondlike söömaaegade ning kingituste ja heade soovide vahetamisega. Ühesõnaga, pühad, millel puudub sisemine ja vaimulik alus. Pühad, mille keskmes kahjuks liiga sageli ei sära enam «Päevatõusmine kõrgelt», kelleks on Kristus Päästja.

Kuna kaasaja ühiskond suures osas on Jumala hüljanud eelistades seada Jumala asemele inimese, jumalikustades inimlikku tarkust ning majanduslikku ja ühiskondlikku võimekust, on maailm pimedas ja külmas: need, kel pole leiba, tahavad elada, ja need, kel seda jagub, et tea enam, milleks elada. Igal pool on sõjad, kõikjal valitseb vägivald ja õud, kohutavad katastroofid, mis hävitavad loodust ning paiskavad inimese nimetuisse kannatustesse. Praegu, rohkem kui ei iial varem, ei tohi me unustada oma kristlastest vendi ja õdesid Lähis-Idas.. nende elu, usk, usuvabadus, kõige tavalisem igapäevaelu ning inimõigused on ohus.

Ja siiski… Petlemma ööst saadik on see laps ikka antud kõikidele meile – orbudele siin maa peal – meie ihulikus viletsuses ja selle maailma viletsuses, et vaatamata meile enestele ja kogu meie viletsusele saaksid meist Taevase Isa tõelised lapsed; et me lõpuks ometi elaksime Temaga ja Tema läbi. Ainult niimoodi saab see «uus ja imelik salaasi» leida meis asupaiga kogu oma armastuses ja rahus.

Pääsemist, armsad vennad ja õed, ei pakuta meile väljastpoolt; see on Päästjas, kes äsja sündis.

Meie isaliku õnnistuse ja heade soovidega Issanda sündimise pühaks ning kogu 2014. aastaks.

+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

+ Eelija, Tartu piiskop

+ Aleksander, Pärnu ja Saare piiskop