Püha Maria Egiptusemaalt

Vaga Maria, tuntud kui Maria Egiptusemaalt, elas V – VI saj. vahetusel. Tema noorpõlv ei tõotanud midagi head. Maria sai 12 aastaseks, kui ta lahkus oma majast Aleksandrias. Olles vanemate hoole ja valvamise alt ära, noor ja elus kogenematu sattus ta laiale patuteele. Polnud kedagi, kes oleks teda õigele teele tagasi juhatanud. Kiusatusi ja kiusajaid oli palju. Nii elas Maria 17 aastat pattudes, kuni armuline Issand juhtis ta kahetsuseteele.

Juhtus see nõnda. Asjaolude kokkulangemise tõttu ühines Maria palveränduritega, kes olid teel Pühale Maale. Laeval olles jätkas ta oma ahvatlusterikast tegevust, viies kiustausse paljusid noori mehi. Jõudes Jeruusalemma ühines ta palveränduritega, kes olid teel Ülestõusmise kirikusse.

Inimesed sisenesid suurte hulkadena kirikusse, aga Maria peatus sissekäigu ees nähtamatu käe poolt tagasihoituna ja vaatamata jõupingutustele ei õnnestunud tal kirikusse siseneda. Siin mõistis ta, et Issand ei lase tal sisse minna tema patususe tõttu. Õudusest haaratuna ja sügava kahetsustundega hakkas ta paluma Jumalalt halastust, tõotades põhjalikult oma elu muuta.
Silmates sissekäigu ees Jumalaema ikooni hakkas Maria paluma, et Jumalaema oleks tema eestpalujaks Kristuse ees. Kohe tundis ta hinges valgust ja sisenes takistamatult pühakotta. Valades ohtralt pisaraid Issanda haua ees väljus ta pühakojast uue inimesena.
Maria täitis oma lubaduse muutuda uueks inimeseks. Ta läks Jeruusalemmast karmi ja inimtühja Jordaania kõrbe ja viibis seal peaaegu täielikus eraldatuses peaaegu pool sajandit. Läbi paastu ja palve õnnestus tal välja juurida endast kõik patused kired, tehes oma südame Püha Vaimu templiks.
Vanake Zosimas, kes elas Püha Ristija Johannese kloostris Jordaanias kohtus Jumaliku ettehoolduse läbi vaga Mariaga, kes oli selleks ajaks juba kõrges vanaduses. Vanake oli rabatud tema pühadusest ja läbinägelikkusest. Ükskord nägi vanake teda palves justkui hõljumas maapinna kohal, teine kord minemas üle Jordani jõe.
Zosimase lahkudes palus Maria teda tulla aasta pärast kõrbesse, et võtta osa pühadest andidest. Vanake tuli kokkulepitud ajal ja tõi armulauaannid. Veel aasta pärast tuli ta, et jagada armulauda, kuid ei leidnud Mariat elavana. Sealsamas kõrbes mattis ta vaga pühaku maised jäänused. Selles oli tal abiks üks sinna tulnud lõvi, kes kraapis valmis haua. See juhtus umbes aastal 521.
Nõnda sai patuelu elanud Mariast Jumala abiga üks suurimaid pühakuid, kes maa peal elanud.
Tema palvevõitlus ja kahetsuse suurus olgu meile kõikidele eeskujuks ja kinnituseks.

Mälestuspäevad 12.märts ja 1.aprill

Eesti õigeusu kirikutest on pühale Mariale pühitsetud Kaarepere kirik.

Koostanud preester Jüri Ilves