Teine paastunädal: Püha Grigoori Palamas; Mk 2,1-12

Teine paastunädal: Püha Grigoori Palamas; Mk 2,1-12.

28 märts 2016.

Teine paastunädal on pühendatud püha Grigoori Palama mälestuseks, ühele meie suurtest kirikuisadest.

Püha Grigoori Palamas sündis Konstantinoopolis 1296. Ta oli munk, teoloog ja Tessaloonika peapiiskop (1347-1359), kes on siiani kõige kuulsam müstilise õpetuse – hesühasmi – kaitsja, nii nagu seda õpetati ja järgiti teatud bütsantsi munkade poolt 14. sajandil.

See paastupühapäev toob meie silme ette vaimuliku kirjamehe ja hingede valgustaja, kellest õhkub head vaimulikku lõhna ning kes juhatab meid vaimsele askeesile.

Meenutame siinkohal lühidalt paastu tõelist tähendust ja rikkust.

– Esiteks kutsub ta meid käima paastuteekonna lõpuni. Suur hulk inimesi alustab paastu ning järgib reegleid, kuid paljud neist jätavad selle tee pooleli.

– Teiseks julgustab ta meid hoidma vankumatut oma usku, sest just see on meie kõige kallim vara. Tänu sellele võime astuda Jumala ette ja saada Temalt vaimset värskendust.

– Kolmandaks nõuab ta meilt täielikku pühendumist Jumala käskudele, mis on meile antud, et võiksime elada Tema tahtmist mööda.

– Neljandaks aitab ta meil puhastada oma vaimu ja keha kirgede ja pattude mustusest, nagu ütleb püha Paulus oma teises kirjas korintlastele (7,1) : “siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses”.

– Viiendaks õpetab ta meid hävitama endas patuseid kirgi. Püha Paulus ütleb (Kl 3,5.8): « Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus. Nüüd aga jätke teiegi maha see kõik: viha, raev, kurjus, teotamine, siivutud sõnad oma suust”.

– Kuuendaks näitab ta meile, kuidas elada ülestõusmise ja igavese elu lootuses, mis toetub Jumala armastusele ning halastusele.

– Viimaks avab ta meile uksed meie Issanda ja Päästja Jeesus Kristuse hiilgavaks ülestõusmispäevaks. See, kes võtab osa päevast, mil Jeesus võitis surma, võtab osa ka omaenda ülestõusmisest, omaenda võidust pattude ja kirgede üle.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

1. Vaimne juhis : kuidas palvetada

Palve, olgu jumalateenistusel või üksinda, kujutab endast palju enamat kui vaimulike tekstide lugemist (retsiteerimist) või oma soovide nimekirja, mille me Jumalale edastame.

Kahtlemata pole liigne öelda, et palvetamise ajal peame me õppima vähem rääkima ja rohkem kuulama. On väga oluline, et me oleksime Jumala ees äärmiselt lihtsad ning siiralt alandlikud.

Teisisõnu tervitama kõike seda, mis meid paneb avastama Tema sõna ja Tema vaikust. Just kõige sügavamal meie südames tuleb Jumal meid külastama ning just seal Ta ütleb meile: « Vaata, see olen mina ».

Püha Johannes Redelikirjutaja ütleb, et hetkel mil sa otsustad Jumala ees seista, olgu su hinge kuub kootud leplikkuse lõngast. Muidu pole su palvest mingit kasu. Ilma soovita teisi armastada muutub palve silmakirjalikuks lõksuks, mis lukustab meid paika, kus valitsevad egoism, kirgedele järeleandmine ja individualism.

Enamgi : isegi kui meile tundub, et oleme Jumalast kaugel, siis ärgem kõhelgem palvetamast. Sosin, mis tuleb üle patustanu huulte, on samuti palve. Oma puuduste mõistmine on juba pool võitu, pool tagasiteed. Hing, mida evangeelium määratleb „vaimus vaesena“, on hing, mis tunneb oma haavu. Ta tunnistab, et temas on pimedaid nurki, ta otsib head arsti, kes teda raviks. Järelikult, kui haavatud hing ei naudi oma haavu ning ei loovuta ennast pattudele, siis tuleb Jumal tema juurde; Ta hoolitseb selle hinge eest ning Ta annab palju muudki kui lihtsalt ravi… Ärgem unustagem, et meie olemus on jumalikustatud Jumal-inimese isikus. “Meie kõik oleme võtnud tema täiusest”, ütleb püha Johannes (1,16)

Mida teha ja öelda sel hetkel kui me palvetame ? Kui me räägime Jumalaga, siis selleks ei ole ettekirjutisi, piisab sellest, kui me oma palves ühendame oma vaimu südamega. Püha Johannes Kuldsuu ütleb täpselt : «Tõsta oma hääl südamest » Eriliselt tõhus on, kui kordame nii tihti kui võimalik : « Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale». See on vaikuse palve, mis ei nõua palju sõnu ega suuri pingutusi, et meeles püsida. Kui palve on tõepoolest südamega öeldud, siis ta õpetab meid järk-järgult pidevalt palvetama oma südames ning siis saavad võimalikuks apostel Pauluse sõnad : „Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“ (1Kr 10,31).

Mõnikord, kui meie hing on seotud meid ümbritseva maailmaga, kui meie rahu ja rõõm on sõltuvuses ühiskonna õnnestumisest, siis mis meil on veel sellisel juhul loota? Materialist on omaenese vang ja ta ei leia kuskilt rahu, isegi kui ta saaks kasutada kogu maailma. Kui ta ei saa palvetada siiralt, siis sellepärast, et ta hing on kärbunud. Samal põhjusel ei suuda ta enam armastada, sest ta leiab, et kõik teised on ohuks tema heaolule.

Palve on kogu Kiriku töö. Selles ilmneb kõige õilsamal viisil armastus, mida kirik tunneb Kristuse vastu. Oma kaheses armastuses : üheltpoolt pöörab ta ennast Jumala poole nagu peegel, mis näitab Tema peegeldust, teiselt poolt kõikide teiste poole, meie vendade poole, kelle palges ta tunneb ära Jumala kuju.

Palve on kogum kõigest, mis on maailmas paremat. See on and ning õigus, mida Jumal meile pakub selle Vee võtmiseks, mis ületab ning võidab halva, hukatuse ja surma kõigis nende vormides, millega me siin maapeal silmitsi seisame.

Täna, praegu ja alati, on aeg palvetada!

Püha Athose mäe Koutloumoussiou kloostriülema arhimandriit Kristoduli “Palveaeg” järgi. Ilmus kreeka keeles lehel « Agioritiko Vima ».

2. Paastuaega silmas pidades.

Kõigile neile, kes võitlevad paastus.

Paast, see kummaline sõna…

Mõnede jaoks tähendab see sama, mis ilmajäämine: ta väljendab keeldumist igaühe õigusest süüa vastavalt oma maitsele ja isule : ta kehtestab keelu elamaks vastavalt oma tahtele. Paljud ütlevad, et paast kui toitumisnorm paistab välja nagu farss. « Miks ? » küsivad nad, “me järgime seda « vanaaegset » praktikat, kui meie ajal on kõik lubatud ?”

Kuid siiski… Teatud toidupiirangute taga peidab ennast teine elamisviis, erakordselt noor ja revolutsiooniline. Me langetame tõesti oma hüved poolde masti, sest me armastame Jeesus Kristust enam kui midagi muud. Me muudame oma toitumisharjumusi, sest me tahame kuuletuda Tema sõnadele, järgida Tema eeskuju, vastata nii palju kui võimalik Tema eneseohverdusele. Ja enamgi veel… tihtipeale me tõrgume paljude teiste vastu, mitte sellepärast, et me oleksime paremad, vaid sellepärast, et me ennekõike mõtleme endale ning elame enda jaoks. See kes õpib ületama oma õigusi, on võimeline teisi tõeliselt armastama, sest ta suudab neile anda, ise midagi vastu ootamata.

See, kes õpib elama ilma liha, piima, juustu ja munata, teab väga hästi, et ta saab elada ilma egoismita, arvamata, et kõik kuulub talle. Ta teab, et ta saab teisi armastada ning nende eest palvetada, et ta kuulab oma ligimest pühendades talle oma aega, et ta tunneb tema kannatusi, hinnata tema pisaraid, tunda rõõmu tema naeratuse üle ning naerda koos temaga.

Mu sõber, kindlasti on raske ennast eemal hoida mitte ainult toidust, vaid eelkõige patust ja valest. Siiski on lihtsam keerata selg vihale ning pahatahtlikkusele lootes, et sa küsid seda Temalt, kes sind armastab, lootes, et sa võtad vastu otsuse alustada juba täna !…Tingimusel, et sa teadvustad, et on olemas « midagi muud » ning mis väärib, et sa võitleksid selle patuga. Paast annab meile võtme, mis vabastab meid praegusest valest. Paast, see on võti armastusele, mis pakub elule teist maitset ja ma tean, et sa igatsed seda uut maitset. Sest, et sa usud, sest et Jumal elab sinus.

Head ja püha paastu!

Kreeka keeles « Ekklisia Online » 06.03.2016.

3. Nädala mõtisklus

Ühel päeval lõpetab külapreester oma teenistus öeldes, et kes teeb head, saab selle Jumalalt sajakordselt tagasi. Kui ta jõuab koju, siis ootas teda seal külamees, kes oli teenistusel osalenud. Külamees ütleb preestri naisele, et annab oma ainukese härja, teades, et Jumal annab talle tagasi sada härga. Öeldud-tehtud. Ta kiirustab oma härga ära andma, usaldades täielikult Jumalat. Ta teeb selle heateo kindlustundega, et Jumal ei viivita talle saja härja tagastamisega.

Aeg möödub, kuid härgi pole silmapiiril märgata. Ühel päeval otsustab külamees ronida kõrval asuvale mäele, et Jumalat leida ja Tema käest küsida, millal tal saab oma lubatud sada härga, nagu külapreester oli teenistusel öelnud. Mäkke ronides kohtab ta askeeti.

« Kuhu sa lähed ?» küsib see.

« Ma lähen Jumalaga kohtuma, et küsida Temalt, millal ta saadab mulle vastutasuks minu heateole sada härga » vastab külamees.

« Kui sa juba Temaga räägid, siis küsi ka minupoolt üks küsimus » palub askeet, «ma olen sellel mäel juba nelikümmend aastat ning elan väga askeetlikku elu, kas mul viimaks õnnestus välja teenida pääs taevariiki ?»

Külamees jätkab ronimist ning komistab pika valge habemega vanamehe otsa.

« Mis sa otsid ?» küsib vanamees.

Külamees vastab : « Ma kuulsin kirikus, et kui sa teed head, siis Jumal tasub selle eest sajakordselt. Ma otsin Jumalat, et Temalt küsida, millal see juhtuda võiks ».

Vanamees vastab talle : « Mine koju ja kaeva oma aias oleva puu all. Sa leiad sealt koti rahaga. Ära sellest kellelegi räägi, vaid jätka teistele heategemisega ning sul ei tule kunagi millestki puudust».

« Ma tänan sind vastuse eest, aga üks asi veel. Oma siiatulekul kohtasin ma ühte askeeti, kes soovis teada, kas ta pääseb taevariiki, sest ta on nelikümmend aastat elanud oma elu askeesis».

« Ütle sellele askeedile, et isegi kui ta elab veel nelikümmend aastat askeesis, siis ikkagi ei pääse ta taevariiki. Nelikümmend aastat järjest olen ma talle igapäev andnud paraja pätsi leiba. Teades, et sa täna tuled, andsin ma talle kaks: ühe talle ja ühe sulle. Selle asemel, et sulle anda sinu osa, jättis ta mõlemad endale, sest ta ei usaldanud mind. Sina aga ilma igasuguse kõhkluseta andsid oma viimase härja, uskudes täielikult seda, mida sa kuulsid kirikus ».

Ilmus kreeka keeles lehel “Tilegrafima” 27.02.2016