Kirikute laiendatud kasutamisest Euroopas

Niguliste muuseumis toimus 7. oktoobril rahvusvaheline seminar kirikuhoonete laiendatud kasutusest.

Eesti olukorda tutvustasid assessor Gustav Piir ja EKA kunstikultuuri teaduskonna dekaan Anneli Randla. Euroopa kogemust jagasid eksperdid Hollandist, Suurbritanniast, Rootsist ja Kreekast ning Euroopa pühakodade tulevikuga tegeleva võrgustiku «Future for Religious Heritage» esindaja.

Probleemid on sarnased: koguduste kahanemine ja sellest tulenev raskus kirikute haldamisel ning riikliku rahastuse kahanemine kogu Euroopas. Sestap on Euroopas lammutatud kirikuhooneid, müüdud neid kinnisvarana või leitud jumalateenistuste kõrvale täiendavaid tegevusi ja kaasatud aktiivseid inimesi väljastpoolt kogudust.

Põhjalikumalt käsitleti just kirikuhoonete laiendatud kasutuse ja ümbritseva kogukonna kaasamise temaatikat. (Ettekannetega saab tutvuda aadressil http://smcproject.org.ee/seminar/ )

Mis on kirikuhoonete laiendatud kasutus?

Üldjuhul on hoonele parim kasutus see, milleks ta on ehitatud. Samas kehtib iga hoone kohta reegel: säilimiseks peab hoone sees ja ümber olema elu. Mis saab siis, kui hoone algne funktsioon ei suuda seda enam täiel määral eluga täita?

Demograafilised protsessid ja ilmalikustumine on puudutanud kogu Euroopat. Kirikud, mis sajandeid on olnud kogukonna keskseks hooneks, jäävad tühjaks. Koguduse vähenedes halveneb kiriku seisukord, sest selle hooldamisesse saab üha vähem panustada. Tihti on probleemiks rahalised vahendid ja tegusate inimeste puudus.

Nendele protsessidele vastukaaluks otsitakse Euroopas üha enam võimalusi, mis lubaksid kirikuid kasutada ka teenistusvälisel ajal. Kogudusi ärgitatakse mõtlema lisafunktsioonide toomisele kirikusse, et taastuks kirikuhoone keskne positsioon kogukonnas. Ühtlasi püütakse kaasata kogukonna aktiivsemaid liikmeid, kes tunnevad huvi oma kodukoha ajaloo ja kultuuriväärtuste vastu.

Suuremate probleemide ees seisavad kirikud, mis asuvad kas vähese asustusega maapiirkondades või suuremates linnades sisserändajatega asustatud linnaosades. Linnakirikute puhul on kaasnev funktsioon tihti sotsiaal­set laadi. Maakirikutega on olukord keerulisem ning peamiseks lisavõimaluseks on turism ja kontserttegevus.

Euroopas on tekkinud kirikuturism, mis muutub üha populaarsemaks, ning selle arendamiseks tehakse tugevat teavitustööd. See on mõistetav suundumus, kuna kirikute ja seal sisalduvate varade näol on tegemist sisuliselt Euroopa suurima kunstimuuseumide võrguga.

Euroopas on mitmeid heategevuslikke organisatsioone, mis koostöös konfessioonidega püüavad leida võimalusi kirikuhoone säilitamiseks kirikuna ka siis, kui selle kogudus on drastiliselt kahanenud ega suuda enam oma hoone eest hoolt kanda. Tegeldakse koguduse ja ümbritseva kogukonna ühiste vajaduste väljaselgitamisega ning nende ellurakendamisega.

Nende organisatsioonide tegevuse puhul taandub samuti kõik kohalikele inimestele. Selleks, et kirikuhooneid tulevaste põlvedeni säilitada, on kirikute ümber vaja teotahtelisi inimesi, olgu need siis koguduseliikmed või lihtsalt kirikuhoonete sõbrad.

Milleks Eestile kirikuhoonete laiendatud kasutus?

Demograafiliste protsesside ja ühiskonna ilmalikustumise poolest ei erine Eesti muust Euroopast. Kirikuhoonete tühjaksjäämine ohustab meidki, vaatamata hõredamale kirikuvõrgule. Õnneks ei tule meil veel mõelda kirikuhoonete sulgemisele.

Samas ei näita ühiskondlikud protsessid, et Eestist kujuneks oaas, mida kogu Euroopa kirikuid räsivad tendentsid ei puuduta. Seega on praegu viimane aeg mõelda, kuidas edasi minna. On aeg vaadata Euroopa kirikutega toimuva häid ja halbu külgi ning mõelda, millist teed Eestis on võimalik minna. Kirikuhoonete laiendatud kasutamine ja kogukonna kaasamine on lahendus, mis toetab kirikute säilimist pühakojana.

Kaire Tooming,

ennistuskoja Kanut projektijuht

Allikas: Eesti Kirik 23.10.2013 

 

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kommentaar:

Mis puudutab õigeusu maailma, siis siiani ei ole küsimus kirikute teisel eesmärgil kasutamisest tõstatunud lihtsalt põhjusel, et õigeusklike jaoks on kirikul sakraalne mõõde, mistõttu on mõeldamatu, et pühakodasid kasutatakse muuks kui jumalateenistuste pidamiseks. Lääne-Euroopas viimastel aastatel levinud praktika tühjaksjäänud pühakodasid kultuuri- ja meelelahutusasutusteks muuta ei tule õigeusu kirikute puhul kõne alla. Tuntud serbia arhitekt P.Ristic on öelnud: “Kirikut on võimatu ehitada ilma paastu ja patukahetsuseta. Isegi siis ei ole kirik valmis, vaid nii nagu veinist ja leivast saab liturgial Kristuse ihu ja veri, nii saab ka kirikust kirik alles siis kui Püha Vaim taevast alla tuleb ja seda pühitseb… Kirikut peab iseloomustama Taevase Kuningriigi täiuslik harmoonia, sest ainult sellisesse kohta saab panna ikoone ja pühapilte. Kirik on koht, kus me valmistume Püha Vaimu allatulekuks ja Kristuse tulemiseks. Me võtame nad seal vastu nagu Aabraham võttis oma lauda vastu Püha Kolmainu.”