Oikumeenilise patriarhi kohalolek Nišis toetab Serbia Kirikut

Milano edikti väljaandmise 1700. aastapäeva tähistamise pidustused tõid esile kaks olulist probleemi, millega on Serbia Kirik hädas. Esimene on seotud Ohridi peapiiskopkonnaga ja (endise Jugoslaavia) Makedoonia Vabariigi poolt peapiiskop Johannese vastu suunatud repressioonidega. Teine probleem puudutab „skismaatilist“ Montenegro Kirikut.

Esimese probleemi osas on Serbia Kiriku sekkumisvõimalused piiratud, sest valdav enamus Makedoonia Vabariigis elavatest õigeusklikest kuulub niinimetatud „Makedoonia Õigeusu Kirikusse“, mida ei tunnista sellisena ükski õigeusu Kirikutest. Seetõttu piirdub Serbia Patriarhaadi tegevus selles osas peamiselt Serbia Kiriku piiskoppide Makedoonia Vabariigi poolt tagakiusamise hukkamõistmisega, mis aegajalt omandab riikide vahelise või koguni rahvusvahelise iseloomu.

Montenegro küsimuses on olukord aga täiesti testsugune, sest Serbia Kirik on seal säilitanud oma karja ja suudab mõjutada suurt osa elanikkonnast, kes keeldub astumast äsjaloodud ja teiste Kirikute poolt mitte tunnustatud „Montenegro Õigeusu Kirikusse“.

Mõlema probleemi puhul on Serbia Kiriku jaoks oluline teiste Õigeusu Kirikute poolne toetus. Selle väljendamiseks ja Õigeusu Kirikute vahelise ühtsuse rõhutamiseks andsid hea võimaluse Milano edikti väljaandmise 1700. aastapäeva tähistamise pidustused.

Seepärast ei olnud juhus, et pidustuste peaüritusel Niši linnas peetud kõnes tõi Tema Pühadus Oikumeeniline Patriarh oma kõnes eraldi välja Makedoonia Vabariigis valitseva olukorra, mõistes hukka seal toimuva Serbia Kiriku piiskoppide tagakiusamise, nimetades seejuures end ise Makedoonia Õigeusu Kirikuks nimetavat ühendust ebakanooniliseks ja ebakiriklikuks organisatsiooniks.

Samuti ei olnud juhuslik Montenegro valimine pidustuste lõputseremoonia läbiviimiseks. Oikumeenilise Patriarhi ja Õigeusu Kirikute kirikupeade ühine külaskäik on selle väikese riigi jaoks oluline sündmus, mis kahtlemata tugevdab Serbia Kiriku positsiooni piirkonnas. Isegi riigi poliitiline juhtkond, kes on püüdnud kirikutülis jääda neutraalsele seisukohale, osales aktiivselt kõigil üritustel.

Alles mõne aasta või koguni mõne kuu eest olnuks mõeldamatu, et Montenegro ja Parathalassia metropoliit Amfilohhios annetaks peaminister Milo Djukanovic’ile medali. Ja ometi sai see teoks, kui viimane korraldas peaministri residentsis kirikupeadele vastuvõtu ja metropoliit Amfilohhios autasustas teda abi eest pealinna Podgoricasse Kristuse Ülestõusmise kiriku ehitamisel.

Pidustuste lõputseremoonia üleviimisega anti skismaatilisele Montenegro Õigeusu Kirikule selge sõnum, et piirkond kuulub jätkuvalt Serbia Õigeusu Kirikule ja et viimane ei kavatse sellest lahti öelda.

Sama joont hoidis ka Oikumeeniline Patriarh, kes oma jutluses Kristuse Ülestõusmise kiriku pühitsemisel, kutsudes üles kõiki pöörduma tagasi Serbia Kiriku rüppe. Patriarh rõhutas, et ei ole mõeldav, et Kirik mõnes piirkonna kuulutaks end ise autokefaalseks. Just nii, nagu üks ja seesama pea ei saa olla kahe erineva keha küljes, ei saa ka Kristus, kes on Kirikus pea, kuuluda ühes piirkonnas samaaegselt mõlemasse Kirikusse. Kirikut ei ole võimalik asutada lähtuvalt ühtede või teiste inimeste soovist. See ei ole tavapärane selts või ühing, mille asutamine kinnitatakse üksnes kohtu poolt.

Oikumeenilise patriarhi kõne ärritas tugevasti isehakanud Montenegro Õigeusu Kiriku juhte, kes esitasid protesti riigi valitsusele ja kellest mitmed nimetasid patriarhi ebasündsate väljenditega.

Skismaatikute jaoks oli pettumuseks ka Moskva patriarhi Kirilli pidustustel osalemine, kuivõrd nad olid mitmel korral püüdnud luua suhteid Vene Kirikuga, minnes mööda Oikumeenilisest Patriarhaadist. Vaatamata sellele, et patriarh Kirill hoidus hoolega oma sõnavõttudes puudutamast kujunenud olukorda, andis ta oma kohalolekuga selge sõnumi, et vaatamata Montenegroga seotud huvidele peab ta vähemasti esialgu olulisemaks säilitada häid suhteid Serbia Patriarhaadiga.