Avaleht/Kannatusnädalal

Kannatusnädalal

 SUURE LAUPÄEVA HOMMIKUTEENISTUS

“Pühal ja suurel laupäeval” loeme me tänasel päeval teenistusraamatust: “peame me Issanda Jumala ja meie Lunastaja Jeesuse Kristuse jumaliku ihu mahamatmise ja Tema alla surmavalda minemise mälestust, millega ta viis inimsoo surmast igavesse ellu.”

Armsad vennad ja õed!

Kogu selle teenistuse laulude osa – alates surmalauludest kuni kaanoni ja hommikuteenistuse stihhiiradeni, – mille jooksul Jumalaema itkemisest saab inglite matuselaul, on ühtaegu segu kurvastusest risti pärast ja juba ka ülestõusmise rõõmust. Õigeusu suur tarkus ja au seisneb selles, et märgata läbi ristilöömise ülestõusmist ja läbi ülestõusmise hommiku särava hiilguse veel ristilöömist.

Üks kirikulaul võtab mõne sõnaga kokku terve suure laupäeva tähenduse: ”Issand, mu Jumal, ma laulan Sulle elust lahkumise ja mahamatmise laulu, Sulle, kes oma matmisega mulle elu-uksed lahti tegid ning oma surmaga surma ja põrguhaua surmasid.”

Suur rahu, mida tähistab pikk, väga pikk vaikus, laotub nüüd üle kogu loodu. Väga suur vaikus, sest Jumal on surnud ihulikku surma ja põrguhauda on tabanud meelekibedus. Uksed, mis hoidsid vangis lahkunute hingi, lüüakse valla; Jeesuse uni surmavallas äratab õiged, kes sinnamaani olid pagendatud põrguhaua pimedusse. Surmavalla valitsusaeg hääbub pöördumatult alates hetkest, mil Jeesus oma hauas selle olematuks teeb.

Haudapanemine on märk sellest, et põrguhauda laskudes laskub Jeesus kaduvuse sügavusse, meie eneste orjuse kuristikku.

“Täna ohkab surmavald ja hüüab: Parem oleks olnud, kui ma Maarjast sündinut poleks vastu võtnud! Sest niipea kui Ta siia tuli, kaotas Ta mu valitsuse, murdis maha vaskuksed ja äratas kui Jumal üles nende hinged, kes selle ajani mu käes olid. Au olgu Sinu ristile ja ülestõusmisele, oh Issand! (õhtuteenistuse stihhiiradest).

Haud ilmub siin kui surma vangimaja ja põrgu kui tema kuningriik. Oma surmaga annab Kristus surmale surmahoobi, oma mahamatmisega täidab Ta lahkunute hauad valgusega, oma laskumisega põrguhauda hävitab Ta saatana põrguväe. Kristuse haud on elu ja ülestõusmise allikas ning Tema laskumine põrguhauda kuulutab surma võimuse hävitamist ja nende vabastamist, kes surnud olid, et kõik “taevas, maa ja alumised paigad” oleks täidetud ristilöödud ja ülestõusnud Issanda valgusest ja auhiilgusest.

Jumalaga ei jää kurjale iial viimane sõna! Jumal on tugevam kui kurjus! Kogu ristiusu vägi seisneb selles, et ei ole tugevaid ega nõrku, vooruslikke ega muid, vaid on Kristus, kes on kõikjal, kes on laskunud põrguhauda ja kes väsimatult laskub põrgusse meie sees. Me pole seega kunagi kadunud, isegi kui meile tundub, et oleme. “Kui vastab tõele”, kirjutab kuulus õigeusu teoloog ja mõtleja prantslane Olivier Clément “et Jumala valgusesse astudes näeme kogu oma elu täie selgusega ja pole ühtegi meie pärast valatud pisarat, millest ei saaks meie sisemine põrgu, siis see on hetk, mil Jeesus ilmub ja seab end igaveseks meie ja põrgu vahele: selle põrgu olen ma enda kanda võtnud (ütleb Ta). Järelikult see, mis ma sinule annan, on Isa armastus ja ei midagi muud”. (“Taizé, un sens a la vie”, Editions Bayard/Centurion, Pariis 1997, lk. 99).

See suur laupäev, see suur hingamispäev on Jeesus hauas. Ja seal juhub midagi väga olulist: “Me oleme koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse” ütleb apostel Paulus (Rm 6,4). Ja seeläbi saame me ühes Temaga surnuist ülestõusnutena hauast ilmuda. Me oleme koos Jeesusega maha maetud. Selline on haudapanemise teenistuse tähendus. Olla “selsinasel ajal”, mis on meie aeg, maha maetud koos Jeesusega, on otsustava tähtsusega. See on hetk, mil inimliku iseteadlikkuse häbematus on olematuks tehtud – just see on südame vaesus – et teha ruumi “lootusele vastu iga lootust”. Sest mitte mõista ülestõusmise kogu ulatust, kogu väge, võib olla patt – olemata siiski lõplik –, aga on olemas üks teine patt, mis tõkestab teed Jumala halastusele ja valgusele: see on lootusetus. Mitte loota enda pääsemist on kahtlemata suurim pattudest, sest sellega väljendab inimene keeldumist Jumala armastusest, mida ta tunnetab kui põletavat haava (mida nimetatakse “põrguks”) ja mitte kui lõppematut rõõmu (mida nimetatakse “paradiisiks”). Seega olla maha maetud koos Jeesusega, tähendab kogeda vaimult vaesuse hetke. Vaesus, mis on kaugel endassetõmbumisest, teeb meid lõpuks vabaks kiindumusest iseenda, omaenese väikese iseka “mina” vastu ehk teisisõnu surma vastu.

Oo vaimult vaesus! Üksnes see võib avada meile tee Jumala juurde. Üksnes see võib avada meile tee, mis viib kohtumiseni Isaga seal, kus Tema meid ootab, milline ka poleks viletsus, milles asume. Ülestõusnud Kristuse piiritus armastuses, mis avab meile tee Isa juurde, ei jää ükski uks enam meie eest suletuks, ei meie ega kellegi teise ees.

Armsad vennad ja õed!

Nüüd on aeg, et oleks vait iga lihalik inimene.
Seiskem hirmu ja värisemisega.
Ärgem mõtelgem midagi, mis maine on.
Ning valvakem pühaliku hardusega Issanda juures sel suurel päeval, sest igaviku Kuningas puhkab olles surma hävitanud, maailma vabaks ostnud ja rahva vabastanud.

Aamen!

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit