2013. aasta Täiskogul
Armsad vennad Kristuses, Tartu piiskop Eelija ja Pärnu-Saare piiskop Aleksander!
Austatud isad – preestrid ja diakonid!
Armsad koguduste esindajad ja täiskogu külalised!
Kristus on üles tõusnud!
Tervitan teid kõiki suure rõõmuga. Eriti sel õnnistatud ajal, mil tähistame oma Kiriku autonoomia 90. aastapäeva. Juubeliaastal, mille kõrghetk on Tema Pühaduse oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse külaskäik Eestisse septembrikuus.
Ma ei varja teie eest, et 2012. aasta on olnud meie Kirikule raske. Mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid eelkõige sellepärast, et meil on vajaka jäänud tõelistes osadussuhetest ja koostöösoovist.
Ma tean väga hästi, et suurem enamus meie preestritest ja diakonitest pingutavad väga ning loobuvad koos perega paljustki, et nii imetlusväärselt teostada oma kiriklikku teenimist. Aga meie seas on ka neid, kes viimastel ajal on julguse kaotanud ja vihahoos väljendanud oma meelepaha, olgu õiglast või põhjendamatut. Sel viisil on nad ennast Kiriku ihust osaliselt eraldanud sellest ise veelgi õnnetumaks muutudes. Nad on enese teadmata viivuks silmist kaotanud oma missiooni peamise eesmärgi, milleks on teenida Kristust, mis ka ei juhtuks. Aga miks ületähtsustada ebaolulist? Prantsuse vanasõna ütleb, et kannatlikkuse ja ajaga saavutab rohkem kui jõu ja raevuga. Pealegi hakkab meie silmapiir kõikjal selginema. Laskumata üksikasjadesse – selleks pole veel päris õige hetk – olen veendunud, et kõige raskem on möödas, ja kui saabub sobiv silmapilk, räägin kõigest juba täpsemalt. Aga seniks töötagem kõik koos, käsikäes, usalduslikult ja üksteist kahtlustamata. Olgem rõõmuga solidaarsed nii üksteisega kui üheskoos, sest Issand ise nõuab meilt seda oma ülestõusmise pärast.
Tasub meeles pidada, et Kirik ei ole mingi ühiskondlik rühmitus, mis toetub selle maailma kriteeriumitele ja on nende järgi seatud. See tundub küll olevat kõige meelepärasem ühiskonnale ja bürokraatlikele ametkondadele, mis seda juhivad, iga kord, kui neil tuleb tegemist teha Kirikuga. Aga meie jaoks on Kirik oma olemuselt Kristuse Ihu, milles inimene uuesti sünnib, mis teda elus toetab ja kinnitab, mis aitab usklikel osaleda aktiivselt liturgial ja elada vaimulikku elu, mis annab pääste maailmale. Armastusest inimeste vastu sai Kristus lihaks, löödi risti ja tõusis surnuist. See ja ainult see annab maailmale mõtte, avab uued väljavaated ja võimaldab silmas pidada loovat ja positiivset tulevikku.
Kirik, nagu Issandki, ei otsi inimeste heakskiitu. Ta on olemas selleks, et tõest tunnistust anda. Seepärast uskuda Jumalasse – teisisõnu Teda tunnistada teenida teistes inimestes – tähendab loobuda oma ettekujutustest, ükskõiksusest, võimu ja omandijanust, oma pidurdamatust püüdlusest sada endale siin maailmas ainult ainelisi hüvesid. Mis hea pärast kiita Issandat meie pühakodades, kui me pärast täiendame seda meelekibeduse ja kadedusega, kui meist räägitakse kui „hea käitumise, aga halbade harjumustega“ kristlastest?
Hiljutisest rahvaloendusest saime teada, et õigeusk on tänapäeval Eestis kõige levinum usutunnistus. Samas oleks meie poolt kohatu ilmutada mingitki võidurõõmu. Haarakem pigem kinni võimalusest küsida eneselt, alandlikult ja missiooniteadlikult, mis me siis tegelikult oma Kirikust teha tahame. Kas me tahame (korrates Rooma paavsti Franciscuse hiljutist mõtet) suigutavat kirikut, lapsehoidjat, kelle ainsaks mureks on hoolt kanda selle eest, et maimukesed rahulikult magaksid või siis kirikut, kes tõelise vaimuliku emana on võimeline ilmale tooma ehtsaid Jumala poegi ja tütreid?
Tänapäeval on suuri raskusi, et leida inimesi, kes tahaksid pühenduda kogu südamest ja täielikult, mitte „kristlasi-satelliite“, kes tiirlevad ebakindlalt orbiidil ühe või teise ebaisikulise kirikliku institutsiooni ümber, mis on loodud nende endi mõõdu järgi ja ligadi-logadi õpetustega, millel pole midagi ühist meie püha õigeusuga, ja mis lõppkokkuvõttes, oma leiguse tõttu, Jumala kohalolus enam ei toimiks.
Paljusid inimesi õigeusust rääkimine kindlasti ei häiri. Aga midagi ise ära teha… Kaasajal on nii palju võimalusi tegeleda Kirikuga ilma toolilt tõusmata. Näiteks on võrratult lihtsam sulguda sellesse ebaisikulisse mulli, milleks on kujunenud internet, ja sisustada oma aega „tšättides“. Kõik algab väikesest tähtsusetust keelepeksust, millest lõpuks saab pahatahtlikkus oma vendade suhtes. Nii lõhutakse Kirikut ja pahandatakse ligimesi enamasti seda ise taipamata. Ah need meie koguduste ahta maailma väikesed kuulujutud, mis teevad meist „hästi kasvatatud, aga… nii kurjad ristiinimesed!“
Ja kus on siis Jumal? Ta ootab meid… Ootab ööl ja päeval alati valmis andestama meile, kelle usk on nõrk. Usk, mis vaatamata kõigele jääb – nii Kirikus kui meie kõige täielikumas olemuses – kingituseks, mille Issand, inimeste sõber, kingib kõigile rahvastele kedagi halvaks pidamata. Küll aga peame pingutama, et mõista meie aja tõelisi vajadusi, ja et nende teenimiseks, kes on raskustes, käiku lasta armuanded, mis meist igaühele ristimisel anti; et olla tõelised Jumalasõna sulased saades oma ligimeste, meie puudustkannatavate vendade, tõelisteks teenijateks. Alandlikkuses, südamepuhtuses, õrnuses ja õigluses nagu õndsusesalmid meilt nõuavad.
Niisiis oleme meie, õigeusklikud, siin maal enamuses. Olgu. Aga kas sellest piisab? Kuidas anda meie rahvale vaimulikku haridust? Usuõpetus pole Kirikus mõeldud üksnes lastele, noorukitele ja usuõppijaile. Kogu jumalarahvas, vanusest sõltumata, peab saama õpetust ja ise pidevalt õppima. Meie vaimulikud peaksid lakkamatult hoolt kandma selle eest, et saavutada suurem vaimulik küpsus ja mitte kinni jääda oma ritualismi või mõnda raamatusse, mida häda korral kiiruga kasutada. Meie kirikurahval puudub usuline haridus. Meie vajakajäämine antud valdkonnas on tõsisem kui me seda igapäevaselt oma kogudustes märkame. Ja mitte ainult kogudustes, vaid ka väljaspool. Sõna, mida me tavaliselt levitame, pole ei kateheetiline ega teoloogiline, vaid lihtsalt moraalitsev ja puritaanlik, võõras igasugusele õigeusu „eetosele“, kohati vastuolus kogu meie kirikuõpetusega. Seda võime täheldada oma vaimulike ja koguduste juhatuste juures, nende juures, kellest eeldame, et nad on Kristuse ihu liikmed, erinevate reageeringute põhjal ja isegi teatud sammude põhjal meie varade haldamises. Hullem veel: nii mõnigi meie hingekarjastest kohtleb oma kogudust nii, nagu oleks tegemist tema isikliku varaga, mille tagajärjeks on koguduseliikmete eemalhoidmine Kiriku kui terviku elust.
Kiriku ühtsus on hindamatu aare, mille eest me peame lakkamatult hoolt kandma nagu oma silmatera eest. Iga lõhestamine on kõrvakiil vastu Kristuse palet. Iga lõhestamine on surmahaav Kristuse ihus, milleks on Kirik. Lõhestatus tähendab traagilist endassesulgumist kuni saabub vaimne lämbumine, sest enam ei hingata ega jagata teistega ühist õhku. Lõhestada tähendab hävitada Jumala loometöö inimeste seas, sest lõhestamine saab sündida ainult vihkamisest. Iga meie arvuliselt väikese, kuid märtrite poolest suure Kiriku liikmel on kohustus teha kõik selleks, et Kiriku ühtsus püsiks. Esmalt kirikurahva ühtsus oma piiskopiga ja teiseks piiskoppide ühtsus piiskoppide kogus, ülemkarjase – metropoliidi – tähelepaneliku ja armastava pilgu all. Ainult nii on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik võimeline laskma Kristuse valgusel päev päevalt särada ühiskonnas, mille Jumal on meile usaldanud. Mitte aga saatana tahtmist tehes: valetades, tühja loba ajades, kuulujutte levitades ja laimates.
Kui meie kogudused tahavad edasi liikuda, peavad nad avama oma uksed kõikidele sõltumata east. Eriti just noortele põlvkondadele. Selle asemel, et proovida iga hinna eest pühapäevakoole luua (mis ei tähenda, et need mulle ei meeldiks), oleks kõigepealt mõistlik koguduse elu raames paremini korraldada laste, teismeliste ja noorte kohalolu kirikus; tuua nad, eriti jumalateenistuste ajal, tõeliste koguduste rüppe, kus nad näeksid kui õnnelikud ja uhked me oleme neid enda hulka arvates.
Kogudus on perekonna ja sügavaimate pereväärtuste täielik ja ülim tugi tõelise vabaduse ja armastuse õhustikus. Toetades perekonda sellisena, nagu Jumal seda on soovinud ja meile põlvest põlve edasi andnud, mitte perekonda, mis tugineb uutele, kaasajal sündinud peremudelitele, millest üks osa ühiskonnast on kinni haaranud. Perekond koguduses, kus igas vanuses inimesed ei oota mitte seda, et neile antakse jälle üks koolitund, vaid et nad kogevad tõelist inimestevahelist osadust, et nad saavad vastused oma küsimustele, et nende probleemidaga tegeletakse austuse ja tähelepanuga.
Kokkuvõttes kogudus, kus kõikide toetus ja lohutus igale üksikule on üldlevinud tava. Sest, vaid kogudus, kus evangeelne ühtekuuluvus pole tühipaljas sõnakõlks, saab edeneda ja kasvada. Õnn, et meie Kirikus on selliseid kogudusi. Veelgi suurem õnn oleks see, kui nende hulk aastatega üha kasvaks, enne kui mõne jaoks on juba liiga hilja.
Meie noored on Kiriku tõeline rikkus. Maailmas, mis lakkamatult täiskiirusel üha muutub, on noored meie saadikud ühiskonnas ja meie kohustus on tagada neile võimalus seda rolli tõsimeeles täita. Kirik tervikuna vajab nende indu ja pühendumust. Kui me oma õnnetuseks kaotaksime silmist selles ilmselge tõsiasja, kuivõrd hädavajalik on noorte kohalolu meie hulgas ning vaimulik ja kiriklik tähelepanu, mida me neile võlgneme, siis kellele me rajame homme oma kogudused ja nende õitsengu?
Niisamuti ei ela me üksi ja eraldatult kusagil kõrbes. Meil on kohustus sisse seada harmoonilised suhted mitte üksnes oma vendadega Moskva Patriarhaadi vene õigeusu kogukonnast Eestis, vaid kõikide kristlike konfessioonidega siin maal. Meie kohus on teha kõik selleks, et edendada igal tasandil kristlaste vahelist dialoogi eesmärgiga paremini üksteist tundma õppida ja hinnata; et julge pealehakkamisega tegutseda evangeeliumi vaimus, mis toob meid, Kristusesse ristituid, ühel päeval kokku ühise karika juurde. Igal juhul oli just niisugune tähendus sel ajaloolisel sammul, mille me koos luteri kirikuga ette võtsime uurides kaks arutelude ja mõttevahetuse rohket aastat jumalikku liturgiat, mille kokkuvõtted esitati avalikkusele käesoleva aasta aprillikuus ning mis leidis meedias äramärkimist.
Enamgi veel. Siin maal pole ainult kristlased. Ka paljud teised inimesed, kes tingimata ei pruugi jagada meie usulisi veendumusi, on Jumala otsinguil. Ärgem kartkem nendega kohtuda ja, kui nad seda soovivad, siis ka nendega mõtteid vahetada tingimusel, et see leiab aset vastastikuse austuse ja tähelepanu vaimus.
Lõpetuseks olen jätnud veel paar asja.
Esimene neist – kloostrielu taassünd meie Kirikus pärast poole sajandi pikkust vaikust. Meie õed Reomäel on oma alandliku ja püsiva pühendumisega meile õpetanud, et kui inimesel on usk, siis ei riski ta mitte sellega, et Kirikus läbikäidav tee osutub võimatuks, vaid sellega, et võimatusest enesest võib saada tee, mida mööda käia ja nii kuni lõpuni. Meie õdede läbi laotub Jumala arm meie kõikide üle ja kogu Eesti üle nagu sulnis hõngus. Olgu nad selle eest südamest tänatud. Ma lisaksin, et ilma kloostrieluta on õigeusu Kirikul oht kaotada oma vaimulik sisu. Kellelegi pole saladuseks, et üldine suundumus meie Kirikus on teostada oma vaimsust läbi askeesi. Askeesi, mis meie Kristuses elu juurte juurde tagasipöördumise vaatekohast on tuli ja vesi ning mille teljeks ja tagatiseks on mungad ja nunnad kloostrites.
Teiseks. Issand on tahtnud, et saaksin teiega jagada suurt rõõmu tähistades meie Kiriku 90. autonoomia-aastat samal ajal kui täitub 50 aastat minu vaimulikupühitsusest. Kõikide nende aastate jooksul, mis ma teiega koos olen elanud, on mulle teie kõrval osaks saanud rohkelt õnnelikke hetki. Neil puhkudel, kui pühitsen koos teiega jumalikku liturgiat, kui võtate mind vastu oma kogudustes, kui vanemad ulatavad mulle õnnistamiseks oma lapse, kui sõidan ringi mööda Eestimaad ja näen kõiki neid imeasju, mis Jumal tema heaks on teinud… Kõige selle eest olen Kõigekõrgemale lõpmatult tänulik ega lakka teda tänamast senikaua kuni Jumal on andnud mulle elada teie seas, koos teiega, teie jaoks. Teilt ma aga palun, et palvetaksite minu eest, et Jumal annaks mulle andeks minu patud, nõrkused ja tegematajätmised; et Ta kinnitaks mind mu ülesande täitmisel; et Ta mind ka edaspidi toetaks ja lohutaks nagu Ta seda alati on teinud; ning eelkõige, et Ta laseks mul teid armastada ja palves kanda oma südames ööl ja päeval, täna rohkem kui eile ja homme rohkem kui täna. Tean, et on olnud hetki, mil olen kaevelnud. Aga mitte julguse puudusest, pettumusest ega lootusetusest. Pigem on nii, et inimene tervikuna minus sirutab oma käed usalduses hea Issanda poole, et usaldada tema õrna hoole alla kõik need, kes minu hoida on antud. Need pole olnud mitte ägamised, vaid valurikka rõõmu pisarad. Valurikkad, sest meie elu siin maailmas sarnaneb laevale, mis on teel üle lainetava ja vaenuliku mere, ja mida igast küljest ähvardavad arvukad ohud, mille vastu tuleb lakkamatult võidelda. Rõõmsad, sest juba paistab läbi sünkmusta öö jumalariigi rahuliku ja külalislahke sadama tuletorn. Ja süda täis ülevoolavat tänutunnet Kõigekõrgema vastu taban end ütlemast nagu Iiob: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi Sinust, aga nüüd on mu silm Sind näinud.“ (Iiob 42,6).
Mu armsad sõbrad, meie Kiriku vaimulikud pojad ja tütred!
Kutsun teid kõiki, nii kirikurahvast kui hingekarjaseid, rõõmsal meelel ja uuenenud vaimuga vastu võtma meie 90. aastapäeva. Palugem, et Võitja Issand tuleks maailma südamesse kõikjal, kus me teenime Teda ustavuse, usu ja kindla pühendumusega. Palugem samuti, et Maarja, kõigepüham ja kõigepuhtam Jumalaema ning kõik Eesti uusmärtrid laotaksid oma kaitsva rüü meie püha Kiriku üle, et ta kuni aegade lõpuni püsiks hävimatu ja vallutamatu kindlusena.
Ma tänan teid!
+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Tallinnas 6. juunil 2013
