Avaleht/Nädala jutlus/Sinodaalne jumalik liturgia 4. veebruaril 2018

Sinodaalne jumalik liturgia 4. veebruaril 2018

Pühitsetud valitsejad Tartu piiskop Eelija ja Pärnu ning Saare piiskop Aleksander.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Oleme sel teisel trioodi pühapäeval, mida tuntakse kadunud poja pühapäevana, tulnud kokku, et pühitseda meie traditsioonilist sinodaalset jumalikku liturgiat, mis on pühendatud Tallinna katedraali kaitsepühakutele – pühadele Jumala vastuvõtja Siimeonile ja naisprohvet Hannale.

Triood, mis kutsub meid üles täie pühendumisega läbi elama paastuaega, on vaimselt õpetav ja valgustav liturgiline ajajärk. Ühest küljest, nagu ütleb palve ennepühitsetud andide liturgialt, mälestab see periood Iisraeli rahva neljakümneaastast rännakut kõrbes, Egiptuse võimu alt pääsemist ning Punase mere läbimist ja usus kõndimist tõotatud maa poole. Teisalt tuletab see aeg meelde neljakümmet päeva, mis Jeesus veetis kõrbes ning mille jooksul Ta võitles saatana kiusatuste vastu.

Me näeme, et paastuaeg sisaldab rikkust ja sügavust, mille eesmärk on meid puhastada ja valgustada. Just seepärast peaks paastuaeg, mis meid nagu kättpidi juhatab helge ülestõusmispühani, olema meie jaoks periood, mil võitleme kiusatustega, iseäranis harjumuseks saanud pattudega.

Eelmise, tölneri ja variseri pühapäevaga, avas kirik meile „patukahetsuse ukse“. Ei hakka praegu pikemalt kõnelema evangeeliumi tähendussõnast nende kahe mehe kohta. Sooviksin lihtsalt meenutada, et nad mõlemad läksid pühakotta palvetama. Variseri patuks oli see, et ta ei olnud alandlik ning ei kahetsenud oma patte. Tölner seevastu oli alandlik ning tema meeleparandus tõeline.

Seda tähendamissõna on kahtlemata keeruline lahti seletada: kui me mõistame kergekäeliselt hukka variseri, kes ei pea siiski heategusid iseenda saavutuseks, vaid omistab need Jumalale, siis muutume evangeeliumis kirjeldatud tölneriks, langedes samas ise variserlikkusse. Tegelikult on tölneris enamat kui lihtne patutunnistus ning alandlikkus Jumala ees. Tölneri palve tuum on Jumala halastuse ja headuse appihüüdmine. Just seda nõuabki Jeesus meelt parandavalt patuselt ja see oli variseril puudu: enda täielik usaldamine Jumala halastuse ja andestuse hoolde.

Kadunud poja pühapäev, teine pühaks ja suureks paastuks ettevalmistav pühapäev, jätkab mõtisklemist jumaliku halastuse teema üle, rääkides samuti meeleparandusest ja andestusest.

Kuid mida me täpsemalt mõistame patukahetsuse, meeleparanduse all? Selle sõna üldisem tähendus on kahetsus patutegude pärast, süütunne, valu- ja hirmutunne haavade eest, mille oleme kas siis endale või oma ligimestele pattu tehes löönud. Kuid see tähendus ei ole piisav. Selleks, et tajuda sõna patukahetsus sügavamat tähendust, on vaja mõista kreekakeelset sõna metanoia. Seda sõna leiame oma jumalateenistustekstides. Otseselt tähendab see vaimsuse muutust ning seda mitte lihtsalt tundes kahetsust möödunu pärast, vaid täielikku muutust nii enda kui ka meie ligimeste mõistmises. Ma toonitan, et meeleparandus ei ole pelgalt enesehaletsus või kahetsus, vaid pöördumine ja Püha Kolmainu asetamine oma elu keskmesse.

Patukahetsus on südame ja vaimu valgustus, teekond pimedusest valgusse, silmade avamine jumalikule hiilgusele. Või tuues teise võrdluse: see on koidukuma vastuvõtmine oma südames vastandina kurvalt hämaras seismisele. Ma tahan sellega öelda, et nägemata Kristuse valgust on võimatu näha pattu, mis meis on. Püha Teofan Sulgunu selgitab seda mõtet väga hästi, kui ta räägib meie hingetoast: kui tuba on pime, siis me ei näe, et see on must, kuid kui me paneme tule põlema, siis märkame iga tolmutera. Seega ei pea esmalt pattu kahetsema ning seejärel mõistma Kristust: oluline on esmalt lasta Kristuse valgus sisse meie ellu ning alles siis saame oma pattu täielikult mõista, mitte vastupidi. Just seda tajus ka prohvet Jesaja: esmalt näeb ta Issandat oma hiilguses istumas, ümbritsetud inglitest, kes hüüavad: «Püha, püha, püha!» ning alles seejärel ütleb Jesaja: «Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultelt» (Js 6,1-5).

Just samuti juhtub ka kadunud pojaga, kes pärast oma patu täielikku mõistmist parandab meelt. Tema, kes heitis nii kergekäeliselt kõrvale oma perekonna ning pillas liiderlikkuses laiali kogu päranduse! Vastupidiselt kõigile ootustele, mis olid tingitud tema kõlvatust eluviisist, pöörduvad tema mõtted innukalt ja vabatahtlikult oma isa poole ning mitte oma ilmselgele eksimusele. Ta leiab endas jõudu vastu võtta otsus naasta nii kiiresti kui võimalik isakoju. Võib-olla tunneb ta sel hetkel, et see on võimatu, võib-olla tajub ta, et ei soovi seda veel teha, kuid mõeldes oma isale, tuleb talle silme ette nägemus ilust. Ta ütleb endale: «Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga» (Lk 15,17). See on hetk, mida väga hästi iseloomustab üks heebrea vanasõna: „Jumal on kõikjal, kuhu inimene laseb tal tulla“. Süüria püha Efrem ütleb ilusti: „Kirik ei ole õigete kogu, kes on saavutanud pühaduse, vaid patuste hulk, kes on teel pääste poole ning on teadlik oma patust“.

See tähendamissõna on ilmselt väga teada-tuntud ning kindlasti ka puudutab paljusid meist. Kuid mitte pattukahetsev noormees pole selle evangeeliumikoha keskmes. Tema meeleparandusele pole võõras teatud omakasuline arvestus.

Jumal ei murra kunagi jõuga ühtki ust maha. Ta ei tungi kunagi sisse. Ta seisab ukse ees ning astub sisse üksnes siis, kui see talle lahti tehakse.

Selle tähendamissõna keskne tegelane on isa, kelle heatahtlikkus on täielik ja omakasupüüdmatu. Evangeelium räägib meile isast, kes ootab innukalt oma poja tagasitulekut ning nähes teda veel kaugelt ei suuda enam kannatada. Kaastundest meeletuna jookseb ta oma lapse poole, kes alles eile oli kadunud, aga nüüd ühtäkki taasleitud: ta heidab end talle kaela, annab talle suud ega tee ühtki etteheidet. Ta paneb poja sõrme sõrmuse ja laseb tappa nuumvasika, keda ta on hoidnud kõige tähtsamaks sündmuseks, et kõik saaksid pidutseda.

Jumal ei anna kahetsevale patusele üksnes armuanni, mis sel oli enne pattulangemist. Ta annab talle kõige suurema võimaliku armuanni… Kõige suurema armu!

Lugu kadunud pojast on meie endi lugu. Vabatahtlik lahkumine, vääritult elatud elu, kannatus, meeleparandus, tagasitulek ning andeksandmine: kõik see on osa meie igapäevaelust. Vaatamata sellele ei tohi me unustada, et iga patt, iga kirg on samas võimalik tee Taevaisa juurde.

Mu sõber,

Kui sa käid uskmatuse teed, pöördu tagasi, tunne ära selle tee ebakõlad, tema raskus, tühjus ja reetlikkus. Sea oma jalad kindlalt usu teele ja püsi sellel kogu oma südamega;

Kui sa käid kõrkuse teed, siis pöördu tagasi alandlikkuse teele;

Kui sa käid kadeduse teed, siis pöördu tagasi sellelt põrguteelt, sest nagu ütleb tarkuseraamat (2,24): «kuradi kadeduse läbi tuli maailma surm». Ole õnnelik selle üle, mida Jumal on sulle andnud ning ole lahke kõigi suhtes;

Kui sa käid vaenu ja viha teed, pöördu tagasi ning kõnni lahkuse ja armastuse teed;

Kui sa oled Jumalast eemaldunud lihahimude tõttu, siis pöördu tagasi mõõdukuse ja vaoshoituse teele. Meenuta meie Päästja sõnu : «Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega» (Lk 21, 34).

Selles tähendamissõnas on veel üks külg, mille üle tuleks mõelda, et seda täielikult mõista: vanem vend, kes on oma noorema venna peale armukade ning keda ärritab liiga lihtsalt saadud andestus ning kes keeldub peost osa võtmast. Selline on vanema venna suhtumine, kes pole kunagi teinud vähematki pingutust mõistmaks oma noorema venna käitumist ning kes ei väljenda vähimatki vaimustust, kui too viimaks tuleb oma lähedaste juurde tagasi. Milline paradoks peitub tänases kirjakohas: ühelt poolt kadunud poeg, kes on viimaks pääsenud ning teisalt vanem vend, kes on küll ustav ning kohal, kuid kes on tegelikult täielikult eksinud: vanem vend, kes ei ole võimeline mõistma neid märke taevasest aust: Isa armastuse salasust oma poja vastu, kes suri pattude pärast ja ärkas ellu tänu meeleparandusele.

Selline ongi vili, mis sünnib Jumala üliküllasest armust. Nagu ütleb Peetrus oma esimeses kirjas (1,12), et isegi inglid igatsevad kummardades vaadata seda halastust, mille kõrgelt taevast on läkitanud Eluandja ise, meie Issand Jumal. Mis siis on lõpuks see pahategu, mis vanemat venda nii sügavalt vihastab? Kas pole evangeeliumis mitte öeldud, et taevas on rohkem rõõmu ühe meelt parandanud patuse pärast kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellel pole vaja meeleparandust » (Lk 15,7).

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Minu soov pidada see jutlus mitte tavapärasel hetkel, vaid hoopis jumaliku liturgia lõpus on tingitud sellest, et kümme aastat tagasi, juunis kakstuhat kaheksa, elas meie kirik läbi ajaloolise hetke, mil valisime endale kaks piiskoppi: mu armsad vennad austatud Tartu piiskopi Eelija ning Pärnu ja Saare piiskopi Aleksandri. See oli viimane möödapääsmatu ja hädavajalik samm, mis tuli astuda, et meie Eesti püha kiriku asutised oleksid täielikult ülesehitatud. Tänu nendele valimistele nägi ilmavalgust kirikutööks hädavajalik organ: Püha Sinod, ilma milleta ei saa olemas olla ei autokefaalne ega autonoomne õigeusu kirik.

Teie esikarjasena tänan Jumalat selle Tema suure anni eest ja tänan kogu südamest ka teid, mu kallid vennad piiskopid, kes te täna jagate minuga Püha Kolmainu kujutisena meie kiriku tulevikku – kiriku, mis on küll arvult väike, kuid suur tänu oma uusmärtritele.

Seda hetke meenutades, palun võtke vastu mu sügavaim tänu teie juba tehtud töö eest, mu kallid vennad piiskopid ning need käsiristid, mis on isiklikult teie jaoks tehtud.

Aamen!

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit