Avaleht/Tema Pühaduse kõne kohtumisel kultuuritegelastega

Tema Pühaduse kõne kohtumisel kultuuritegelastega

2013 09 06 Meritonis 4

TEMA PÜHADUSE OIKUMEENILISE PATRIARHI BARTOLOMEUSE

KÕNE ÕHTUSÖÖGIL ÕIGEUSKLIKE SAADIKUTE JA KULTUURITEGELASTEGA

6. septembril 2013. a.

Kõrgestipühitsetud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus!
Kõrgestipühitsetud ja pühitsetud vennad ülemkarjased!
Teie Ekstsellentsid suursaadikud, väga austatud teaduse-, kultuuri- ja kunstitegelased!

Kallid koosviibijad!

Rohke on meie Issanda Jeesuse Kristuse arm ja õnnistus selle aabrahamliku armastus- ja osadussöömaaja peal, ja austusväärsed kõik, kes siin viibivad ja sellest koos Meie Tagasihoidlikkusega osa võtavad. Teie kõigi kohalolek täna õhtul selle laua ümber lisab rõõmu siinse õnnistatud maa apostlik-õigeusulistele, kes pühitsevad ajaloolist aastapäeva. Nad rõõmustavad ja tähistavad seda usu ja ootuse ning lootuste täitumiste ja tunnistusetoomist õigeusust üheksakümne aasta jooksul ajast, mil Oikumeeniline Patriarhaat andis talle autonoomse, omavalitsusliku staatuse. See tähendab küpsust oma asjade iseseisvas korraldamises, ometi selle staatuse andnud Oikumeenilise Patriarhaadi tiibade varjus ja juhatuse all.

Esiteks täname teid kõiki iseenese ja ka siinse kiriku pea, oma venna metropoliit Stefanuse poolt, et võtate osa meie, õigeusklike, rõõmust. Kinnitame oma armastust ja austust teie vastu ning tunnustame teid, teie panust ja tööd, hinnates seda, mida teie, armsad õigeusklikud diplomaadid, teete õigeusu tunnistamiseks kodus ja siin, ning teie, Eesti vaimuinimesed, vaimuelu ja kunsti edendamiseks oma maal.

Meie pühim apostlik ja oikumeeniline patriarhi-iste on alates tema asutamisest Issanda ja Ristija Johannese jüngri püha Andreas Esikutsutu poolt olnud esimeste seas kuulutamas püha rõõmusõnumit, järgides Issanda käsku: „Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 28:19). Oma pika ajaloo jooksul on ta külvanud kogu tuntud maailma Kristuse usu seemneid, Kristuse, „kes on armastus“ (1Jh 4:16).

Selle kuulutustöö tarvis on Oikumeeniline Patriarhaat asutanud muid, eri maade kirikuid, mis kuulutavad evangeeliumi armastussõnumit ja teenivad rahvast selleks, et iga kristlane jõuaks pääsemisele Jumala käskude järgi elamise ja nende täitmise kaudu. Samuti hoolitsevad need kohapealsed kirikud, mille Konstantinoopoli kirik on asutanud, palvetamise, sakramentide ja Issanda armu mahakutsumise eest ning ka hinge ja ihu vaevade ja nõrkuste parandamise eest, mida selle ajastu juhused usklikele kaasa toovad.

Kõrvuti altarilaudade ja õigeusu kirikute pühitsemisega kasvas mõõtmatu vaimuliku ulatusega isiksusi, pühasid jumalakandjaid isasid, õpetajaid ja märtreid, kes olid nende kohalike kirikute ehteks. Nad pidasid kõrgeks inimese väärtust, õpetasid Jumalast õigel viisil mõtlema ja teenisid väärikalt Jumala rahvast. Ja inimeste meeled ülistasid neid ja pidasid neid nendestki lugu; neist said eestkostjad Jumal juures nende eest, kes elavad ja üle jäävad kuni viimse suure pasunahüüuni, kui kõik vaikivad ja ootavad Jumala kohut.

Konstantinoopoli Emakiriku kuulutuse lähtepunkt on olnud liikumine armastuses ja tões, rada, mida ta hoolimata erinevatest olukordadest on käinud ja käib praegugi. On ju teada, et meie mälestusväärne eelkäija patriarh Dimitri enam kui 25 aastat ja ka Meie Tagasihoidlikkus enam kui 20 aastat oleme külastanud Kristuse kirikuid, nii õigeusklikke kui mitteõigeusklikke, väikeseid ja suuri üle maailma. See on alati olnud liikumine armastavas dialoogis kõigi inimestega, kes tahavad tulla „tõe tundmisele“ ja selle kaudu pääsemisele. Liikumine õigeusuliste poole, et nende ühtsus tugevneks ja saaks laiemalt avalikuks. Liikumine teiseusuliste kirikute poole vastastikuses dialoogis, leppimiseks, koostööks ja lõpuks kõikide ühinemisele jõudmiseks Kristuses Jeesuses. Liikumine lõpuks ka nende poole, kes seisavad väljaspool kristlust koostööks inimese vabanemise heaks hädadest, mida ajad ja olukorrad ning elujuhtumid talle toovad – sõltumata kellegi rahvusest, soost, vaadetest või seisukohtadest.

Selle teekonna, selle liikumise kompass ja siht on kõige selle leidmine, mis ühendab inimesi ning rahvaste õnne ehitamine vastastikuses sallivuses nende ühiste tähiste põhjal.

Sellel jumalinimlikul teekonnal teeb õigeusu kiriku, mille ühtseid arusaamu Oikumeeniline Patriarhaat alati väljendab, koostööd iseäranis vaimuinimestega, kes eri valdkondades – diplomaatia, kunsti, kirjaelu ja teaduse kaudu, ühesõnaga laiema tunnetuse kaudu nähtuste empiirilise vaatlemise põhjal ja olevate asjade olemuse tunnetamise kaudu, annavad oma erialal panuse Jumala varjatud salaasja tunnetamiseks – selle salaasja, mis teisel moel on saanud inimestele avalikuks Issanda Jeesuse Kristuse lihakssaamisega maa peal ja mis avaldub igapäevaselt pühakute läbi ja selle läbi, kuidas nad inimesi imeliselt hoiavad.

„Kunstidest ja käsitöödest on mõned eluks vajalikud ja nende tooted silmale nähtavad. Nii luuakse puusepatööga pink, ehituskunsti abil maja, laevaehitusel laev, kudumistööga kangas, sepatööga mõõk. Teised aga, nagu kitaramäng, tants või flöödimäng kestavad niikaua, kui neid esitatakse, siis aga pole nende töö enam nähtav“ (Vassiili (Basileios) Suur. Jutlus prohvet Jesaja raamatust).

Õnnistatud Eestlaste maa, milles alati õitseb üheskoos loomult kaunis ja lihtne, tema inimeste tundlikkus, tema looduse ilu, olevate asjade ontoloogilise väärtuse lai tajumine kultuuri kaudu, millele Suur Vassiili kunstide väärtusest kõneldes osutab, on alati olnud ja on ikka elualtar, kus on oluline armastuse ja Jumala kuju – inimese – teenimise kultuur sõltumata kellegi usust, päritolust, maailmavaatest ning kus seeläbi valitseb paljude kunstide, oma piire tunnetava teaduse ja kirjakultuuri mitmekesine tervik, mille eesmärgiks on headuse edendamine ja rõõm.

Teie, kirja- ja kunstiinimeste, aga ka teie, diplomaatide, kes te aitate lahendada kerkivaid probleeme tõelise usu ja ustavuse kaudu Jumalasse, kõigi panus ja and näitab ja kinnitab, et me kõik peame teenima elu, nagu teenis 90 aastat tagas Konstantinoopol Emakirik, kui ta Eesti vaimulike ja kirikurahva palvele vastates andis koos õnnistuse ja heade soovidega siinsele kirikule autonoomia, et siin jätkuks katkematuna paljude poolt kujundatav õigeusu tunnistuse ja elu teekond. Teie, armsad siinviibijad, aitate vastavalt igaühe vaimuandele ja talendile kaasa selles töös, mida teeb Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik juba 90 aastat, sellest 14 aastat Oikumeenilise Patriarhaadi poolt valitud meie kõrgestipühitsetud venna metropoliit Stefanus koos tema juhitud vaimulikkonna ja kirikurahvaga. Seda tööd tehakse hoolimata raskustest, kiusatustest, vaenust ja takistustest, mida nii Eesti kui ka Teie, kõrgestipühitsetud vend, olete kohanud oma siinse teenimise ja ohvrimeelse enesesalgamise aja jooksul.

Me täname siis teid kõiki, kes te toetate siinset õigeusu kirikut sõna või teoga, sule või pintsliga, oskuste ja armastuse abil ning otsides viise tema „lahtiste haavade“ parandamiseks, et õigeusu tunnistus püsiks ka siin, õnnistatud Eestimaal nagu ta on olnud möödunud 90 aasta jooksul ja jääks ikka liikuma armastuse tõe poole ja igatsuste piiri – au Issanda – poole, kes on kinkinud inimesele kunstid, kirjasõna ja kõik, mille poole ta pürib.

Lootes ja oodates siis vaimuinimeste pürgimust ühise eesmärgi, inimese hingelise ja ihulise õnne poole, tõstame klaasi selle viinapuu viljaga õitsvale Eestimaale ja soovime kõigile teile tervist ja õnne, edu oma töös, õnnistust ja rahulikku arengut Eestile ja tema rahvale kõigis tema vaimu ja loome avaldustes, ikka Jumala püha nime auks. Aamen.

Fotod: Gennadi Baranov