METROPOLIIT STEFANUSE PAASALÄKITUS ISSANDA AASTAL 2026

Keegi ärgu nutku vaesuse pärast, sest nüüd on kõikide kuningriik ilmunud.

Keegi ärgu leinaku eksituse pärast, andestus on hauast hiilguses kerkinud.

Keegi ärgu kartku surma, sest Õnnistegija surm on meid vabastanud.

(Püha Johannes Kuldsuu paasajutlusest)

KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD !

Ta on elus, Ta on elu, Ta annab meile elu. Mis võiks olla suurem kui paasarõõm, rõõm kogu maailma ümbermuutmisest?

„Need, kes on paastunud ja need, kes pole paastunud, täna olge kõik rõõmsad! Toidulaud on rooga täis, maitske kõik rõõmuga! Nuumvasikas on ette toodud, ärgu mingu keegi näljasena minema, võtke kõik rõõmuga osa usupeost, võtke osa helduse rikkusest!“ (vrd. Mt 22:4). Need püha Johannes Kuldsuu imelised sõnad näivad asetavat ühele tasandile need, kes on end pühaks vaimulikult ette valmistanud, ja need, kes seda ei ole teinud. Ta kutsub nii ühtesid kui teisi, justkui nende vahel poleks mingit erinevust, ning räägib, nagu oleks neile antud sama arm.

Kuidas sellega siis tegelikult on? Isa Lev Gillet, õigeusu munk, kes on Prantsusmaal ja Liibanonis väga tuntud ning paljude vaimulike teoste autor, selgitab meile, et kuigi me ei ole end kuigi palju selleks ülestõusmispühaks ette valmistanud, kuigi oleme oma paljude pattudega Kristuse salanud, kutsub Jeesus meid siiski astuma ülestõusmispühade rõõmu – tingimusel, et avame tõeliselt oma südame andeksandmisele, mis tõuseb tühjast hauast, ning laseme endast läbi kumada ülestõusmispühade valgusel. See on pant, mis lubab meil vastu võtta ülestõusmise väge – seda andi, mis leiab oma täiuse nelipühil (Teosest „Issanda armuaasta“, Éditions du Cerf, Pariis 1988, lk 200–201).

Oma võitu surma üle soovis Kristus jagada kõigi inimestega, ilma ühegi erandita, ilma ühegi vaheta inimeste vahel erinevuste ja eripärade mõttes, nagu see tihti meie ühiskondades on. Selle võidu saavutas Kristus kõigi Jumala loodute hüvanguks ning Ta on selle kinkinud igaühele.

„Ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud!“ See elu, mida ülestõusnud Issand meile kingib, ei ole kuidagi võrreldav ega sarnane bioloogilise eluga, mida me oma maises olemasolus tunneme. Vastupidi: see on elu, mis vabastab meid surmahirmust ja ületab meie lühikese maise eluaja. See on elu, mis ei jäta meid hauda, vaid viib meid Kristuse kuningriiki, kaugele üle surma piiri. „Nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas,“ kirjutab püha Paulus oma esimeses kirjas korintlastele (15:22), „nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses,“ sest oma võiduga surma üle on ülestõusnud Kristus saanud „uudseviljaks magamaläinutest“ (1Kr 15:20). Lastes end omal vabal tahtel risti lüüa suri Kristus meie eest. Tema elu, mille Ta meie pärast andis, on andnud meile uue elu. Ülestõusmispühade sõnum on see, et nüüd on loodud maailm ja Jumal – Tema, kes on olemas, ilma et oleks loodud – kindlalt ühendatud; nad on sügavas osaduses teineteisega.

Jeesuse ülestõusmine on kogu inimkonna ajaloo kõige tähtsam, kõige imelisem, kõige rõõmsam ja kõige lootustandvam sündmus. Püha Grigoori Palamas rõhutab, et „võlakiri, mis kirjutati meie vastu meie sõnakuulmatuse pärast, on ristil puruks rebitud.“ Veel lisab ta: „Kurjuse ja rikutuse vaimude väed on täielikult häbisse paisatud ja võimalust mööda troonilt tõugatud. Mis puutub meisse, siis oleme koos Kristusega võidukalt tagasi saanud oma vabaduse. Oleme leidnud lepituse ristiga ning risti kaudu leidnud lepituse ka Kristusega“.

Seda tõde ei püüa õigeusu kirik peale suruda sisutute argumentidega. Ta muudab selle hoopis rõõmupeoks, mida ta läbi elab. Ta kuulutab koos püha Damaskuse Johannesega: „Kristus on surnuist üles tõusnud. Ta purustab surma ahelad. Maa, kuuluta suurt rõõmu; taevad, kiitke Jumala au.“ Niisugune on õigeusu viis näha asju – mitte tingimata otsides tõde mõne välise autoriteedi otsustes ega ka üksikute mõtlejate teooriates, olgu nad usklikud või mitte, vaid pigem toimides sisemise usu ja vaimuliku kogemuse kaudu – nii südametes kui kõigi armastuses ühendatud usklike seas, kes tunnistavad, et Jeesus Kristus on andnud oma elu nende eest ristil.

Veelgi enam: ülestõusmispüha ei piirdu üksnes selle kuulutusega. See jätkub hämmastava kutsega, mis anti esmalt apostlitele ja seejärel kogu kirikule kõigi põlvkondade jaoks: risti ja ülestõusmise päästvaid sündmusi tuleb kuulutada kogu maailmale: „Minge siis,“ ütleb Jeesus (Mt 28:19–20), „tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud.“

See, mis õigeusu kirik on, mida Ta õpetab ja mida Ta pakub, on suunatud kogu inimkonnale, kogu inimkonna uuendamiseks, sest maailma ülestõusmine on antud maailma eluks. Kirikut ei saa mingil juhul mõista kui vagade inimeste usulist kogukonda, kes on endasse sulgunud. Ta jääb igavesti nende osaduseks armulaua tänusalasuses, kes usuvad Kristusesse – osaduseks, mis kiirgab ülestõusmise ja surma võitmise valgust ja kogemust. Sellest tõest lähtudes kirjutab Albaania uinunud peapiiskop Anastaasi: „Ta annab tähenduse, elustab ja muudab inimkonna elu, ja seda vabaduses ja armastuses.“

„Nõnda nagu Isa on läkitanud minu,“ ütleb Jeesus (Jh 20:22), nõnda saadan ka mina teid.“ Sellisel ajal, nagu meie oma, mis on täis nii palju ärevust, ebakindlust, survet, kannatusi ja meeleheidet, on iga kristlane kutsutud Püha Vaimu juhtimisel kuulutama ja edasi kandma ülestõusmise rõõmusõnumit – siin ja kõikjal. Ilma üleolekuta, ilma võidutsemiseta, ilma mingi võimuihata, kuid Kristuse eeskujul: armastuse, rahu, mõõdukuse, rahuliku vastutustunde ja alandlikkusega.

Mu armsad!

Paasa on igaühe jaoks meist veendumus, et elu on neelanud surma ja et kõigi asjade lõplik tähendus avaldub selles kirkas valguses, mis kiirgab ülestõusnud Jeesuse palgeilt. Paasa on kindlus, et Jumal lõi maailma ülestõusmiseks, õiguse võiduks ebaõigluse üle, tõe võiduks vale üle, elu võiduks surma üle. Selleks, et kõik olendid saaksid osa Tema rõõmust ja oleksid valgustatud Tema auhiilgusest. Just seetõttu ongi õige öelda, et meie kirik nimetab paasat pühade pühaks.

TÕESTI ON ÜLES TÕUSNUD !

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,

Püha Sinodi esimees