PATRIARHLIK PAASALÄKITUS 2026

+ Bartolomeus,

Jumala armust Konstantinoopoli, Uue Rooma, peapiiskop ja oikumeeniline patriarh

kogu kirikurahvale –

armu, rahu ja halastust teile auhiilguses ülestõusnud Jeesuselt Kristuselt!

Aulised ülemkarjased ja armsad lapsed Issandas!

Jõudes paastu, palve ja patukahetsusega helge paasani, pühade pühani, ülistame ja austame meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse maailmapäästvat surnuist ülestõusmist, mis tähistab elu hiilgavat võitu surma üle, uuendab kogu loodut ja avab inimesele armust jumalikustumise tee. Kristuse kirik on hoidnud alal paasakogemuse oma jumalateenistuselus, pühade ja usumärtrite võitlustes, munkade püüdlemises tulevasse aega, evangeeliumi kuulutamises maailma otsteni, teoloogias ja kirikulauludes, usklike heas tunnistuses maailmas, armastuse ja kokkukuuluvuse kultuuris ning kõikumatus veendumuses, et kurjusel pole ajaloos viimast sõna.

Issanda ülestõusmist elatakse läbi Kristuse antud vabadusena, mis innustab, toidab ja kinnitab inimese loovaid võimeid, head võitlemist, kõike, „mis iganes on tõene, mis auväärne,
mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav“ (Fl 4:8). Ta tuletab meile kõigile meelde, et teekond ülestõusmisele on lahutamatult seotud ristiga. Risti ja ülestõusmise rõõm on päästnud Jumala rahva samastumisest selle maailma vaimuga ning samas hoidnud teda ka viljatust suletusest ja vaimsusest, milles puudub elavus ja millest ei õhku lootust. Usklike elu meie, inimeste, pärast risti löödud ja üles tõusnud Kristuses teeb ka tänapäeval tühjaks kõik kohatud jutud kristlikust eetikast kui nõrkade eetikast. Nõrkus avalduks otsekui alandlikkuses, andeksandmises, ennastohverdav armastuses, askeetluses, Issanda sõnade „Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb“ (Mt 5:39) täitmises, ning teistes põhimõtetes ja seisukohtades, mis on on selle tuumaks, kes me oleme. Miski pole ekslikum säärasest lähenemisest ristiusu kõlbelisele põhimõttele, ennastohverdavale armastusele, mis ei otsi omakasu, ning mis on läbi põimunud õilsuse, julguse ja olemisehtsusega. Paasa on ülistuslaul sellisele vabadusele ja usule, mis „on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6). See pole meie endi saavutus, vaid arm ja and ülevalt, mida elatakse läbi kiriku pühades salasustes ning ligimeseteenimise salasuses. Tõesti, „armastus Jumala vastu ei kannata mingit viha inimese vastu“ (Maksim Tunnistaja, sadakond armastusest, PG 50,964).

Kristuse kirik, „maa sool“, „maailma valgus“, „linn, mis on mäe otsas“, „lamp, mis on lambijalal“ (Mt 5:13-15), annab selle aja märkidega silmitsi seistes maailmas tegudega tunnistust meile tulnud armu kohta ja „lootuse kohta, mis meis on“ (1Pt 3:15). Sõna ristist ja ülestõusmisest kõlab tänapäeval kui hea sõnum rahust, leppimisest ja õiglusest. Sõda, viha ja ülekohus sõdivad kristlike aluspõhimõtete vastu, mille teostumise ja kindlustamise nimel Jumala rahvas iga päev palvetab ja tööd teeb. Ülestõusmise valguses palume Issandat sõjaohvrite, orbude, oma lapsi taganutvate emade eest, kõigi eest, kes kannavad ihul ja hinges inimliku julmuse ja halastamatuse jälgi. Sõnad „Kristus on üles tõusnud“ tähendavad vägivalla ja hirmu eitamist ja hukkamõistmist ning üleskutset elada rahus. Sõda toob kaasa nutuohkeid ja surma; ülestõusmine võidab surma ja annab kadumatuse.

Seistes silmitsi piltidega tänapäeva jõhkrustest ja sõdadest, kuulutab kirik valju häälega iga inimisiku pühadust maa peal ja nõuab täielikku lugupidamist tema vastu. Kirik kutsub üles „tunnistama meie väärikust, austama algkuju, ära tundma selle väe salasust, ja kelle eest Kristus on surnud“ (Grigoori Jumalasõnaõpetaja, 1. jutlus paasast, PG 35,397). Issanda ülestõusmisega pannakse inimene jälle selleel rajale, mida ta käis aegade alguses. „Alanud on teine, igavene elu“, mis parandab võõrandunud suhteid ja juurutab rahu, „mis on ülem kui kogu mõistmine“ (Fl 4:7) ning kätkeb lepitust ja rahunemist maailmale.

Jumalast juhatatult rõhutas Õigeusu Kiriku Suur ja Püha Kirikukogu, mille toimumise kümnendat aastapäeva me tänavu tähistame, kiriku kohustust „julgustada kõiki neid, kes rahu eest võitlevad (Rm 14:19), ning sillutada teed õiglusele, vendlusele, tõelisele vabadusele ja vastastikusele armastusele kõigi Taevaisa laste seas, nagu ka kõigi rahvaste seas, kes moodustavad ühe inimperekonna“ (Õigeusu kiriku missioon tänapäeva maailmas, C 5).

Pühas paasas on kätketud kogu meie vaimulik kultuur, meie vagaduse tuum. Issanda ülestõusmine on ka meie endi ülestõusmine praegusel ajastul, mis on ettetähendus ja eelmaitse inimeste üleüldisest ülestõusmisest ja kogu loodu uuekssaamisest. Meid valgustab ülestõusnud Kristuse palgelt hiilgav valgus ning me austame psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega Tema, rahuvürsti, kõigepühamat nime, kes on meiega „iga päev kuni ajastu lõpuni“ (Mt 28:20). Me soovime häid ülestõusmispühi, jumalikke ande terveks paasa-ajaks ja kõigiks elupäeviks, hüüdes kogu maailma rõõmuks: Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Issand on üles tõusnud!

Fanaris, paasapühal 2026

+ Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus,

teie kõigi tuline eestpaluja ülestõusnud Kristuse ees