Prohvet Sakaria ja tema abikaasa Eliisabeti püha

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Olles täna hommikul siin Räpinas koos teiega, et austada teie suurt kaitsepühakut, prohvet Sakariat ja tema abikaasat Eliisabetti, ei saa ma jätta mõtlemata nendele kaunitele ridadele Psalmist 133 (salmid 1 ja 3):

„Vaata, kui hea ja armas on, kui vennad ja õed üheskoos elavad… Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse.“ Kui meenutan seda psalmi, valdab mind sügav liigutus ja suur rõõm, sest mul pole juba ammu olnud võimalust siin kirikus koos teiega palvetada. Ma kinnitan teile, et kui ma näen taas siin minu südamele kalleid nägusid ning tõstan oma käe teie poole, et teid õnnistada, on see mulle eriline hetk, mille eest tänan Jumalat kogu südamest

Tänan teid kõiki kõige eest, mida te teete selleks, et siinne pühakoda võiks särada valgusena oma linnas – vastavalt Jumala tahtmisele. Et maailm, mida vapustavad nii paljud halvad sündmused, võiks ületada oma hirmud selle kaudu, millesse me nii kindlalt usume. 

Ma pean silmas, et meie tagasihoidliku ja rahumeelse tunnistuse kaudu oma igapäevaelus aitame oma kaasaegsetel mõista, kui hea on meie Issand iga elava olendi vastu siin maa peal, kui suur Ta on, ja kui lõputu on Tema heldus – see kestab igavesti (Psalm 136).

Samuti soovin ma siiralt tänada isa Herodioni ja tema abikaasat Tiinat nende aktiivse hingekarjase-töö eest. Ma tean hästi, kui sügavalt te olete nende südametesse ankurdunud ja kui väga nad soovivad, oma parimate võimaluste piires, tulla vastu teie vaimulikele muredele ja ootustele.

Ja lõpuks soovin tänada ka meie protodiakon Ignatiost, kes on andnud endast parima teie kiriku nii hädavajalike restaureerimistööde nimel. Samuti soovin head ja õnnistatud teenimist teie uuele lugejale, kellele annan peagi üle selle kauni ülesande – tutvustada teile meie Pühakirja manitsusi ja õpetusi selge ning sujuva lugemise kaudu.

Pühakirjast võime leida Sakaria nime kahel korral. Esimene neist on prohvet Sakaria, kes kuulub nii nimetatud “väikeste prohvetite” hulka. Teine on aga just meie pühak – Berekja poeg, Eliisabeti abikaasa ja Ristija Johannese isa. Ta oli Jeruusalemma templi ülempreester, nagu kinnitavad püha Johannes Kuldsuu ja mitmed teised kirikuisad. See andis talle õiguse siseneda Kõigepühamasse paika – ruumi, mis oli lubatud ainult ülempreestritele. Kõigepüham paik oli templi kõige pühim, kus hoiti Seaduselaegast – kogu juudiusu jaoks püha kullast laegast, mis sisaldas käsulaudu, mille Jumal andis Moosesele.

Sakaria ja tema abikaasa Eliisabet elasid Jeruusalemmas Juudamaa kuninga Heroodese ajal. Mõlemad olid õiged ja laitmatud nii Jumala kui ka inimeste ees. Nad olid väga eakad – Sakaria oli kaheksakümne aastane ja Eliisabet seitsmekümne aastane– ning neil ei olnud lapsi, sest Eliisabet oli sigimatu (Luuka 1:5–7), mida juudid pidasid needuseks, märgiks, et Jumal on neist ära pöördunud. Lisaks oli Sakaria saanud Jumalalt prohvetianni – anni, mis kuulus vaid ülempreestritele. Traditsiooni kohaselt ei antud seda armuandi enam kunagi tema järeltulijatele, kuna kaasmaalased tapsid ta templis altariruumi ja altari vahel (Matteuse 23:35).

Ühel päeval, Lepituspühal, kui Sakaria viibis templis altari ees, et viirukit suitsutada, ilmus tema ette Issanda ingel ja kuulutas talle, et hoolimata nende kõrgest east tingitud kehalistest takistustest saab neil olema poeg. See oli peaingel Kaabriel, kes ütles talle, et tema palvet on kuulda võetud. Püha Luukas jutustab evangeeliumis, et Sakariast haarasid hirm ja segadus. Hoolimata sisemisest rõõmust ei suutnud ta vabaneda kahtlusest, mis teda sel hetkel tabasid. Siis vastas peaingel Kaabriel talle, et kuna ta ei uskunud kuulutust, jääb ta tummaks kuni lapse sünnini. Lapsele tuleb ilmtingimata nimeks panna Johannes (Luuka 1:11–20).

Kui Eliisabet tõi ilmale poja, tuli lapsele nimi panna. Sakaria kirjutas lauale nime „Johannes“. Kohe pärast seda sai ta keel jälle valla ning kõik, kes tol hetkel kohal olid, hakkasid Jumalat kiitma. 

See arm oli antud talle ja tema abikaasale, sest nagu püha Luukas täpsustab, pidasid nad mõlemad laitmatult kinni kõigist Jumala käskudest ja seadustest (Luuka 1:6).

Lugu, mida evangelistid on meile kirjeldanud võib tunduda pealtnäha tühine, nagu ka sama peaingel Kaabrieli kuulutus Maarjale, et tal sünnib Poeg. Meie kirikulaulude kirjutaja kujutab Sakariast majesteetlikult riietatuna, peas kolmekordne kroon: „Jumalale ustava preestri kroon, tõelise märtri ning auväärse prohveti kroon“. Kuid paljud, kes austavad tema mälestust, jäävad siiski kahtlema, sest ta kahtles taeva nägemuses, mis talle oli antud. Püha Johannes Kuldsuu selgitab, et temast sai kurt ja tumm sellepärast, sest oma tegutsemisviisiga eelistas ta omaenda loogikat Jumala võimsale sõnale. Kuidas on võimalik, küsib ta, et keegi võiks esitada vastuväite Temale, kelle sõna käsib ja loob kõiki asju?

Vastuse sellele annab meile üks Athose mäe askeet, kes selgitas, et kolmesajast nägemusest, mida ta oli kogenud, olid ainult kolm Jumalast. Tema arvates tuleks just vastupidi, tänada püha Sakariast. Tundub, et ka evangeeliumi tekst liigub selles suunas. Selle askeedi jaoks ei ole tegu „karistusega“, vaid puhtalt õpetliku tegevusega, mistõttu pöördus pühaku keel kohe pärast lapse sündi jälle vabaks.

Tänase jumalateenistuse tekst pakub veel ühe tõlgenduse Sakaria kurt-tummuse kohta, seostades seda tema prohvetiandega: tema vaikimine kuulutab ette hetke, mil Vana Testament jõuab oma lõpule ja Uus Testament algab – Jumala armu valguse ilmumise läbi. 

See avaldub esmalt Johannese ja seejärel Kristuse sündimises. Teisisõnu, siin on juttu prohveti tummuse vaimsest ja sümboolsest tähendusest, mis näitab meile, kui avar on meie Kiriku vaim, kui ta võtab vastu Jumaliku majapidamise sündmused, ning kuidas Püha Vaim juhatab meid neid sündmusi selgelt ja õigesti nägema.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Oma preesteriseisuse eeskujuga sai prohvet Sakaria, kes oli Vana Testamendi järgi ustav ja rikkumatu, Jumala poolt vääriliseks, et tunnetada talle ülalt antud armu tõde.

Teisisõnu: nii kaua kui ka meie püsime kindlalt ja ustavalt Jumala ees, nii kaua kui me pingutame, et alluda Jumala seadusele palve, liturgial käimise, Jumala sõna õppimise ja  patukahetsuse läbi –, niikaua võime ka meie näha, kuidas Jumala arm meie sees tegutsema hakkab ja meie südant pehmendab.

Olgu meile selge: vaimuliku kuivuse periood, ükskõik kui raske, toob varem või hiljem kaasa rohkesti vaimulikku rikkust, läbi Jumala kohaloleku värskust. Seda tingimusel, et see kuivus ei võta meist ära meie püha ja jumaliku Päästja sõna.

Meie püha prohveti Sakaria palvetel Issand Jeesus Kristus, halasta meie peale ja päästa meid. Aamen!

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

(18 september 2025 Räpina)