Anton Luts Mihkli p

Anton Luts oli eesti õigeusu vaimulik – köster-kooliõpetaja, pedagoog, näitejuht, kirjamees, ühiskonnategelane ja fotograaf. Ta sündis 24.9.1853 Saaremaal Pöide kihelkonnas Uuemõisa vallas Are külas Lutsu talus Mihkel ja Ädi Lutsu peres. Oma haridusteed alustas ta Tornimäe õigeusu kihelkonnakoolist, seejärel õppis 1868-1870 Kuressaare Koolmeistrite koolis olles I lennu lõpetaja. Oma kooliõpetaja kutse omandas Balti Õpetajate Seminaris mille lõpetamise järgselt 1872 teenis Prangli-Maaritsa Issandamuutmise koguduses köster-kooliõpetajana 1.1873-8.1878 ja lühemat aega Mõniste-Ritsiku koguduse abikoolis ja Võrus kooliõpetajana. Alates 1879. aasta oktoobrist asus ta Kuressaarde, kus ta peagi kohaliku eesti seltskonnaelu hingeks kujunes. Oma elutöö tegi A. Luts aastatel 1879 – 1894 järelvaataja-õpetajana Kuressaare Eeskujulikus Kihelkonnakoolis, s.o. koolis, mille esimese lennu (1868 – 1870) lõpetaja ta ise oli. Ta õpetas üldaineid ja pedagoogikat, juhendas töökoda ja praktilist pedagoogilist klassi ning tegi seda nii väljapaistvalt, et kooli hakati rahva hulgas kutsuma Lutsu kooliks. Ta arendas uuemaid õppemeetodeid ja avaldas 1887. aastal õpperaamatu “Esimene vene keele õppimise raamat Eestlastele”. Töötamise eest koolipõllul tunnustati teda 1884. a õigusega hõbe auraha Aleksandri lindi ja pealkirjaga “hoole eest” rinnas kanda.

Kuressaares leidis A. Luts peagi kontakti siinsete seltskonnategelastega. Üldteada faktina lavastas ta 1882. aastal Salongklubi einelauas esimese eestikeelse näidendi “Mihkel ja Liisa” , mille sissetulek läks Aleksandrikooli Saaremaa Abikomitee heaks. 1886. aastal kuulus Luts Kuressaare Eesti Seltsi asutajate initsiatiivgruppi. 1891. aastal on Luts juba Karskuse Seltsi asutajate hulgas, saades selle kirjatoimetajaks ja üheks olulisemaks kõnemeheks. Lühikest aega oli ta tegev ajalehe Saarlane toimetuses. 1890. aastal astus A. Luts üles sootuks uuel tegevusalal – nimelt reklaamis ta end fotograafina. Saanud Kuressaare apostliku õigeusu koguduselt kingiks Lossi t. 8 asunud väikese krundi, ehitas ta sellele 1889. aastal kasvandike abiga enda projekteeritud maja, mille teisele korrusele sisustas fotoateljee. Ateljee avas A. Luts 1890. aasta detsembris. Fototööd tegi ta ise tutvustades seda kunsti ka oma õpilastele, sealhulgas vennapojale Feodor Lutsule, kellest samuti hiljem päevapiltnik sai.

Süvenev tiisikus sundis A. Lutsu 1894. aastal koolmeistriametist loobuma, kuid jõudumööda töötas ta päevapiltnikuna edasi. Ta suri 11. novembril 1897. Lähedaste andmeil kantud isa puusärk suurte austusavaldustega mitmete vaimulike ja laulukooride saatel kirikust Tornimäe vanale kalmistule, kuhu endised kasvandikud talle hiljem hauasamba püstitasid. Kohalik ajaleht Saarlane reageeris tunnustatud koolmeistri surmale alles järgmise aasta jaanuari lõpus, tuues ära pikema järelehüüde. Kuressaare seltskonnategelased ja linnaisad aga austasid A. Lutsu mälestust veel aastakümned hiljem, andes 1930. aastal Lossi tänavalt tema kunagise koolimaja juurde viivale põiktänavale teeneka kultuuritegelase nime.

Tema perekond:

Anton Luts oli abielus Maria Säreliga (1863-1898), peres oli kuus last, neist 1893. aastal sündinud kaksikud Larissa ja Raissa surid 4 päevastena. Lydia (1886-1984) lõpetas Kuressaare tütarlaste gümnaasiumi, töötas tsaariaja lõpul Riias ja Peterburis, hiljem õpetajana Võru Naiskutsekoolis. Oli abielus kaupmees Hans Jürimaga. Põgenes II maailmasõja ajal Saksamaale ja sealt edasi USA-sse. Suri Floridas. Boris (1887-1956) lõpetas Kuressaare linnakooli, õppis mitmes Venemaa merekoolis ja lõpetas Peterburi Kõrgema Mereväeakadeemia. Asus 1903. a elama USA-sse, kus teenis kaptenina sõjalaevadel. Suri Connecticutis. Roman (1890-1955) lõpetas Kuressaare linnakooli, õppis metsaülem Wardenburgi juures ja lõpetas Novgorodi metsainstituudi. Töötas metsaülemana Romnõs ja Odessas. Suri Odessas. Antonina (1894-1929), oli abielus arhitekti Eugen Hausmaniga. Peale vanemate surma jäid lapsed – Lydia, Antonina, Boris ja Roman oma isa ametivenna, preester Aleksander Männiku kasvandikeks.

Anton Luts uinus 11.11.1897 Kuressaares ja puhkab Saaremaal Tornimäe vanal kalmistul.

Kasutatud allikad:

• Eestist pärinevate Balti Õpetajate Seminari …; AM.286.1.49; 1930 lk 4-5
• Vikipeedia temast
• Meie Maa (1919-1944), 30 juuni 1932
• Meie Maa (1919-1944), 3 august 1933
• Sirp ja Vasar, nr. 52, 24 detsember 1976
• Saarte Hääl : Saare maakonna ajaleht, nr. 56, 16 mai 1989
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 81, 11. juuli 1968 “Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 82, 13. juuli 1958 “Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 83, 16. juuli 1968 “Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 84, 18. juuli 1968 “Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 86, 23. juuli 1968 ” Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 87, 25. juuli 1968 ” Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” järgneb
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 88, 27. juuli 1968 ” Saaremaa külakoolmeistrite ettevalmistamisest tsaariajal” 
• Kommunismiehitaja : EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 107, 10 september 1970 “Vajalik uudisteos kodu-uurijatele”
• Meie Maa, nr. 218, 15 november 2003;Anton Lutsu 150
• www.geni.com