Õigeusukirik Ukrainas seisab kindlal alusel

Objektiivis 24. oktoobril ilmunud Veiko Vihuri artikkel „Ukraina kirikutüli geo- ja kirikupoliitilisel maastikul“ annab ühest küljest põhjaliku ülevaate õigeusu kiriku(te)st Ukrainas ja kirikupoliitilisest vastasseisust kogu praeguses idakristluses. Teisest küljest kannatab artikkel kallutatuse all Moskva Patriarhaadi (ja Vene riigi) väidete ja poliitika poole.

Õigeusu kiriku ülesehitust ja kanoonilist õigust ning praktikat pole alati kerge mõista ja see on kindlasti ka taoliste käsitluste taustal. Püüame seega mõnd asjaolu seletada, loodetavasti ise mitte liiga keeruliseks minnes.

I aastatuhandel kujunes ennekõike Rooma-Bütsantsi riigis välja kirikuõiguslik põhimõte, et kiriku haldusjaotus järgib võimalikult riiklikku haldusjaotust: metropooliad olid enamasti ühe provintsi, patriarhaadid diötseesi piirides. Oli muidugi ka palju erandeid, kuid seda printsiipi püüti järgida. II aastatuhandel, juba täiesti uutes oludes, hakkasid ka iseseisvad riigid Balkanil ja hiljem Venes taotlema täisiseseisvaid kirikuid, mida Konstantinoopol ka andis ja vahel võttis tagasi. Alates 19. sajandist hakati uutes rahvusriikides nõudma ka autokefaalseid ehk isevalitsevaid kirikuid ja kujunes praegune nn uute patriarhaatide ja teiste autokefaalsete kohalike kirikute süsteem. Selle aluseks on asjaolu, et Euroopa alad (v.a. Lääne-Euroopa kuni kirikulõheni Roomaga) kuulusid kõik oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni.

Vene õigeusu kirik sai Konstantinoopolilt 1589. a patriarhaadi seisuse selleaegsetes Moskva riigi piirides. Vene suurvürstiriigi ja hiljem keisririigi laienedes langesid selle alla mitmed uued alad, mida oikumeeniline patriarhaat de facto, vahel ka de jure, Moskva kiriku alla kuuluvaks tunnistas. Ent sellekohane suhtlus Konstantinoopoliga näitab, et viimase õigust vanadest, I aastatuhande kiriku piiridest välja jäävate alade üle otsustada peeti enesestmõistetavaks.

Muuseas vastas Konstantinoopoli patriarhaat ka suurvürstide taotlusele ja andis Moskvale õiguse pühitseda piiskoppe Kiievi metropoolia nendel aladel, mis olid selleks ajaks Vene riigiga liidetud. Seejuures jäeti kohustus, et Kiievi esikarjane meenutab jumalateenistustel esiteks Konstantinoopoli patriarhi ja alles seejärel Moskva oma. See asjaolu võib näida väheoluline, kuid omab väga suurt tähtsust õigeusu kirikukorras: see tähendab, et Ukraina kirikut polnud antud Moskva jagamatusse alluvusse. Umbkaudu sarnane seis valitseb praegu Põhja-Kreeka metropooliates: piiskopid meenutavad patriarhi, kuigi alluvad halduslikult Kreeka sinodile. Samuti sisaldas vastav tomos juhiseid, et Kiievi metropoliiti peab valima kohalik kirik ning tema ametisse nimetamiseks on vajalik Zaporižje kasaka-omavalitsuse (Sitši) hetmani nõusolekul. Mõlemat nõuet eirati pea algusest peale. Hiljem vallutas Vene keisririik veel muid alasid, sh Krimmi. Nende alade õigeusklike liitmist Vene kirikuga ei ole Konstantinoopol kunagi sanktsioneerinud. Seega pole väide, et Ukraina alad on 300 aastat kuulunud Vene kiriku alla, õige.

Praeguseks on Ukraina olnud iseseisev riik juba üle 30 aasta. Nagu teistelgi õigeusu kirikutel iseseisvates riikides, on ka selle ala kirikul õigus iseseisvusele ja ka autokefaaliale, sest tegu on suuruselt teise õigeusklike arvuga riigiga maailmas (u 27 miljonit). Võimekus valida oma kirikupead ja täita teisi vajalikke tingimusi on Ukrainas täiesti olemas. Kui 1991. a kuulutati metropoliit Filaret (Denõssenko) juhtimisel välja autokefaalia, tekkis sellest lõhe Vene õigeusu kirikuga ja Moskva heitis lahkulöönud kirikuosadusest välja. On tõsi, et sel ajal tunnustas seda otsust ka ülejäänud õigeusu maailm, sh oikumeeniline patriarhaat. Ent pidada tollast sündmust ainult ühepoolseks „mässuks“ on liiga ühekülgne: Moskva poolt oli tegu püüdega oma võimu iga hinna eest säilitada.

2018. aastaks oli see olukord kestnud juba ligi kolm aastakümmet, Moskva aga polnud teinud midagi, et miljonite usklikega skismat Ukrainas lahendada ning mõistis lahkulöönuid endiselt hukka. Ummikseisu lahendamisel tuleb esile oikumeenilise patriarhaadi roll. Konstantinoopol on siiski õigeusu maailma üldtunnustatud keskus, millel on kohustus ja õigus lahendada juhtumeid, millega teised toime ei tule. Konstantinoopol on omal ajal andnud autokefaalia Moskvale ja viimase palvel allutanud talle osa Ukraina ala kiriku, sedagi piiratud mõttes. Kes siis on see, kes peaks midagi tegema muutunud oludes, iseseisva Ukraina riigi tingimustes ja pärast 30 aastat ootamist, et koostöös Moskvaga leitaks mingi lahendus kirikulõhele? Loomulikult Moskvale autokefaalia andja ehk Konstantinoopol. Pealegi oli Moskva korduvalt lubanud Ukraina kirikulõhes lahendust leida, kuid polnud tegelikult suutnud või soovinud seda teha.

Kummalised on jutud, et oikumeeniline patriarhaat olla õigeusu kirikule Ukrainas autokefaalia andmisega maksnud Moskvale kätte Kreeta kirikukogule mitteilmumise eest. See, et Moskva Patriarhaat kirikukogueelseid läbirääkimisi venitas ja veeretas teisi takistusi selle teele ning viimasel minutil tulemata jätmisest teatas, on pigem tema enese probleem. Küll võinuks Kreeta kirikukogu arutada autokefaalia andmist, kusjuures mõttes oli kehtestada kord, et seda annab Konstantinoopol kõigi teiste autokefaalsete kirikute nõusolekul (kaasjõustamisel). See oli justnimelt Moskva sõnul „paavstlikku seisundit taotleva“ Konstantinoopoli patriarhaadi ettepanek. Kuid tänu Vene kiriku vastuseisule (kes soovis, et igal autokefaalsel kirikul oleks omakorda õigus autokefaaliat anda) võeti see teema maha ja kuna viimane üldse kirikukogul ei osalenud, puudub tal protesteerimiseks põhjus. Endiselt jäi autokefaalia andmise õigus oikumeenilisele patriarhaadile ning teiste kirikute tunnustus tuleb (loodetavasti) tagantjärgi.

Ülemkarjase Filareti teod ja vead ei ole siinjuures esmatähtsad. 2018. a. aurokefaaliaga on liigutud edasi enne seda olnud Kiievi patriarhaadi ajast. Oluline on kirikujuhtimise korraldus iseseisva Ukraina tingimustes, isegi kui see sai kunagi alguse küsitaval viisil. Ühe kirikujuhi käitumine ei saa määrata kogu kiriku järgnevat ajalugu. Muuseas, nagu ka õp Vihuri tõdeb, oli metropoliit Onufri ja teised Vene kiriku kohaliku struktuuri piiskopid kutsutud autokefaalse kiriku asutamise kirikukogule. Et nad kohale ei tulnud, oli nende valik. See, et sõjaoludes kuulutas ka Moskvale allunud kirik end iseseisvaks, on tervitatav samm, kuid ainsaks tõeliseks lahenduseks oleks ühinemine juba olemasoleva autokefaalse kirikuga. Loodan sarnaselt Veiko Vihuriga, et selles küsimuses leitakse ehk ühel päeval üksmeel. Õigeusu maailmas käivad asjad pikkamööda. Venemaa kallaletung Ukrainale on tõenäoliselt seda protsessi kiirendanud ja loodame, et ka teiste maailma kirikute silmad avanevad.

Tihti korratakse üht väidet: iseseisva Ukraina kiriku moodustanud kirikute piiskoppidel puudub kanooniline staatus, st. tegemist on ilmikega, kel puudub õigus vaimulikuametit pidada. Kummalisel moel ei ütle seda keegi näiteks endise Vene väliskiriku vaimulike kohta, kes 2007. a võeti patukahetsuse ja ülepühitsemiseta tagasi Vene kiriku osadusse. Samal moel toimiti 1945. a, kui Bulgaaria kirik jõudis Konstantinoopoliga taas osadusse ja paljude teistelgi juhtudel. Vanas kirikus võeti osadusest lahutatuid ja koguni paljudest eksiõpetustest üle tulnud vaimulikke (kui nende usuliikumised ristisid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel) vastu ilma taaspühitsemiseta. Nõnda tehti ka Ukrainas ja tegu pole millegi ennenägematuga. Muide, sama moodi tegutseb praegu ka Vene kirik ise Aafrikas: asutades kogudusi ja piiskopkondi Aleksandria patriarhaadi võimkonnas ilma selle loata, võtab oma osadusse tagandatud või keelu alla pandud vaimulikke.

Kogu Ukraina kirikliku iseseisvuse vastu kõneleva kriitika taga kumab käsitus Vene kiriku erilise staatuse, erilise pühaduse ja puutumatuse kohta. Tegemist on lihtsalt vana Vene imperialistliku loosungiga, mille kohaselt Venemaa on „ühtne ja jagamatu“, ent see loosung on kujunenud ühe keskuse, Moskva, laiutamispüüdluste tõttu. See ongi põhjus, miks praegu sõda peetakse: Ukraina on julgenud teha iseseisvat poliitikat ja Vene mõjusfäärist välja liikuda. Ukraina kirikulõhe põhjus peitub põhimõttes, mida Moskva Patriarhaat õigeusu maailmas ja laiemaltki levitab: kohalikud natsionalistid püüavad rahvusvahelise imperialismi toel meist lahti kiskuda meie põliseid alasid ja ohustada sel moel meie püha Vene kirikut. Kahju, et ka Eestis ei osata alati seda propaganda-narratiivi läbi näha ja sellest vaba olla. Seda viga saab ennetada ja parandada, kui uurida rahulikult ja neutraalselt õigeusu kiriku ajalugu, kanoonilist õigust ja eklesioloogiat.

Ilmunud lühemal kujul võrguväljaandes Objektiiv.

Ülempreester Mattias Palli