Avaleht/Püha Paraskeeva

Püha Paraskeeva

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Jumala abi ja armuga oleme täna siia kogunenud oma Roomast pärit pühaku, suurmärter Paraskeeva ümber, et teda kombekohaselt mälestada ja austada meie Issanda ja Päästja Jeesus-Kristuse nimel.

Püha Paraskeeva elas keiser Antoniuse ajal, . Tema isa Agaton ja ema Politia, olid kristlased ja harisid teda lapsepõlvest saati evangeeliumi sõnade järgi. Kuna nad ei saanud enne lapsi, siis andsid Jumalale tõotuse, et juhul kui lapsevanemateks saavad, pühendavad nad oma esmasündinu Jumalale.

Neile sündiski meie ajastu saja kolmekümne kaheksandal aastal, reedesel päeval tütar, kellele pandi nimeks Paraskeeva, see tähendab kreeka keeles “reede”. Pärast oma vanemate surma elas Paraskeeva erakuna vaeste nimel pühendades sellele enese ja oma varanduse. Ta kuulutas ning jutlustas kirglikult Kristusest nii Roomas kui ka seda ümbritsevates külades. Teda tunti kui innukat Jumalasõna kuulutajat ning seetõttu peeti ta keiser Antoniuse võimude poolt kinni. Ta heideti vangi, kust ta vabanes kui tegi nägijaks keisri, kes oli oma nägemise kaotanud katsumuse tõttu, mille ta ise oli Paraskeevale määranud. Parasekeeva võeti Põhja-Kreekas uuesti kinni ning mõisteti Jumalasõna kuulutamise eest surma ning tal raiuti pea maha.

Johannese Ilmutusraamatu seitsmendas peatükkist loeme et: “Märtrite hinged on nüüdsest asetatud taevase liturgia altarile “. Sellepärast asetab piiskop just märtrite säilmed kiriku pühitsemisel püha altarilauda, kohta kus me pühitseme jumalikku liturgiat ning kuhu me asetame oma Issanda Jeesuse Kristuse püha ihu ja vere. Tema, kes suri ristil ja tõusis meie pääste nimel hiilgavalt ülesse.

On ilmselge et just sellel põhjusel, nagu me ka täna hommikul evangeeliumist lugesime, on vaja iseendast lahti öelda, võtta oma rist ja alles siis saab edasi minna (Mt 16,24). Seega just läbi oma enda risti vastuvõtmise samastab märter end Issandaga; ristil, kus ta muutub täielikult risti tähiseks, mis tähistab ristilöödud ja ülestõusnud Kristust.

Täpsemalt öeldes, lasta end Kristuse eeskujul õpetada, ei tähenda pimesi kannatuste talumist, vaid nagu Kristus, näha seda teed, mille peab läbi käima ja mõista, miks need kannatused vajalikud on. Selles ebaõiglases maailmas, kus on vägivalda ja pealiskaudset usku ning mis viib meid vältimatult surmani, kuid seda selleks, et mitte lihtsalt surra vaid, et saada läbi selle päästetuks. Kristus kinnitab: “Kes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle” (Mt 16,25).

Soov sellest selgest nõudest põgeneda ning keelduda oma elu andmast Jeesuse, kannatava Messia eest, tähendab lõplikult kaotada oma igavene elu. Sest ainult elu, mis on elatud ühtsuses Jumalaga, on hindamatu ja võrreldamatu ning mõõdetamatu selle maailma varadega.

Püha Paraskeeva sai Kristusega üheks läbi kõige suurema ühenduse: läbi armastuse, mis sai verevalamisega kinnitatud, nagu see oli ka Kolgatal. Selline on püha Paraskeeva hiilgus, kes võttis vastu oma risti või õigemini Kristuse risti ning kes talus Tema pärast avalikku hukkamõistu ning kes mõisteti kõigis süüdistustes süüdi ja kes kandis omaks saanud Kristuse risti enda hukkamise poole.

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Püha suurmärter Paraskeeva ikoon, mis on siin meie silme ees ning millel on igaühe jaoks oma isiklik tähendus ja mis kiirgab Kristuse, “ainsa püha”, valguses, ning samuti meie pühade Vassili ja Stefani säilmed, mis puhkavad siin Saatse surnuaias, juhatavad meid taas usu ja lootuseni. Usuni ülestõusnud Kristusesse, mis ka meid ellu äratab. Taevase kuningriigi saabumise lootuseni, kus mitte ühtegi osa elust ei lähe kaotsi. Samuti palume neil meie nimel paluda; palugem neid meid juhatada suurde ühtsusesse kõigi pühadega. Aamen.

+Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

(28 juuli 2017, Saatse kiriku suvine nimepäev)