Avaleht/Abielu õigeusu kirikus

Abielu õigeusu kirikus

Inimese salasus

Võime armastada on jumalanäolisuse pitser inimesel (1Jn 3:1). Käesoleva kirjutise eesmärk ei ole vastata kõigile õigeusu Kirikus abielu salasuse tähenduse ja kasutusega seonduvaile küsimustele või leida lahendust sellega seotud kahtlustele ja ebakindlusele, vaid juhtida meie tähelepanu eelkõige õigeusu Kiriku abielukäsitlusele, abielule kui salasusele (mysterion) ehk siis abielu sellele tahule, millega ei tegele ei psühholoogia, sotsioloogia ega õigusloome. Lahti seletatult tähendab see, et kristliku abielu eelduseks on arusaam inimesest kui elusolendist, kellele pole omased mitte üksnes füsioloogilised, psühholoogilised ja ühiskondlikud talitused, vaid kes jumalariigi kodanikuna on kutsutud viima oma maist elu vastavusse igavikuliste väärtustega. „Kui mees ja naine saavad üheks läbi abielu salasuse,” väidab püha Johannes Kuldsuu (PG 61/215; 62/387), „siis ei ole nad enam millegi maise, vaid Jumala enese kujutis.” Seega saavad mees ja naine üheks ühes kolmandas mõistes, kelleks on Jumal, nagu inimlik ja jumalik liituvad Sõna hüpostaasis, nagu Isa ja Poeg ühinevad Vaimus. Tegemist pole enam abielupaari, vaid meheliku ja naiseliku üks-olemise vähendatud kujutisega (kuna ühtsus paljususes on Kolmainu dogma väljendus, mis  m ä n g i b  t õ e p o o l e s t  r o l l i nii Kiriku elus kui abielus) ja see mehelik-naiselik oma terviklikkuses on lõimitud jumalariigi inimeses: Püha Vaimu väel taas uueks loodud Aadama kohta, kes kannab Eevat oma küljeluus, ütleb püha Johannes Kuldsuu (PG 62/387), et „see, keda ei seo abielusidemed, pole oma olemises täielik, talle kuulub sellest vaid pool”.

Nii ulatub kristlik abielu, mis püha Pauluse sõnade kohaselt (Ef 5:32) on salasusena seotud nii Kristuse kui Kirikuga, tagasi inimese langemise eelsesse aega. „Sakramendi „meenutuse” kaudu,” ütleb professor Jevdokimov, „teeb armastus  s e l l e,  m i s  o l i  v õ i m a l i k  p a r a d i i s i s,  t a a s  v õ i m a l i k u k s  m a a  p e a l.” Olen seisukohal, et selles osas on õigeusu käsitlus äärmiselt isikukeskne, sest abieluseisund on eriline kutsumus saavutamaks inimese täiuslikkust Jumalas ja ületamaks lahusoleku ning enesekeskse eraldumise patust seisundit, kuna inimarmastuse „lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid” (Ülemlaul 8:6). Seega on abieluline armastus oma laadilt pneumatofoorne, Vaimu kandev, võimaldades inimesel enesekesksuse ja isekuse asemel saada kõiges ühekeskmeseks.

Nüüd on sobiv pikemalt peatuda inimisiku salasusel. Mõiste ‘isik’ ajalooline areng on ilmselgelt olnud keeruline. Nii kreeka sõna prosopon kui ka ladina sõna persona tähendasid algselt teatrimaski, seejärel rolli; nii seda rolli, mida näitleja teatris etendas, kui seda, mida indiviid ühiskonnas mängis; nii rolli, mille osas sooviti teisi veenda, et selline ollaksegi, kui rolli, millesse inimene pandi teiste poolt ja mille osas sooviti teda veenda, et selline ta on. Kuid kristlus toob kaasa põhjaliku muudatuse. Evangeeliumi järgi tuleb iga inimest pidada „ainulaadseks”, kelle hing on rohkem väärt kui terve maailm, sest inimene on „Jumala kuju”. Ja kui indiviid, üksikolend, kes on sigitatud läbi bioloogilise protsessi, kuulub looduse ja bioloogia valdkonda, siis isik on looduse ja bioloogia ülene vaimulik kategooria. Berdjajevi jaoks on indiviid osa liigist, loodud maailmast, ühiskonnast; aga liik, loodud maailm, ühiskond on osa isikust. Just sellest seisukohast lähtudes väidab evangeelium, et inimisik on hinnalisem kui kõik maailma osised, sest „kes iganes tahab päästa oma elu või hinge (indiviidina), kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu, leiab selle uuesti (isikuna)”. Indiviidil on piirid ja ta on neisse suletud; isiku piirid on suuremad kui ta ise, ta on valinud ustavuse, mis evangeeliumi sõnul on väärt enamat kui kõik muu. Isik on enam kui indiviid, olles „ainulaadsena” avatud kõigele ja kõigile. Indiviid on keskendunud oma bioloogilisele ja psüühilisele hingele, oma „minale”. Isiku keskmes on vaim ja „mina”, mis on lõpmatult sügavam kui empiiriline „mina”; ta on kutsutud armastuses ühendama loodud loomust mitteloodud loomusega, võttes vastu armu. Mõista inimest tähendab mõista, kui ebatäiuslik on tema suhe sellega, on täiuslik – see tähendab Absoluudiga. Kui inimene ütleb: „mina olen”, sarnaneb ta sellele, kes ütleb: „ma olen, kes ma olen”. Inimene on kohal oma Minas, kes sõltub Absoluudist ja Absoluudis, kes ei sõltu millestki peale iseenda. See lühike filosoofiline sissejuhatus toob meid kirikuisade seisukohtade juurde, millest saame lõplikku kinnitust. Kreeka kirikuisad kirjeldavad inimese salasust kolmainu dogma valguses, kuna inimisiku salasus peegeldab Jumala salasust. Püha Gregorius Nüssast leiab, et meie vaimulik loomus on olemas Looja eeskujul, ta sarnaneb sellele, mis on temast ülemal, ilmutades ligipääsmatu jälge iseenese mittetundmises. Siin puutume kokku kõige olulisemaga kirikuisade väidetes: Jumal elab „ligipääsmatus valguses”, aga ka inimene avastab oma ligipääsmatu sügavuse. Seega saab isiku mõiste selgeks esmalt kolmainu tasandil; tegelikult ongi isik olemas ainult Jumalas. Inimene, „kuju”, tunneb igatsust saada „isikuks” ja seda igatsust saab ta teostada üksnes Algkujust (Arhetüübist) osa saades, üdini püüeldes jumaliku Teise poole. Lihakssaamisega omandab „Jumala näo järgi loodu”, milles inimene eristub kogu ülejäänud loodust, kogu oma väärtuse. Kristuse, „täiusliku Inimese” valgus valgustab inimisiku lõplikku kuju jumalasarnasena, sellisena, nagu Jumal teda oma algse kava kohaselt soovis ning mille Kristus nähtavaks tegi ja  t e a n d r i l i s e, jumalik-inimliku kujuna lõpule viis.

Aga inimese langemine rikkus ära tema olemise, jagades inimese halvaks mehelikkuseks ja halvaks naiselikkuseks, ning paisates mõlemad lõputusse pendeldamisse külgetõmbe ja äratõuke vahel, lõhkudes sellega algse kahe poole ühtsuse, milles inimene ei olnud lihtsalt „mees või naine”, vaid „mees ja naine”, kus ontoloogiline „ja” väljendab  t e a n t r o o p i a täiuslikkust, Jumala kuju inimeses. Seda muutust võib seletada järgnevalt: sugu ärkas inimeses mässajana vaimu vastu, iseseisva ja sõltumatu osise, külgetõmbe, kirena; mitte üksnes vaimule allumatu, vaid vaimu allutavana. Sooline elu kaotas oma algse harmoonia ja omandas traagilise iseloomu. Seepärast kaasneb jumalariigi saabumisega abielulise armastuse täielik küpsus ühes ainsas isikus, ainsa üle-inimliku tõelisusena, mis on kokku võetud Kristuses, kes kaotab ära sisemise ja välise vahe, kus elutseb meeleliste naudingute otsing, ning kes juhatab pahelise mehelikkuse ja pahelise naiselikkuse umbteelt taasleitud ja tõeliselt teoks tehtud algse ühtsuse lõpmatusse. Aleksandria püha Klemens on tsiteerinud ühte väga salapärast agrafonit, mis näitlikustab hästi eelpoolöeldut: „Kui küsiti Issandalt kellegi poolt, millal tuleb Tema kuningriik, Ta ütles: Kui saavad kaks üheks, ja väline nagu seesmine, ja mees koos naisega ei meheks ega naiseks” (Clemensi II kiri korintlastele 12, 2, Apostlikud isad, Tallinn 2002 Vt RESCH, Agrapha 71, lk 93: Aleksandria Klemens, Strom. III, 3, 92).

Nii on ka abielu seotud alati inimisiku enese-ilmutuse ja enese-määramisega. Salasuse sisu on seega inimliku armastuse muutumine, kirgastumine uueks, taevalikku päritolu tõelisuseks, mis saab armu läbi lihaks selles elus. See tõelus on olemuselt eshatoloogiline, ilmutades risti ja ülestõusmise märgi all läbi elatud kogemuse kaudu jumalariigi auhiilgust. Me usume, et „abielu Kristuses” laseb abikaasadel osa saada jumalikust loomusest (2P 1:14). See on üks tee jumalikustumise, selle armastuse salasuse juurde, millest tulenevalt on abielupaar nagu väike Kirik, midagi ja märksa enamat kui üksnes abielusideme subjekt. Salasuse kaudu pärineb abielupaari ja perekonna otsustav ühiskondlik mõju ülalt, lihakssaamise ja lunastuse jumalikustavast armust.

 Abielusakramendi kiriklik iseloom

„See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest.” (Ef 5:32) Efeslaste kirja V peatükk toob välja selle, mis kristlikus abielus on tõeliselt uus ja mida ei saa taandada ei juutide kasuahneks utilitarismiks ega roomlaste ülimaks seaduskuulekuseks: võimaluse muuta abikaasade ühtekuuluvus uueks tegelikkuseks, Jumalariigi tegelikkuseks. Seepärast saab olla ainult üks tõeline kristlik abielu. Seda mitte mõne abstraktse seaduse või moraalikeelu tõttu, vaid olemuslikult, sest abielu on salasus, jumalariigi sakrament, mis laseb meil osa saada igavese armastuse igavesest rõõmust.

On tõsi, et kristlik abieluõpetus põrkub vastu „langenud” inimese empiirilist, praktilist elutegelikkust ja vahel tundub meile, et see jääb teostumatuks ideaaliks, nagu ka kogu evangeelium tervikuna. Aga erinevus „sakramendi” ja „ideaali” vahel seisneb selles, et sakrament ei ole kujuteldav abstraktsioon, vaid kogemus, milles inimene ei toimi üksinda, vaid liidus Jumalaga. Sakramendis, salasuses, on inimkond osaduses Püha Vaimu ülima tõelisusega, lakkamata sealjuures olemast „inimkond” – vastupidi, ütleb Joann Meyendorff, inimkond saab veelgi inimlikumaks, veelgi tõelisemalt inimlikuks, teostades oma igavikulist saatust läbi suhtlemise, koinonia, anni, mis nelipühist alates ilmutab Kirikut ja on ülim eesmärk, mille Kristus ise oma Kirikus kogu inimkonnale seadis, „et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks” (Jh 17:22-23). Nii saab Jumala elus, kus Jumala loodud maailm on kirgastatud seestpoolt, inimese jaoks võimatu võimalikuks juhul, kui inimene oma vabadust kasutades võtab vastu selle, mille Jumal talle annab.

„See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast,” ütles mees, kui Jumal naise tema juurde tõi… „ja nad olid mõlemad alasti, mees ja naine, ega häbenenud.” (1Mo 2:23-25) Paradiisist ei leia me munka, vaid paari. Kahtlemata kahjustas Jumalast lahusoleku seisund tõsiselt suhet mehe ja naise vahel. Nii üks kui teine tõmmati kaasa eerose, lihaliku armastuse ebaisikulisse mängu, milles nad otsisid piinarikkalt võimalust hetkeks kohtuda, et siis teineteist uuesti kaotada või siis üldse mitte kunagi kohtuda. Ainult Kristuses, salasuslikus sidemes, mis kristlast Kirikuga ühendab, otsib viimane leppimist mehe ja naise, meheliku ja naiseliku, eerose ja isiku vahel.

Kristlus, isegi kui mõningad kultuurikontekstid on seda tõika vahel moonutanud, on lõplikult kehtestanud isiku ülimuslikkuse ja selle, et mees ja naine, olles mõlemad isikud, on enam kui lihtsalt võrdsed – nad on absoluutsed. Sellega taastas Kristus meheliku ja naiseliku hea polaarsuse, andis sellele tagasi paradiisi ausära, vaigistas, valgustas seda suure armastusega, mis voogab Tema ja Ta Kiriku vahel, Tema ja euharistiast jumalikustatud maa vahel. Sest Kristuse Kirik ei ole mitte ainult Tema Ihu, vaid ka Tema Mõrsja. Just sellest perspektiivist lähtudes ei ole abielu sotsioloogiline ning tõeliselt kristliku suhte eesmärgiks ei saa olla soojätkamine. Sellega, et Kristus on abielus kohalolev, takistused veel ei kao, aga neist saadakse üle. Temast saab karm nõue austada teise inimese teisesust, et see liiga lähedane inimene jääks siiski ka ligimeseks. „Saada üheks ihuks”, see on üheks eluks, ei tähenda ühtesulamist, vaid osadust; see tähendab keeldumist teoks teha lihalikku armastust oma näilisuses ja masinlikkuses, et suunata oma tähelepanu teisele inimesele ja elu pühitsemisele. Ning et teostada inimlikku armastust eneseületamises, millest sünnib ühine teenimine. Nagu ütleb neljas evangeelium (Jh 2:1–11), toimus Kristuse esimene imetegu Kaana pulmas. Ja selle ainese – vee ja veini – kaudu oli tegemist Kolgata eelmänguga, mis kuulutas juba ette Kiriku sündi ristil: „tema läbitorgatud küljest voolas välja verd ja vett”; see sümboolika seob imeteo paiga, pulmad, Kiriku euharistilise olemusega. Pavel Jevdokimov kirjutab: „Nii ilmutab Jeesus Kaanas oma auhiilgust ecclesia domestica seinte vahel.” Need pulmad on  tegelikult abikaasade pulmad Jeesusega. Tema juhatab Kaana pulma ja kreeka kirikuisade sõnutsi kõiki kristlikke pulmi. Tema on see üks ja ainus Peigmees, kelle häält sõber kuuleb ja rõõmustab. See hinge ja Kristuse müstilise pulmapeo tasand, mille otseseks kujutiseks on abielu ja mis puudutab iga hinge ning kogu Mõrsjat-Kirikut, ajendab püha Johannes Kuldsuud õigusega ütlema, et „abielu on Kiriku salasuslik kuju” (P.G. 61/387).

Euharistias, kus jumalariik muutub meile otseselt kogetavaks, on maine Kirik tõesti Jumala Kirik siis, kui Kristus ise asub inimeste ühenduse etteotsa ja see muutub Tema Ihuks selliselt, et tõke aja ja igaviku vahel puruneb. Kuna Kirik tunnistab abielu kui “salasust”, ei saa seda euharistiast lahutada. Euharistia on ikka olnud ja jääb alatiseks iga kristliku elu „kiriklikkuse” normiks ja seega ka abielu normiks, asetades abielu Kristuse Ihu, Kiriku täiuslikkusesse, väljaspool mida salasust ei ole. Järelikult, Kristuse Ihu „euharistilises kontekstis” peitub just abielu ja euharistiat ühendavas elutähtsas seoses „võti”, mis võimaldab meil mõista Uue Testamendi abielu käsitlevaid tekste ja kogu õigeusu Kiriku praktikat. Sellest arusaamine on tänapäeval veelgi suurema tähtsusega, täiesti möödapääsmatu, sest Kirik on üha enam sunnitud elama ilmalikus kontekstis, mida iseloomustab ükskõiksus või isegi vaenulikkus. Pealegi mõistame seeläbi paremini, miks ja milles ilmutab kristlus tõde inimese kohta, puhast ja lõplikku tõde, samal ajal kui erinevad psühholoogilised, ühiskondlikud teooriad, eriti kuna nad on materialistlikud, on parimal juhul vaid erapoolikud või ühekülgsed. Sellepärast saab abielusakramendi „esiteenija” õigeusu Kirikus olla ainult piiskop või preester ehk siis euharistia „esiteenija”, kes liturgiliselt esindab ka kogu Kirikut. Järelikult, kui abielu salasust ei saa kiriklikult seletada teisiti kui jumalariigi etteilmumisena, eeldab see, et tegemist ei ole lihtsalt kellegi „eraasjaga”, vaid „kogu Kiriku” asjaga, terve koguduse asjaga, mitte aga ainult sugulaste või sõprade omaga. Arusaam, et abielu on ülimalt tihedalt seotud euharistiaga, võimaldab igal juhul seletada kõiki hilisemaid õigeusu Kiriku seadusi selles valdkonnas.

Ka meie praegune laulatustalitus on säilitanud mõningaid jälgi oma euharistilisest algkujust ja selle liturgiline ülesehitus on sama, mis jumalikul liturgial, koosnedes andide toomisest, epikleesist, pühadest andidest osasaamisest ja tänuandmisest. Seepärast loeb preester kihlamise ajal palve „Igavene Jumal…” paludes Jumala armul liita ühte see, mis oli laiali pillatud, ja muuta armastuse side katkematuks. Siit kajab vastu kõige vanem euharistiline palve apostlite õpetuse (Didahhee) 9. peatükist: „Nii nagu see leib oli laiali (hajutatud) üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu sinu kogudus maa äärtelt sinu riiki.”

Kihlatute armastus lõimub juba oma hingestatuselt euharistilise osadusega ja on sellele suunatud. Kihlamine lõpeb sõrmuste üleandmisega. Sama sõrmuse, mille isa andeksandmise ja taastatud kuningliku väärikuse märgiks pani sõrme kadunud pojale. Otsekui pitseeritaks kihlatute kohtumine Jumala tõotuste sõrmusega. Selles on kokku võetud inimkonna ajalugu: Jumala laps päästetakse tänu „filantroobist” – „inimeste armastajast” – Isa ustavusele. Jumala tegu saadab koheselt ka kuninglik kingitus: „Issanda ingel käigu nende eel kõigel nende eluajal”. Vapustav sümbol ühinemisest üheks inimeseks, üheks saatuseks: abielukoguduse ingel juhatab talle teed jumalariigi poole.

Laulatuse (kroonimise) talitus, nagu jumalik liturgiagi, algab õnnistusega: „Kiidetud olgu Isa, Poja ja Püha Vaimu riik…”. Õigeusu Kirik on jätkuvalt ülimalt teadlik sellest, et euharistia on tõeline „abielu pitser”, sest abielu, mis on sõlmitud enne ristimist, tähendab abielu, mis ei ole seotud euharistiaga ning loetakse kristlaste puhul „mitte olemasolevaks”. Enne algusõnnistust lauldakse psalmi 128, mis kuulub abielutalitusse juba alates IV sajandist ja mille selgelt eshatoloogiline sisu ilmutab taevast Jeruusalemma: maapealne abiellumine avab tee Siioni ülendamisele Taabori valgusesse. Järgnevates palvetes nimetatakse peavanemate nimesid ja osaks saavaid õnnistusi, millega ühendatakse kaks sõlmitud liitu üheks pääste armumajapidamiseks. Korduvalt palutakse abielulist puhtust ja rikkumata abieluvoodit: neitsilikkuse ja abieluseisuse kõnekas kohtumine osutab samale allikale ja samale täiuslikkusele, milles Kaana imeteost alates kulmineeruvad inimelu kaks salasust. Taeva ja maa vahel hakkab kehtima imeline tasakaal, mistõttu maine silmapiir enam milleski ei piira abiellunute ühist taevaminekut. Evangeeliumis lõpeb iga tegu Kristuses auhiilgusega, selle teostumist ilmutab ja tõstab au sisse Püha Vaim. Kihlatutele saab Kristuse kohalolus osaks au, mille läbi nad saavad lõplikult üheks ja preester tõstab nad sellesse auseisusesse sakramendi epikleesiga: „Issand, meie Jumal, krooni neid au ja kiitusega”. See on sakramendi teostumise hetk: abielunelipühi aeg, Püha Vaimu mahatulek, mis loob uue olendi. Nii saab abielust ühenduslüli inimsaatuse alfa ja oomega vahel. Püha Johannes Kuldsuu näeb kroonis abieluaskeesi sümbolit; selle askeesi eesmärgiks on jõuda puhtuseni, inimese terviklikkuseni. On märkimisväärne, et abielurituaalis ei sisaldu mingit suguelu kartust, jälgegi umbusust või põlgusest. Palve abielulise puhtuse eest vastandub kõikvõimalikele arusaamadele abielust kui „meeleliste naudingute vastasest ravimist”, taotledes hoopis midagi muud: lihaliku armastuse ülendamise imet. Lihalik patt ei ole enam „liha patt”, vaid patustamine „liha vastu”, lihaksaamise pühaduse ja puutumatuse vastu. Tänapäeva blaseerunud ja tohutusse tüdimusse uppunud erootika tuhmil taustal ilmutab armastus ennast jälle kui vaimustav ja ainus suur seiklus, mille kaudu inimene puudutab taevast mitte poeetilises mõttes, vaid ontoloogiliselt, abielu pühaduse armuväe läbi. Uue Testamendi lugemised efeslaste kirjast (5:20-33) ja Johannese evangeeliumist (2:1-11) toovad esile kõige olulisema: abielulise armastuse euharistilise olemuse. Euharistiast lahus oleva abieluriituse sisseseadmisega ei kadunud Kiriku teadvusest see sisemine side, mis ühendab abikaasade ühtsust Kristuse Ihu ja Vere salasusega. Meieni jõudnud vanad abieluriituse tekstid räägivad abikaasade osasaamisest armulauast „kui nad seda väärt on”; varuks olevate pühade andide vastuvõtmine leidis aset pärast preestri hüüet: „pühad annid pühadele” ja laulu „Õnnistusekarika tahan ma võtta”. Abielutalitus, mis sisaldas ennepühitsetud pühadest andidest osasaamist, oli Kirikus kasutusel kuni XV sajandini. Kui abikaasad polnud „väärilised” pühadest salasustest osa saama, võisid nad ühiselt karikast vastu võtta vaid preestri õnnistuse saanud veini. See talitusvorm on säilinud tänapäevani, olles ainsana kasutusel, ja karikast õnnistatud veini võtmise eel lauldakse „Meie Isa”. Ning preester lõpetab talituse, lastes abikaasadel teha kolm ringi: abielutee ei ole enam lihtne teekond: see kulgeb igaviku teljel. Ja talituse viimase noodi, teelesaatmisega, ilmutatakse abiellunuile nende apostelliku ülesannet: anda usust tunnistust oma eluga, abielu preestriseisusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et abielu on õigeusu Kirikus salasus. Igas salasuses asetatakse Jumala palge ette mõni inimelu hetk või tahk ja see omandab uue tähenduse: sündimine, vaimulik sirgumine, teenimiseks välja valimine, haigus, surm. Aga salasus ei ole maagia: Püha Vaimu and on alati määratud vabale inimesele, kellele jääb võimalus Jumala and tagasi lükata ja elada ainult „liha järgi”. Salasuse arm mitte ei kaota ära vabadust, vaid avab inimese ees ukse täiesti vabale, vabatahtlikule vaimulikule kasvamisele ja teisenemisele, kirgastumisele. Igal salasusel on mõte ainult Kristuse Ihu elu täiuslikkuses, Kirikus. Üksnes seal puhastub kõik olemasolev, allutades end Jumala tahtele, et seestpoolt kogeda jumalariigi eshatoloogilist tõelisust. Jumalale toetumine võimaldab usklikel hoida abielu puutumatuna isegi juhul, kui inimlik osa selles lööb vankuma, sest rõhutab vaimulikke väärtusi, mis on abielule sama omased kui selle ihulik osa. Tõeline armastus meenutab alati kas teadlikult või teadmatult „ekstaasi”, milleks on Kristuse ristisurm; ekstaasi, mis toob ilmale uue inimkonna. Saab alguse askees, mille sisuks on ammutada Kristuse ammendamatust ekstaasist. Tema läbitorgatud küljest voolavad välja ristimise vesi ja euharistia veri. Tema piinatud olemisest purskub Püha Vaim. Kui inimlik armastus näib kokku kuivavat, piisab sellest, kui kaevume jumalik-inimliku armastuse ammendamatu tasandini. Läbi meeleparanduse, andeksandmise ja usalduse – selletaolise, mida kogevad mungad kõrbes – antakse teine inimene meile äkki tagasi, imetlus ja tänutunne süvenevad, ustavusest saab Vaimus ligipääs uudsusele nii, et taas ja taas ilmutab end meievaheline „suur salasus”, mille kindlateks kriteeriumiteks, erinevalt kire joovastusest, on rahu, rõõm, jagatud usaldus. Seepärast, kui vastuoluline see ka poleks, on Kristuse risti pärast, mis väljendab armastuse täiust, olemas side abielu ja martüüriumi vahel. Kõik see näitab, et Kirik, pakkudes inimestele evangeeliumi absoluutseid põhimõtteid, kaitseb mitte abstraktseid utoopiaid, vaid seda, mis on tõeliselt inimlik. Ristiusk ei ole ainult Jumala Tõde; see on ka tõde langenud inimese kohta, keda Kirik on päästma kutsutud, ja ausse tõstetud inimese kohta, keda on meile lõplikult ilmutatud Issanda Jeesuse Isikus, kes on kristliku elu norm ja siht.

Preestrite abielu

Jagamatu Kiriku pärimuse kohaselt varakristlikest aegadest kuni meie päevini ei ole kloostrielu ilmtingimata seotud vaimuliku- ja abielu ilmalikuseisusega. Nii võib juhtuda, et ilmikki vajab eneseteostuseks tsölibaati; mungad, läänekirikus kuni karolingide ajani, idakirikus, välja arvatud mõned erandid kuni tänapäevani, on peaaegu kõik ilmikud. Seega, kui ilmikul võib olla kutsumus elada vallalisena, võib abielumehel sama hästi tekkida vaimulikukutsumus, mis idakirikus ongi ülimalt tavaline. Kuna aga samas on tegu armastuse etteaimamatute radadega, võib väga hästi leiduda preestreid, ja selleks julgustab meid püha Pauluse eeskuju, kes ei abiellu, et olla vabamad vaimulikuks teenimiseks. Selline näib olevat läänekiriku vaimulikukogemus. Mis tähendab, et Kirik peaks valima oma preestreid nii parimate vallaliste kui parimate abielus meeste seast. Oluline on mitte olla vallaliseseisuse vastu, mitte seda klerikaliseerida (sest ilmikul on õigus teatud laadi maksimalismiks), mitte alavääristada abielu, sest erinevad salasused on otsekui üheainsa euharistilise päikese kiired ja on arusaamatu, miks peaks abielu kui salasus mitte kokku sobima vaimulikupühitsusega. Võib ju olla, et see probleem tundub tänapäeval katoliku kirikule tõelise sasipuntrana mitte üksnes pika ajaloolise tingimuskäitumise tõttu, vaid ka seepärast, et puudu jääb sügava askeesi õhkkonnast, tõelise kõlbelise puhtuse külgetõmbest, mida kloostritee ülimuslikkus Kirikus esile kutsub. Tegelikkuses laastavad kaasaegsed luulud inimese eneseteostusest läbi „vaba” seksuaalsuse vaimulikkonda veelgi enam, kuivõrd see vaimulikkond koosneb, nagu kirjutab isa Olivier Clément, suures enamuses preestritest, kes liiga noorelt „kõrvale pandi”, järgides individualistlikku ja sentimentaalset arusaama „kutsumusest” ja keda murdeea kriis tabab neljakümne- või viiekümne-aastaselt.

Niisiis on Idakirikus alati kindlalt kinni peetud algse Ristikoguduse traditsioonilistest seisukohtadest. Nikaia kirikukogu ajal tõstatasid mõned selle kogu liikmeist, kas siis dualismi (manihheismi) kiire leviku tõttu, mis vastandus ühe osa paganausundite panseksuaalsusele, või kuna hoogustunud oli Vana Testamendi teemaline väitlus puhta ja ebapuhta üle, küsimuse üle, kas abielu on ebapuhas või mitte, soovides koguni, et abielus vaimulikke kohustataks kinni pidama täielikust sugulisest kasinusest. Selle peale tuletas kuulus egiptuse munk Pafnutius (Papnute), kes omast kogemusest oli tuttav askeetliku kasinusega, jõuliselt meelde, et abielu on kõlbeliselt puhas ja seega sobib abielu vaimulikuametiga suurepäraselt kokku. Siit nähtub, et kõik kanoonilised normid, mis tänapäevani on õigeusu Kirikus kehtivad ja mis käivad abielus vaimulike kohta, on igas suhtes vastavuses kristliku ideaaliga täielikust monogaamiast. Vaimulike puhul saab sellest ideaalist range nõue, sest ainult esimest abielu pühitseti kui sakramenti ja kinnitati ühise euharistia vastuvõtmise pitseriga; teist abielu kirikus ei õnnistatud. Keeld pärast vaimulikukspühitsemist abielluda peegeldab kahtlemata Kiriku üldist nõuet, et vaimulikud olgu stabiilsed, väljakujunenud mehed. Vaimuliku küpsuse nõude osas ei tehtud mingeid järeleandmisi. Iga mees, olenemata vanusest, kes püüdleb abielu poole ja otsib elukaaslast, igatseb stabiilsust, aga pole veel selleni jõudnud, kuna soovib muuta oma elulaadi. Just see igatsus ei sobi kokku vastutusega teiste inimeste hingede eest, karjase hoolitsusega kogu Kiriku Ihu eest. Seega võib vaimulikuks pühitseda ainult neid mehi, kes on teinud kindla ja lõpliku valiku abielu ja vallaliseks jäämise vahel ning vaimulikele seatud keeld sõlmida abielu pärast vaimulikupühitsuse vastuvõtmist põhineb järgmistel pastoraalsetel kaalutustel: kaitseb hingehoidja ameti puhtust, aga ei puuduta selle olemust.

Pealegi asuvad abielu ja vaimulikuseisuse salasus usuliste väärtuste astmestikus erinevail astmeil: esimesel puhul antakse Jumala õnnistus looduse poolt seatule, teisel juhul valitakse inimene eriliseks Kõigekõrgema Jumala teenimiseks. Nagu on püha Johannes Kuldsuu nii imetabaselt öelnud: „Vaimulikuseisust teostatakse maa peal, aga selle asupaik on taevas.” Põhiliselt toetub kanooniline pärimus just sellele arusaamale salasuste astmelisusest, millega õigustatakse karmi keeldu pärast vaimulikuks pühitsemist abielluda.

Mis puudutab teistkordset abiellumist, siis olgu täpsustuseks öeldud, et kanooniline nõue, mille kohaselt vaimulikukandidaat ja tema naine peavad olema abielus esimest korda, tuleneb Kiriku abielu käsitleva dogmaatilise õpetuse sügavamast olemusest. Peamine põhjus, miks lesestunud vaimulik ei saa sõlmida teist abielu (millised ka poleks selle keeluga seonduvad raskused või isegi isiklik tragöödia), seisneb selles, et Kirik tunnistab ainult ühe abielu täielikku sakramentaalset väärtust ja preestrid ise peavad elama selle õpetuse kohaselt, mida nad teistele välja pakuvad. Kui leebe Kirik ka poleks teistkordselt abiellu astuvate ilmikute vastu, ei tohi tal samas vajaka jääda nõudlikkusest nende suhtes, kelle ülesandeks on jutlustada ja õpetada Uue Testamendi põhimõtetest kinnipidamist, mis puudutab ühte ja ainsat abielu. Seega, kuigi abielu ei saa sõlmida pärast vaimulikuks pühitsemist, ei peeta õigeusu pärimuses abieluseisust mingil juhul vaimulikuseisusega kokkusobimatuks. Seda väites ei soovi ma kuidagi alavääristada tsölibaati, mis on  vastu võetud evangeeliumi vaimus selleks, et teenida Kristust tema Kirikus (Mt 19:10-12; 1 Kor 7:1-2; 32-34). Harmooniline õpetuslik tasakaal välistab ühtviisi igasuguse äärmuslikkuse.

Lahutus ja teine abielu

Lahutus on alati olnud tundlik teema esmalt seepärast, et puudutab inimese elutõelust, mis sageli teeb haiget, ning teiseks põhjusel, et teoreetilisi seisukohavõtte mõjutavad tugevalt konfessionaalsed või isegi poliitilised eelarvamused. Tõepoolest, miski ei puuduta inimelu salasust nii otseselt nagu inimliku armastuse teema ja seepärast on nõutav austus ja vaoshoitus ning veelgi enam kinnipidamine evangeeliumi ettekirjutusest mitte mõista kohut (Jh 8:3-11: meenutagem Jeesuse käitumist abielurikkumiselt tabatud naisega). Käesolevas kirjatöös oleme mitmeid kordi rõhutanud kristliku abielu ainukordsust Kristuse ja Kiriku eeskujul ning seeläbi mõista andnud, et igasugune uuesti abiellumine seondub „vana inimese”, mitte aga jumalariigi vajadustega. Kuid kristlik sõnum selles vallas ei ole seaduse sundus, vaid armastuse pakkumine. Kiriku asi ei ole riigile seadusi ette kirjutada või riigi seadusi tõkestada, nagu oleks tegu mingi „surverühmitusega”. Kirik inspireerib ja pühitseb, ta ei sunni; Kirik püüab muuta südameid. Seega peab Kirik ka oma lastele olema halastaja Ema, mitte ebaisikuline kohtuvõim. Inimlikku armastust puudutavaid ettekirjutusi peavad „vaimulikud isad” ja piiskopid, kellele on antud vaimulikku südametarkust, iga inimsaatuse puhul lõpmatu aukartusega kohaldama. Siinkohal tuleb Idakiriku kanoonikas tarvitusele äärmiselt oluline „ökonoomia” – „armumajapidamise” – mõiste, mis tähistab just sellist halastavat kohaldamist. Täpselt sama palju kui katoliiklus, rõhutab ka õigeusk monogaamia salasust, isegi rohkem, sest leskede uuesti abiellumist ei soosita ja sellega kaasneb meeleparandusriitus. Ometigi, tuginedes Kristuse sõnadele, et lahutus on kristlase jaoks võimatu, väljaarvatud porneia puhul (abielurikkumise ja abieluväliste seksuaalsuhete olukorras (Mt 19:9)), juhtub, et Kirik konstateerib abielupaari surma, registreerib lahkuminekuid ja lubab lahutatud inimesel uuest abielusalasusest osa saada (Mt 5:32). Seega tunnistab Kirik, et teatud puhkudel on abielu kaotanud oma sakramentaalse sisu ja muutunud kestvaks pühaduseteotamiseks, mis viib lõpuks hinge hukatusse. Abielusideme lahutamatus võib viia vale ja pettuseni; kaitstes ühist hüve, hävitatakse isiklik hüve. Abielu salasuses saab abielupaarile – see tähendab kahe inimese vabaduse kokkuleppele – tõesti osaks arm. Aga mõningatel piiratud juhtudel, mille vaagimisel nõutakse kirikuvõimudelt ülimat hoolikust, ilmneb, et ühine meeleparandus ja vastastikune andeksandmine pole enam võimalikud, et abielupaari enam ei eksisteeri ja sellisena ei saa sel enam olla kohta armastuse puhangus, mis seob Kristust ja tema Kirikut. „Kuidas siis jätta osadusest välja purunenud elusaatusi? Kas Kirik söandaks Kristusest eemale viia abielurikkujast naise, hoora, viie abikaasaga naise, kes elab parajasti mehega, kes pole tema abikaasa? Ja kes oleme meie, et visata kohtumõistmise kivi?”

Seda silmas pidades jätab õigeusu Kirik, kuigi see näib olevat vastuolus tema eshatoloogilise olemusega, lahutatud inimestele võimaluse kogeda kristliku abielu ainukordset tõelust esimese ebaõnnestumise järel taastatud raamides, vaatamata sellele, kui tähtsaks peab Kirik tõelise kristliku abielu ainukordsust ja abieluosaduse püsivat kestvust. Õigeusu Kiriku kanooniline õigus läheb veelgi kaugemale, seades sisse kirikliku lahutusprotseduuri, mille kõik õigeusklikud on omaks võtnud. Õigeusu kanonistide ühist seisukohta paistab hästi väljendavat piiskop Pierre l’Huiller Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonist, kui ta oma artiklis „Lahutus õigeusu Kiriku teoloogias ja kanoonilises õiguses” kirjutab: „Kui Jeesus selge sõnaga ütleb, et abielu ei pea lahutatama, siis ei ütle Ta, et seda ei või olla”; sellele õigustatud tähelepanekule peab lisama teisegi tsitaadi: „Õigeusu Kiriku kanooniline õpetus, mis käsitleb lahutust, ei tulene ühelgi juhul lihtsast empirismist: seega ei saa väita, nagu kuuluks see ökonoomia valdkonda, mis tähendaks, et seaduse rangeid reegleid ei järgita vastutulelikkusest. See ei tähenda … et a priori tuleks välistada igasugune ökonoomia kasutamine, aga on igati selge, et õpetuse lahutust käsitlev osa on seotud kogu ülejäänud abielu doktriiniga”.

Olles asjade tegeliku seisu välja selgitanud, jääb üle anda sellele hinnang, võttes aluseks seisukoht, et abielu on armastuse salasus ja theōsise – jumalikustumise – tee, seda uuenemise perspektiivis, mille vajadust tunnetavad kõik kirikud, ja mitte üksnes omaenese bene esseks. Mida tähendab siis kiriklik lahutus? Terminites on vastuolu. Lahutus ei ole kiriklik; see pole tõelus, mis kuuluks ühe ja püha Kiriku olemise juurde. Lahutus seondub Kiriku maise elu asjaoludega, nagu vanast, loomult langenud Aadamast jäänud tüsistus. Oleks vale soovida taandada Kiriku tõelust millekski kahe-vaheliseks, mis sama palju eraldab kui seob Kiriku ajamäärusi „juba” ja „mitte veel”. Kristlane ei istu kahe tooli vahel: ta ei ole erapooletu, vaid on oma valiku teinud, taevariigi kodanik, vaatamata oma nõrkustele ja läbikukkumistele eshatoloogiline inimene, prohvet ja märter. See annab meile alust kindlalt väita, et kui me ka selle „mitte veel” pärast oleme sunnitud lahutust taluma, ei tohi seda seadustada, teha sellest õigust, millele toetuda. Iial pole ükski teoloog, ükski õigeusu Kiriku juht söandanud nii kaugele minna: selline väide lükataks üksmeelselt tagasi otsekui pühaduseteotus, kui keegi otsustaks millegi sellisega lagedale tulla. Ometigi ei tohiks tolerantsil ja seaduslikkusel vahet tegemine tähendada seda, et kuritarvitatakse keelekasutuse peensusi. Ja kui heasoovlikul hingekarjasel tuleb arvestada paljude tänapäeva inimese nõrkuste, psühholoogilise ja ennekõike vaimuliku ebaküpsuse ning täiesti ettenägematute olukordadega, mis mõnikord tabavad parimaidki, siis ei maksa unustada, et leebus pole ainus pastoraalne voorus, sest hingekarjase prohvetlik vastutus tähendab ka seda, et panustatakse inimese suurusele, mitte üksnes tema nõrkustele; suurusele, mis teeb ta võimeliseks kandma teadlikku vastutust, millega algusest peale kaasneb ka risk kui vaba ja loova otsuse üks osis. Mis meisse puutub, siis selles osas nõustume täielikult ülempreester Elia Meliaga, kui ta soovitab luua „kanoonilise seadusandluse, mis on uute lähteandmete valguses uuesti üle vaadatud ja sisaldab distsiplinaarseid meetmeid, mis on vastu võetud teatud objektiivseid kriteeriume arvestades ega lähtu üksnes sisetundest. „Tundub, et anglikaani kirik,” lisab ta, „on teed näidanud: lahutusest keeldudes lubatakse seal teatud tingimustel lahutatud inimesi armulauale.” Mis ei tähenda, nagu ei pakuks õigeusu Kirik selles nii delikaatses küsimuses, vaatamata mõningaile liialdustele, mida on leebusest üles näidatud küll üksnes ilmikute suhtes, äärmiselt arukat käitumist, sest kindlalt kinni pidades Uue Testamendi õpetusest ei soovi ta ometi halastamatult sulgeda halastuse ust.

Kokkuvõte

Nüüd, selle kaugeltki mitte täieliku uurimuse lõpul, mõistame, et mees ja naine täiendavad teineteist mitte kui kaks funktsiooni, vaid oma isikustatud olemasolu keerulises täielikkuses. Eeros pole siis enam liha isetu hurm või teise inimese kasutamine ekstaasi vahendina, vaid teise hinge ja ihu osaduse ootus ja lootus. Selles tõelise armastuse raskes kahekõnes, just nii raskes, kui on vaja kohandumiseks, et end süvendada, selles kahekõnes, kus „hing mähib endasse ihu”, osaleb kaks isikut, kes saavad vähehaaval teineteisest teadlikuks ja kes selles mitte enam võimukas või põlastavas, vaid osaduslikus elus saavad nähtavaks kahena ja ühena, olenevalt vastastikusest austusest, pühitsemisest ja õrnusest. Kõrgemal häbelikkuse ja küünilisuse vahelistest pingetest, vabaduse ja armu laste, kel pole teineteise eest midagi varjata, tasases, loodusjõududele ligipääsmatus harmoonias. Kui ilmutusraamatu ingel kuulutab, et „aega ei ole enam”, kuulutab ta ka „häbi rüü”, selle langenud inimese rüü, hävitamist ja annab teada üleminekust inimese neitsilikkuse taastamisele. „Ajaloo seisukohast,” kirjutab professor Jevdokimov, „kui inimene ei ole pühak, on abielu üksnes ühiskonna rakuke ja lugematu hulga kodanlaste rahumeelne paariminek, täielik ja kõige kardetavam küllastumus. Mitte inimeste, vaid inimese kui terviku abielu täiuse pimestav väärikus saab Issanda sõnade kohaselt ilmsiks alles aegade lõpus, tulevase ülestõusmise ajal.” Seepärast, kui oleks olemas palve abikaasade jaoks, võiksid nad üheskoos ida poole pöördudes palvetada järgmiste sõnadega: „Tee nii, Issand, et üksteist armastades armastaksime me Sind ennast.”

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit