Avaleht/Alandlikkus (Tölneri ja variseri pühapäev)

Alandlikkus (Tölneri ja variseri pühapäev)

Esimest paastule ettevalmistavat pühapäeva kutsutakse tölneri ja variseri pühapäevaks. Selle päeva ee­l­õhtul, laupäeva õhtuteenistusel, tarvitatakse esimest korda paastuaja liturgilist raama­tut trioodi ning sealt võetud tekstid lisatakse tavalistele iganädalastele ülestõusmis­tee­nistuse hümnidele ja palvetele. Need kuulutavad teist meeleparanduse peajoont aland­­likkust.

Evangeeliumi jagu (Lk 18 :10-14) räägib mehest, kes on endaga väga rahul ja ar­vab, et on täitnud kõik usueeskirjad. Tegelikult on ta usu mõtte ometi kõveraks keera­nud. Ta on piirdunud väliste usukommete pidamisega, mõõdab vagadust selle rahaga, mida ta on templile kinkinud. Tölner aga alandab ennast ja alandlikkus teeb ta Jumala ees kõlvuliseks. Kuid just alandlikkus on selline moraalne omadus, mida alahinna­tak­se ja mille väärtust enam mikski ei panda. Kultuur, mille keskel me elame, istutab meie meelde pidevalt ülbuse ja eneseõigustuse vaimu. See põhineb eeldusel, et inimene võib omal jõul saavutada mida tahes ja kujutab Jumalatki sellisena, kes jagab ini­mese saavutustele ja heategudele kogu aeg tunnustust. Alandlikkust – esinegu see Kirikus või ühiskonnas, rahvas või rahvuses – loetakse nõrkuse märgiks, mis ei so­bi korralikule inimesele. Kas pole ka meie Kirik täis seda variserivaimu? Eks me ta­ha, et iga saavutuse, iga hea teo eest, kõige eest, mida me teeme “Kiriku heaks”, saaksime austust, tunnustust ja kiitust?

Kuid mis on alandlikkus? Vastus sellele on paradoksaalne, sest põhi­neb üllataval tõdemusel: Jumal ise on alandlik! Ometi on igaühele, kes tunneb Juma­lat ja uurib teda tema loomis- ja lunastustöös, selge, et alandlikkus on tõepoolest Ju­ma­lale omane, tema au tõeline sisu ja sära, mis täidab taevast ja maad, nagu me juma­liku liturgia ajal laulame. Oma inimliku mõistusega peame au ja alandlikkust vas­tandeiks, viimast koguni nõrkuse või puudulikkuse tundemärgiks. Just meie teadma­tus ja puudulikkus peaks meile õpetama alandlikkust. Tänapäeva inimesele, keda on toidetud avalikkuse, enesekindluse ja enesekiitusega, on peaaegu võimatu selgeks te­ha, et kõik, mis on tõeliselt täiuslik, kaunis ja hea, on samal ajal oma loomu poolest alandlik; sest eriti just täiuslikkuse jaoks ei ole vaja “avalikkust”, välist austust. Või “väljanäitamist”. Jumal on alandlik, kuna ta on täiuslik; tema alandlikkus on tema au ja kogu tõelise ilu, täiuslikkuse ja headuse allikas, ning igaüks, kes läheneb Jumalale ja saab teda tundma, saab paratamatult jumaliku alandlikkuse osaliseks, mis teeb ta kauniks. Nii on lugu Maarja, Kristuse Emaga, kelle alandlikkus sünnitas kogu maa­ilma rõõmu ja suurima ilu ilmumise maa peal; nii on lugu kõigi pühakutega ja iga inimesega, kui ta vahel harva Jumalaga ühenduses on.

Kuidas saab inimene alandlikuks? Kristlastele on vastus selge:

Inimeseks saanud jumalikku alandlikkust, Kristust, seda, kelles Jumal lõplikult avas oma au kui alandlikkuse ja alandlikkuse kui au. “Nüüd,” ütles Kristus sel ööl, kui ta end kõige enam alandas, “on Inimese Poeg austatud ja Jumal on austatud tema sees.”

Ja lõpuks: alandlikuks saadakse, mõõtes kõike tema järgi, pöördudes kõiges tema poole, sest ilma Kristuseta on tõeline alandlikkus võimatu, nagu variseril muutub usk­ki, kui inimese looming, ülbuseks ja on üheks variserliku eneseülendamise vahendiks.

Suure paastu aeg algab niisiis otsingute ja palvetega alandlikkuse saavutamiseks, mis ongi tõelise meeleparanduse alguseks. Meeleparandus on ennekõike tagasitulek asjade õige korralduse juurde ja õige elunägemise juurde.

Seepärast põhineb patukahetsus alandlikkusel ja alandlikkus – jumalik ja kaunis alandlikkus – on selle vili ja eesmärk. “Põgenegem variseri hooplemise eest,” ütleb selle päeva kondak, “õppigem tölneri alandlike sõnade kõrgust tundma…”. Me seisame meeleparanduse väraval, ja vigiilia kõige pidulikumal hetkel, pea­le seda, kui evangeelium Kristuse ülestõusmisest ja ilmumisest loetud on, peale laulu “Kristuse surnust ülestõusmist nähes…” laulame me esimene kord troparid, mis saada­vad meid kogu suure paastu aja:

“Tee lahti mulle patukahetsuse uks, Eluandja, sest mu vaim oma üleni määritud ihutempliga tõttab vara hommikul Su püha templi poole. Aga Sina kui armuline, tee ta puhtaks oma südamliku helduse pärast.

Juhata mind lunastuse teerajale, Jumalasünnitaja, sest ma olen oma hinge hirmsate pattude läbi ära määrinud ja kõik oma elupäevad hooletuses mööda saatnud. Aga päästa sina mind oma palvete läbi kõigest roojasusest.

Kui ma, vilets, oma hulga kurjade tegude peale mõtlen, siis värisen ma hirmsa kohtupäeva ees. Aga Sinu suure armu peale lootes hüüan ma Su poole kui Taavet: Jumal, ole mulle armuline, oma suure halastuse pärast!“

 

Ülempreester Aleksander Schmemann