Avaleht/Derka metropoliit Apostol (Bosporus Istanbul), “Oikumeeniline patriarh kirikuelu teenistuses “.

Derka metropoliit Apostol (Bosporus Istanbul), “Oikumeeniline patriarh kirikuelu teenistuses “.

Viisakas ning sõbralik vastus ülbusele, pahatahtlikkusele ja valele.

Meile kõigile teeb hetkel kahtlemata muret Ukraina küsimus. Kuigi see küsimus tundub keeruline, on olukord tegelikult väga lihtne. Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat on ajalooliselt vastutav oma jurisdiktsioonist väljapoole jäävate alade eest. Selles pole mitte midagi uut. Seda kinnitavad nii dokumendid kui ka teod. Pealekauba on kiriku aeg hoopis teistsugune kui meie igapäevane ajaarvestamine. Kiriku aeg rajaneb põhimõtetele, mis on jõudnud küpsuseni ning kõigele sellele, mis on Jumala rahvale vaimult vajalik. Seda kiriklikku „kohustust“ mõistetakse kas rohkem või vähem, mõnikord isegi halvas usus kui „selle maailma vägevate survet kirikule“. 

Kuid patriarh Bartolomeus on tõestanud oma ametisolemise 27 aasta jooksul, et ta ei lase ennast sellistest arvamustest häirida. Ta on patriarh, kelle teod põhinevad nii eklesioloogial kui ka “kirikikul mõtlemisel ja käitumisel”. Antud juhul tähendab see, et pärast aastatepikkust arupidamist on käes aeg täita Ukraina rahva igatsus ja lahendada see probleem. On selge, et kõik senised pingutused olid juba ette läbikukkumisele määratud. 

Kõigest sellest järeldub, et Konstantinoopoli Emakirik ei lase ennast mõjutada nendest, kellel “on ilmalik võim” või “palju raha” ega nendest, “kes on võimelised rahvaga manipuleerima meedia kaudu”. Vastupidi, ta kõnnib alati seda sama teed, mida mööda on käinud meie isad läbi sajandite. Oikumeenilise Istme eelmiste patriarhide vastutust on ikka tunnustanud ja austanud. Alati on pöördutud sarnaste küsimuste korral Konstantinoopoli poole. Praegugi peavad kõigi patriarhaatide esikarjased toetama end kellestki mõjutada laskmata Oikumeenilise patriarhi Bartolomeuse ettevõtmisi ja algatusi, suhtudes lugupidamisega minevikku, mis on jätkuvalt elav meie kaasajal. Ja ma olen veendunud, et neil pole mingit soovi nendest reeglitest üle astuda. 

Mis aga puudutab uusi patriarhaate ja uusi kirikuid, siis need ise ongi ümberlükkamatud tõendid Kristuse Suure Kiriku (Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi) alatisest tähelepanust, tänu millele anti ka neile täielik iseseisvus vaatamata nii kiriklikule kui ka ajaloolisele hetkeolukorrale. Siinkohal oleks paslik märkida, et enamus “autokefaaliatest” on samuti sündinud kirikulõhede tagajärjel, kuid Esimese Kiriku armastus katab kinni mitmed patud kirikurahva parema heaolu nimel. 

Oikumeeniline Patriarhaat on nii kanoonilise kui ka kirikuõiguse allikas ning tal on otsustav roll õigeusu kirikutes. Ta pole ei kaunistus ega mõeldud muuseumi panekuks. Oikumeenilise patriarhi kohus on lähtudes oma vastutusest asetada ennast tõe teenistusse ning abistada kõiki kiriklikke kogukondi sõltumata sellest, kes nad on. Seda enam, et hetkel puudutab see küsimus enam kui 20 miljonit meie õde ja venda, kes kuni eilseni elasid kirikulõhes. Kas keegi võiks ette kujutada, et patriarh, kes peab lugu iseendast, oma ülesannetest ja kirikupärimusest, langeks nii madalale, et teha poliitikat kirikliku diplomaatia ettekäändel, selle asemel, et kuulata ahastuses oleva rahva häält. Kõik Konstantinoopoli patriarhid peavad alati olema Kristuse tõe edendajad.

Oikumeenilise Istme sekkumine ei ole kuidagi märk kangekaelsusest, rünnak ega isekas käitumine. See on ühe patriarhi väärikas ning ennastohverdav võitlus, sest ta soovib teenida tõde ning on seda tõotanud nii Jumala kui ka inimeste ees. Just niiviisi luuakse rahu. Rahu, mis ei ole valelik ega silmakirjalik; rahu, mis toetub meile antud pärandile, mida me ei soovi reeta. Me austame patriarhi võitlusi, me seisame tema kõrval, me jagame tema vaeva ega heida kõrvale seda Jumalalt saadud andi, vaid soovime anda selle puhta südamega järgnevatele põlvedele. Selline on juba sellele traditsioonidelt ja ajaloolt rikka ametikohaga kaasas käiv kohustus. See on amet, mis püsib ajas. 

Tõlgitud kreeka keelest.