Avaleht/Ettevalmistus Suureks Paastuks

Ettevalmistus Suureks Paastuks

• Kiriku paasaperioodile eelneb Suur Paast, millele omakorda eelneb liturgiline ettevalmistus. Suure Paastu saabumise esimene märk tuleb viis nädalat enne tema algust. Selle pühapäeva kirjakoht räägib tölner Sakkeusest. Selles jutustatakse, kuidas Kristus päästis patuse inimese ning kuidas tolle elu muutus kardinaalselt lihtsalt seeläbi, et ta „püüdis näha saada, milline Jeesus on” (Lk 19,3). Soov ja pingutus Jeesust näha teevad lahti teeotsa, mis läheb Suurest Paastust Ülestõusmispühani. See on esimene samm lunastuse poole.

• Järgnev pühapäev on tölneri ja variseri püha. Siin räägitakse kahest mehest, kes läksid pühakotta palvetama – variser, kes oli austatud ning pidas kinni oma religiooni eeskirjadest, ning tölner, kes oli patune, rahvast rõhuvate ja ebaausate maksude koguja. Esimene toimis küll õiglaselt, kuid ta uhkustas sellega Jumala ees, ja Kristus ütleb, et ta mõisteti hukka. Teine oli aga küll selgesti patune, kuid ta anus halastust ning sai selle ning Jumal mõistis ta õigeks (Lk 18,14). Mõtiskluse aineks on siin see, et me ei saa päästetud ainuüksi variserliku vagaduse ega ainuüksi tölnerliku patukahetsuse kaudu. Me peame vaatama ennast sellistena, nagu me oleme Kristuse õpetuse valgusel, ning paluma halastust.

• Järgnev Suurt Paastu ettevalmistav pühapäev on kadunud poja püha. Kuulates Kristuse tähendamissõna Jumala armastavast andeksandmisest, oleme kutsutud tagasi tulema iseendasse, nagu seda tegi kadunud poeg, ning taipama, et me oleme „kaugel maal”, eemal Isa kodunt, ning alustama tagasiteed Jumala poole. Tähendamissõna „isa” annab meile kindluse, et Isa võtab meid vastu rõõmu ja armastusega. Me peame vaid „tõusma ja kõndima“ ning tunnistama üles oma patuse eraldatuse, mille me oleme ise tekitanud, lõigates end ära „kodust”, mis on tegelikkuses meie päralt (Lk 15,11-24).

• Järgmine pühapäev on viimsekohtu pühapäev ning see on ametlikult viimane päev enne Ülestõusmispühi, mil me võime liha süüa. See meenutab Kristuse tähendamissõna viimsest kohtust (Mt 25,31-46). Meile tuletatakse meelde, et ei piisa sellest, et me näeme esiteks Jeesust, näeme teiseks iseennast sellisena, nagu me oleme, ning tuleme kolmandaks tagasi Jumala juurde Tema kadunud poegadena. Me peame olema ka Tema pojad, järgides Kristust, Tema ainusündinud Poega, ning nägema Kristust igas inimeses ning teenima Kristust iga inimese kaudu. Meie lunastus ja viimane kohus sõltuvad meie tegudest, mitte ainult kavatsustest või isegi Jumala halastusest, kui me ise ei kuuletu ja kaasa ei aita.

„Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mind vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde. […] Tõesti ma ütlen teile: mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisemale vennale, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25, 35-40).

Me ei saa päästetud üksnes palve ja paastumise kaudu, „usuharjutuste” kaudu. Me saame päästetud, teenides Kristust Tema rahva kaudu, ja selle eesmärgi poole püüdleb igasugune vagadus ja palve.

• Suure Paastu eelõhtul, mida kutsutakse Aadama väljaajamise, piimast loobumise ning ka andeksandmise pühapäevaks, laulame Aadama väljaajamisest Paradiisist. Me samastume Aadamaga, kahetseme oma algse loomuse ilu, väärikuse ja mõnu kaotamist ning nutame oma patuse mandumise üle. Sel päeval kuulame ka Issanda õpetust paastu ja andeksandmise kohta ning anname üksteisele andeks, et Jumal saaks meile andeks anda.

„Sest kui te annate inimestele andeks nende vääratused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie vääratusi andeks” (Mt 6,14-18).

 

Protopresbüter Thomas Hopko, The Orthodox Faith.

Prantsuse keelest tõlkinud Margus Ott