Avaleht/Homiilia püha Platoni päevaks 2015

Homiilia püha Platoni päevaks 2015

„Sest igaüht peab tulega soolatama! Sool on hea, aga kui sool tuimaks läheb, millega teete selle taas maitsekaks? Olgu teis iseenestes soola ja pidage rahu isekeskis!“ (Mk 9, 49j)

Hääd sõbrad,

üks toekamaid abimehi maailmas kristlasena elada on püsivus. Selle saavutamine ei ole kerge. Nõuab vaimuliku higi valamist, palveid. Ja samas – oo kui palju pakuvad me mõistus ja kogemused lihtsamaid kulgemise võimalusi! Esmapilgul võib tunduda, et püsivuse saavutamine absoluutses mõttes ongi suisa naljakas ettevõtmine. Sest mõistus räägib teist keelt.

Kõigepealt alustame enesest väljaspoolt ja nendime esimese vabandusena, et maailm ise on ebapüsiv. Seejärel, asja pisut analüüsides kinnitame teise vabandusena, et oleksime püstirumalad, püüdes maailma ebapüsivusega võidelda ühiskonnaelu tasakaalu sundides. Me ju elame siin ega kuskil mujal planeedil. Meil puudub jaks. Peame selle kõigega koos elama, sellist ajas väljakujunenud elu tunnistama, kas pole? Siis veel pisut edasi minnes ütleme vabandades iseendile: kuule hing, kas tõesti arvad, et sa vennike oma tegevusega suudad midagigi enda ümber püsivaks muuta? Ja täitsa depressiivseks muutub asi siis kui vaatame enese sisse ja õudusega tõdeme, et me sisemine tasakaal laperdab, tekitades omakorda segaseid võnkeid väljaspoole maailma.

Asja ei tee paremaks ajaloo keerdkäigud ja praegusaegne ärevus nii otse meie külje all kui eemal naaberkülas. Kui heitlikkus, vihapuhangud, ettearvamatus ja ähvardav rahutus astuvad me lähedusse ning võivad me eluolu otse puudutama hakata. Siis. Siis küllap hakkame konstrueerima olukordi ning nende võimalikke lahendusi, mis võiksid tagada me hingerahu. Ja siis võime enesele märkamatult muutuda fatalistideks, kes ütlevad, et „kõik läheb nagunii, nagu läheb.“

Kõikidele niimoodi tundvatele ja mõtlevatele inimestele räägib aga Kristus. Kuulake. Ta kõneleb hinge püsivusest. Ta kasutab igapäevaselt tarvitatavat soola kui usu võrdumit. Eesti talutare köögis on üks kindlamaid asju soolavakk. Vanaema käsi käib sealt kindla korrapärasusega sisse ja välja. Ja kui pere on laua taha kogunenud, tunneme just tema kogemust usaldades toidu tõelist maitset.

Usk sellesse, et Kristus tõstab meid surmast mõtestatud ellu, annab inimelule tõelise maitse. Usk, et Tema teeb meid heitlikus maailmas tasakaalukaks, on meie püsivuse ja rahumeele garant. Kristus soolab meid usu tulega. Usu tuli puhastab räbu meie ümbert. Puhastab meid rumalatest ideedest, mõttekonstruktsioonidest, lühinägelikust arvamusest, nagu juhiksid maailma rahvaste ajalugu üksnes inimeste ühinenud ajud või ajaloosündmuste kokkulangemine. Ja seejärgi – kui oleme selle tasakaalu, rahu ja väärikuse saavutanud – alles siis oleme valmis saama ka soolatud verega. Nagu said meie pühad märtrid. Nagu said piiskopmärter Platon, Saatse Vassil ja Stefan, kes olgu meile eeskujuks inimsuses ja kristlikus usus.

Kuulake Kristust rohkem kui valitsejaid, pankureid ja sõjapealikke! Kuulake Kristust rohkem kui hullunud maailmamuutjatest jutlustajaid! Kuulake Kristust rohkem kui eetikarevolutsionääre, kes tõmbavad teid magusate loosungitega, mis teilt mingeid kohustusi ei nõua! Kristuse antav tarkus on inimsuse püsivuse võti ja usk Temasse on meie hinge sool. Püsigu me veri soolane ja tulvaku meist välja rahu kui värske allikavesi kaljust.

 

isa Sakarias Leppik

12. jaanuaril 2015 Tallinnas