Avaleht/Ilmjärvel 3. augustil 2014

Ilmjärvel 3. augustil 2014

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Olen väga liigutatud saades täna üle pika aja teiega siin taas kokku selleks, et ühekoos jumalikku liturgiat teenida. Mulle meenuvad värsid Taaveti lauluraamatust: „Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke“ (Ps 126:6).

Praegu on käes just selline hetk. See koht, mis on olnud nii paljude aastate vältel alandatud ja rüvetatud, leiab just nüüd taas oma väärikuse ja on valmis oma pühitsetud altaril vastu võtma püha Päästja, ülestõusnud Kristuse, surma võitja, püha ihu ja verd. Nii tuli Issand täna muutma, nagu elavakstegevad veeojad lõunamaa kõrbeid, selle kiriku saatust, mis näis olevat lõplikule hääbumisele määratud (vrd. Ps 126,4).

Aastakümnete vältel puhus sellele pühakojale jäine ja vinge põhjatuul, muutis ta tummaks ja väetiks, jättes ta iseenese hoolde ja ilma igasugusest lootusest leida vähemalt ühe inimpõlve jooksul taas oma minevikuhiilguse ilu. Neil, kes omal ajal selle kiriku sulgemise nimel vaeva nägid, polnud muud eesmärki kui esitada väljakutse Jumalale ning panna katsumusele kõiki neid, kes selles pühas kojas Teda tunnistasid.

« Aga, nagu meile ütleb püha Paulus, Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.“ (Gl 6, 7-8)

Selle maa ajalugu on meile õpetanud, et kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, nii nagu see eelmisel sajandil aastakümnete vältel toimus, need lõikavadki seda (vrd. Ii 4, 8). On meie asi võtta õppust, kui me ei taha ennast omakorda lasta võrku püüda materiaalsest, mille ainus eesmärk on vaid kelkimine ja tühjus. Igatahes on see äsjaloetud evangeeliumiteksti sisu.

Tänahommikune evangeelium näitab meile Jeesuse imet, mis sünnib kahes jaos : esimene on leiva ja kala jagamine, millest rahvahulk söönuks saab ; teine aga  see, et veel kaksteist täis korvi alles jääb. Jeesus, nagu meile evangeelium ütleb, pöörab enne imetegude kordasaatmist silmad oma taevase Isa poole, sest see, mida ta tegema hakkab, on ülevalt poolt tulev armuand.

Seejärel tänab ta Isa, õnnistab viite leiba ja kahte kala ning laseb oma jüngritel need laiali jagada. Seega enne keha vajaduste rahuldamist rõhutab Kristus, et miski ei saa teoks, kui enne pole palutud Vaimu andi, taevase Isa õnnistust. Minu meelest peitub siin loetud evangeeliumikoha õpetus : enne iga tegu tuleb kõigepealt pöörduda Jumala poole ja alles pärast seda muretseda selle pärast, mis on meile igapäevaeluks vajalik, sest kõik tuleb Temalt.

Seepärast juhib tänane evangeeliumilugemine siinses erilises paigas, Issanda kojas,  meie mõtted vahele kahesuguse külvamise vahel: külvamine lihasse, ainsa eesmärgiga omada võimalikult palju maist ja seda ükskõik kui kõrge hinnaga, ja külvamine Püha Vaimuga, ainsa eesmärgiga saada jumalariigi varasid.

Evangeeliumitekst näitab meile täpselt, et Jeesus teab inimeste tõelist nälga. See ei ole nälg üksnes leiva, inimeste ihutoiduse järele, mis lõpuks siiski  kõduneb, vaid igavese elu leiva järele ja mida me saame pühal liturgial armulauda vastu võttes. See kõdunematu leib, igavene ja lakkamatult uuenev toit, on Kristuse ihu ja veri, « seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.”(Jh 6,27)

„Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.” (Jh 6,35-36)

Need sõnad ei olnud sugugi kõikidele jüngritele meelepärased nii nagu need ei meeldi tänapäevalgi sugugi mitte kõikidele. „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” ütlesid talle jüngrid, „Kas see ärritab teid?”  kostis Jeesus, “Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu. Kuid teie seas on mõned, kes ei usu. » (Jh 6,60-64)

Jeesus vaatas oma jüngreid, Jeesus vaatab meid kõiki, ükshaaval, armastuse valguses, mis paneb temas särama Jumala kaastunde : ma annan teile leiba ja palju enamatki, mina olen teie suure nälja leib.

« Ma annan teile palju enam » : selline on imeteo selgitus, millega ta pelgalt viie leiva ja kahe kalaga kustutab suure rahvahulga nälja, nii et kaksteist korvitäit alleski jääb.

Aga olla Kristuse poolt toidetud, nõuab meilt elavat usku ja see nõuab teatud vaimulikku ettevalmistust ning vajadust lakkamatult oma usku elavana hoida.

Usklik kristlane on haaratud kahe tegelikkuse poolt. Need on elu tegelikkus – töö, lõbustused, mured, armastused ja pettumused – ning Jumala tegelikkus. Tegu ei ole kahe vastanduva maailmaga, nii nagu oleks kiusatus seda ette kujutada. Jumalata on meie tegelik elu vaene, suletud ja raske. Haaratuna Jumala tegelikkusest lööb meie elu õitsele. Jumal muudab meie elu ja see saab täis rõõmu.

 

On vaja mõista, kui kaugel me oma usuga oleme. Kui meil on Jumala järele tõeline nälg, siis me mõistame, miks me oleme täna siin ja miks on olnud nii palju jõupingutusi, et see koda taas tööle hakkaks.

 

Kallid vennad ja õed Kristuses!

Maise elu igapäevane tegelikkus on siin, vägagi ligi oma tuhandete ja tuhandete nälgadega. Kuid Jumala tegelikkust tuleb oma usuga lakkamatult ligi kutsuda. Usk ainsana saab meile öelda, mil määral on Jumal reaalsem kui miski muu ja usk ainsana näitab meile seda kasvavat suurt nälga.

Ainus vajalik nälg on nälg Kristuse järele, see teeb meid terveks ja lohutab meid igal ajahetkel igavese elu otsinguil. Aamen

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Ilmjärvel, 3. augustil 2014