Avaleht/Ilu teoloogiast

Ilu teoloogiast

VÄIKE ESSEE ILU TEOLOOGIAST.

Kas meie kaasaja inimese jaoks eksisteerib veel objektiivne, täpselt määratletud ilu vorm; kas sellel on veel tänapäeva maailmas tähendust? Tõepoolest, seda mõistet on igasse suunda venitatud, nii et õigusega võib küsida, kas sellel ongi enam täpset tähendust.

Näib, et eelkõige kaks põhjust on moodsa maailma küsimärgi alla seadnud: ühelt poolt praktiline vaim ja teiselt poolt kriitiline vaim. Ma seletan täpsemalt.

Kõigepealt praktiline vaim!

Meie kaasaeg on orienteeritud peamiselt tegutsemisele, sellest ka väljend “praktiline vaim”. Meie ühiskond on oma olemuselt tulu ühiskond. Tulu saadakse kas looduse toimemehhanismide uurimisest või ratsionaalsete mehhanismide loomisest. See omakorda nõuab elementide analüüsi, et mõista, kuidas asjad toimivad.

Analüüsiv pilk vastandub paratamatult esteetilisele pilgule. Seega on kontemplatsioon, olgu see siis esteetilist või müstilist laadi, sünteesiva pilgu vastand. Selle tagajärjeks on see, et me oskame osadeks lahti võtta, aga ma ei oska enam ei visuaalselt ega afektiivselt hõlmata tervikut. Kasulikkus tapab ilu; asja kasutamine tähendab, et loobutakse selle kontemplatsioonist. Selleks, et suuta imetleda, tungida objekti esteetilisse sügavusse, ei tohi seda endale allutada. Aga ilu ei saa, oma sügavamas olemuses, olla muud kui armastusepuhang, mis on sündinud tänutundest, samas kui utilitaarne vaim on võimu käimalükkavaks jõuks selles maailmas, kus me elame.

Juba Rimbaud nimetas teoses “Hooaeg põrgus” oma sajandit “osavate käte sajandiks”. Ka meie elame osavate käte sajandil, me valitseme üha rohkemat. Me tegutseme üha rohkem. Kust leiame me aega kontemplatsiooniks?

Nüüd kriitiline vaim.

Põhimõtteliselt eeldab see külma ja kainet mõistust, selleks, et tungida läbi pealispindade ja üritada saada teadlikuks tõest. Iseenesest on see suurepärane kavatsus, aga kas ei tapa tõeotsing lõpuks tõetunnetust, selles mõttes, et ilu võib selle inimese silmis, kes tahab olla kainemõistuslik, muutuda kergesti valeks, pettekujutluseks? Ilu on justkui kohatu. Sest selleks, et aktsepteerida ilu, tuleb kõigepealt aktsepteerida elu. Tänapäeval on aga olukord selline, et me ei suuda elu aktsepteerida. Kuna me oleme kaotanud süütuse, kaldume me esteetilist vaatepunkti väärtusetuks pidama. Kunstnikule, kes paneks oma teosesse ilu selle traditsioonilises mõttes, vaadataks kohe viltu, teda naeruvääristataks.

Sellisel juhul seatakse aga küsimärgi alla kogu inimeseks olemine, kuna ilutunnetus on tihedalt seotud maailma sügavama korra tunnetusega. Tõelisus saavutab täiuse üksnes siis, kui see puudutab ja ilmutab seda olemuslikku korda. Antiikkunst täiendas filosoofia rõõmu, mis tunnetas olemise täiuslikkust, kosmilise mõistuse imelist tasakaalu. Keskaja kunst täiendas müstikute õnnelikku kontemplatsiooni. Klassikaline kunst täiendas ratsionalismi võidukäiku, mis oli täiesti veendunud oma eesmärkide õigsuses. Tänapäeva kunst annab seevastu tunnistust kaosest ja selle olemusliku kaose taustal näib igasugune harmooniataotlus muutuvat võltsiks.

Ometigi on ilu tunnetamine ja vajadus selle järele meis veel tänapäevalgi elavad ja see, mis näib negatiivne, võib ühel päeval välja viia positiivsete lahendusteni, mis on ühtlasi üleskutseks taastada sügav side inimeste ja asjade vahel. See on võimalik, kuna ikka veel on olemas kunstnikke, kes on võimelised avastama peidetud ilu võimalikkust asjades, mis varem tundusid inetud või labased.

Ja nii lähenemegi me pühaduse ja transtsendentsuse piirimaile.

“Inimesel on olemuslik vajadus ilu järele,” õpetab püha Basilius, sest ta kannab endas “poeetilist peidetud logos‘t (sõna)”, mis muudab ta kontempleerivaks ja püha Maksimus Tunnistaja lisab, et see muudab ta tundlikuks “jumaliku ilu säravale kiirgusele, mis on kõikides asjades”.

See ilujanu pole sugugi ainult kunstnike privileeg; see on ontoloogiline, omane kõigile, “jumalanäolisuses väljendab inimene jumalikku ilu”, ütleb püha Gregorius Nüssast. Me teame, et õigeusu kirikus on kuulus askeetluse kogumik, mille nimi on “Filokalia”, see sõna tähendab “ilu armastus”, sest iga olend, keda on õpetanud Jumal, pole mitte üksnes hea, mis on iseenesestmõistetav, vaid ta on eelkõige ilus, kui Jumala elav ikoon. “Märtrid,” ütleb Nikolaus Kabasilas, “keda põletas Püha vaimu ere tuli, oskasid üle kõige armastada Issanda ilu.” Ja püha Siimeon Uus Teoloog “keda Jumal oli põletanud armastuse ja igatsusega, otsis lootuse kaudu vaimset Ilu”. Ikoonid püüavad meile näidata jumaliku ilu kustumatuid välgatusi. Ja Karl Barth väljendab oma “Dogmaatikas” ortodoksset mõtet: “Kui me eitame Kolmainut, siis on meie Jumal ilma iluta”.

Ja kui Issand ütleb: “Vaadake linnukesi, vaadake aasalilli”, mille loomulik ilu ületab kõik ühe “Saalomoni” kunstlikud kaunistused, tahab ta sellega öelda, et ühe lihtsa lille ilu on millegi sügava avaldus, mida ei saa ei kaaluda ega arvudes mõõta, ja mis ongi elu ja valgus.

Kuid selleks, taibata lihtsa lille müstilist sügavust, tuleb selles taibata Jumala loovat poeesiat ja sellesse uskuda. Sest kontemplatsioon pole esteetiline vaid teologaalne. See nõuab erilist taju, seda, mida kreeka kirikuisad nimetasid “usu silmaks”, millel pole midagi pistmist ei tavalise silmaga, mis tahab näha utilitaarseid asju ega ka abstraktse ja pimeda usuga, mis on ärapööratud reaalsest inimeste maailmast. Issanda muutmise hetkel, jutlustab Palamas, jüngrid “muutusid lihast vaimuks”. Tõepoolest, “see oli,” kirjutab Pavel Jevdokimov, “mitte Issanda muutmine vaid apostlite silma muutmine, sest see, kes osaleb valguses muutub ise valguseks”. “Inimene tervikuna peab muutuma silmaks,” kinnitab püha Makarius. Valgus on nägemise objekt ja samas ka see, mis võimaldab meil näha. Sellepärast seisabki evangeeliumis: “Lihast sündinu on liha ja Vaimust sündinu on Vaim”. Kui apostlid rääkisid nelipühil Jumala hiilgusest, pani see inimesi, kes neid kuulasid mõtlema, et nad olid purjus. Purjus nad muidugi olidki. Kuid mitte veinist … vaid ilust!

Siinkohal on sobiv viidata kirikuisadele, kui nad ütlesid, et “Jumal tahtis ilmutada oma Ilu ja ta lõi mateeria”, Moosese kreekakeelne tekst toob iga kuue loomispäeva (hexameron) järel ära, et Jumal “nägi, et see oli ilus” (kalon– ilus) ja mitte agathon (hea). Sama piiblijutustuse järgi alguses “sai õhtu ja siis sai hommik ja sai päev”. Hexameron ei tunne ööd, pimedust. Õhtu ja hommik märgivad sündmuste järgnemist ja moodustavad kokku päeva, puhta valguse dimensiooni. Öö selles tähenduses, nagu sellest räägib evangelist Johannes, ilmub alles pattulangemise hetkel: Aadam ja Eeva põgenevad valguse ja Jumala pilgu eest ning otsivad pimedust ja varju, et end ära peita. Ja Juudas, kes ei suuda enam viibida oma kõrges valgusest üleujutatud toas “kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu lahkus ta kohe. Aga oli öö.” ütleb evangelist Johannes.

Veelgi enam. Esimene loomispäev, märgivad kirikuisad, ei ole prōtē (esimene) vaid mia (üks) “kai egeneto hespera kai egeneto prōi, hēmera mia” ütleb kreekakeelne tekst Moosese esimeses raamatus (1,5), see tähendab: “Ja sai õhtu ja hommik – päev üks”. Teisisõnu see polnud mitte esimene päev, nagu seda tavaliselt on tõlgitud, vaid see on üks ja ainuke, erakordne päev. See on alfa, alge, mis kannab endas ja kutsub omega‘t, lõpuakordi kaheksandat päeva, Jumalariiki. Sellepärast täpsustab püha Maksimus Tunnistaja, et “Jumalariigi nimi tähendab täiuslikku Ilu”. Nii vastab Piibli esimesele lausele “saagu valgus!” viimane “saagu ilu!”.

Selgitan pisut lähemalt. Jumala soovitud maailm kooti nagu inimese särav kuub. Kõik loomise “päevad” ümbritsevad Aadamat nagu üks suur ilu. Loomisel viimasena sündinud Aadam on maailma tulevik. Maailma sünnitab inimene. Nii on inimene loodud tõepoolest Jumala sarnaseks. Kõige vanema traditsiooni järgi – heebrea traditsiooni järgi, mis on üle kandunud õigeusu traditsiooni – esimene Aadam, “qadmoni” Aadam, esmane inimene oli valguse kehastus, kes ühendas endas kõik loomise “kuus päeva” ja pidi andma Loojale vaba armastuse vastuse, lastes enda sisse Jumala mitteloodud valguse, taeva poole tõstvas liikumises täpselt seitsmendal päeval. Inimene pidi sünnitama kaheksanda päeva, mis oleks esimese transfiguratsioon.

Kuid Eeva ja Aadam langesid pattu ja pilt sai määritud, see muudab ilu maailmas mitmetimõistetavaks. Kui Tõde on alati ilus, siis iga ilu pole alati tõeline. Piiblijutustus esimesest kiusatusest jutustab inglite langemisest. Jesaja ja Hesekiel ütlevad Lutsiferi kohta: “kuidas ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidu poeg?” (Jesaja 14:12) “Su ilu tõttu läks su süda ülbeks” (Hesekiel 28:17).

Ilu sai komistuskiviks: proovilepanemise hetkel nägi naine, et “puust oli hea süüa ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne” (Esimene Moosese raamat 3:6); tema ihaldamine asetab inimvaimu kõrgemale Heast ja Kurjast. Teisisõnu: tõelisus, ilu ja headus eristuvad, ilu pole enam nagu öeldi vanasti “tõelisuse välgatus”. Ja inimese loodud kunst võib oma olemise ja inimese põlguses sünnitada kõige võikamaid pilte.

Nii muutub ilu killustunud, vaheseintega eraldatud kultuuris autonoomseks väärtuseks, see muutub väärtuseks, mis asub väljaspool isiklikku sidet, mis ühendas Jumala esimese inimeste paariga ja mis ühendas omavahel esimest meest ja naist. Esteetiline ihalus jääb lõpuks peale ja muutub ebajumalakummardamiseks. Sellise nurga alt vaadatuna toob kahestunud ilu hukatust ja samas kütkestab, ta on mitmetimõistetav ja võlub nartsislikul kombel iseennast, tal on vajadus olla päästetud ja kaitstud. Nüüdsest on ilu mõistatus, sest nagu seda täheldab Dostojevski, see võib olla ühteaegu nii Madonna kui ka Soodoma ilu.

Sellest ajast ilmub maailma üks vastupanujõud, eitav ja hävitav jõud – just see on kreeka sõna “diabolos” tähendus – loomine on justkui halvatud ebajumalakummardajaliku mõtteviisi poolt: selles mõttes võime rääkida maailmast, nagu Uue Testamendis eristatakse maailma kui illusioonide ja hüpnooside võrku ja maailma kui Jumala loomingut – sellest maailmast, mille ohvrid ja loojad me üheaegselt oleme.

Kuid jumalik armastus, mis lõi maailma, laskub põrgu kõige kaugemasse sügavusse, et võita. Kristuses, uues Aadamas leiab inimene elu, mis on surmast tugevam ja võimaluse olla ühenduses kosmosega või pigem tunnetada ja vabastada see endas. Kristuse lihakssaamine paneb liikuma auhiilguse; Kristus muutus Tabori mäel ja see vallandas algse ja ülima ilu. Sel viisil elustas ta “inimkonna ühtse näo”, ütleb püha Aleksandria Kürillus (kommenteerides Johannese 1:14). Kuid selleks, et see valgus võiks tõepoolest olla ülim, selleks, et ta võiks enda peale võtta kogu inimkonna kannatused ja meeleheite, pidi ta end ilmutama mitte ainult mäetipus, kus see oli iseenesestmõistetav, vaid ka surmakuristikus, põrgus, olematuses, mis on muutunud olemasolevaks meie valesti ära kasutaud vabaduse tõttu.

Pärast Taabori mäge tulevad Getsemani aed ja Kolgata. Kannataval Kristusel “polnud ei kuju ega ilu, et teda vaadata”, ütleb Jesaja (53:2). Lihaks saanud Jumala nägu on muutunud orja näoks, aprosōpos, see tähendab “selleks, kes ei näe enam”. Kristuse surma läbi ristil ilmub nähtavale ilu, mis pole enam esteetiline kultuurilises mõttes, mis pole enam mitmemõtteline, vaid see samastub armastusega. Nüüdsest peale võime aimata tänu sellele kõige suurema languse läbi teinud näole teistsuguse ilu võimalust, sellise ilu, mis on võõrandamatu, mis on “varjul olev südame-inimese” ilu, nagu ütleb apostel Peetrus (1P 3:4). Dostojevski kirjutab ühes kirjas: “Pole olemas midagi ja ei saagi olla, mis oleks ilusam kui Kristus”. See ilu vabastab meie vabaduse. Ja kirjanik lisab veel: “nüüdsest peale pole inimesel vaja teha muud, kui lasta end juhtida sellel igavesel iluideaalil”, kuna Jumalasõna, mis on nüüdsest saanud Ülestõusnud Kristus “uuendas ennemuiste ära rikutud kuju, teda oma jumaliku iluga ehtides (Õigeusu pühapäeva kondak)”.

Nüüd mõistame püha Basiliuse sõnu: “Pühakud palvetasid, et jumaliku ilu kontemplatsioon ulatuks igavikku”. Nad tundsid janu, mida on kirjeldatud psalmis 27:4 (LXX): “Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning näha Issanda ilu”.

Dionüsius Areopagiit ülistab jumaliku loomingu suurust, Jumal paneb sellesse midagi iseendast, ta muudab inimese enda sarnaseks, “jumala näo järgi”, teeb temast kontempleeriva olendi: “inimene,” ütleb ta, “on loodud jumaliku Arhetüübi järgi, mis lubab meil osa saada oma Ilust”.

Ida kirikuisad arendasid seda nägemust edasi ja rajasid oma Ilu teoloogia. Püha Gregorius Palamas ütleb: “Täiuslik ilu tuleb ülevalt poolt ja on ainus tõeliselt kindel teoloogia alus”. See definitsioon, kirjutab Pavell Jevdokimov, on üllatav teoloogide jaoks. See tugineb püha Aleksandria Kürilluse sõnadel: “Püha vaim on kiriku Õpetaja… Tema vormide Vorm”. Teisisõnu Püha Vaim jätab jälje oma ilust. Niisamuti kirjeldab apostel Paulus: “te olete kinnitatud Püha Vaimu pitseriga, selle Vaimu, kes on meie pärandi tagatis… tema au kiituseks” (Kiri efeslastele 1:14) Inimese rahunenud, püha Vaimu pitseriga kinnitatud südamele ilmub olendite ja asjade tõelikkuse kujutis nende ülimas ilus.

Üks inimene on juba astunud üle ilu ukseläve, selleks et ihu ja hingega olla elu valguses – see on Jumalaema. Dionüsius Areopagiit ütleb tema kohta, et ta on Lunastav Ilu: “Ma soovin,” ütleb ta tema poole pöördudes, “et sinu ikoon peegelduks pidevalt hingede peeglis ja hoiaks neid puhtana kuni aegade lõpuni; et see tõstaks sirgu neid, kes on maa poole kõveras, et see annaks lootust neile, kes imetlevad ja jäljendavad seda igavest Ilu mudelit”. Sest Maarjas mitte ainult ei saa lahenduse inimliku vabaduse tragöödia, vaid ta ilmutab meile asjade läbipaistvust, mida meie eest varjab patt. Püha Gregorius Palamas ütles, et Maarja ühendab endas kogu loodu ilu (in Dormitionem).

Just see ilu kui ilmutus, mis väljendub ikoonis ja mille kohta VII Oikumeenilise Kirikukogu (787) isad ütlevad: “See, mida ütleb jumalasõna, seda näitab ikoon meile vaikides… see, mida me olema kuulnud öeldavat, seda me oleme ka näinud”.

Väärtuse poolest iseeneses on ikoon ülem kunstist. Ikoonis on esikohal sümbol, seda kirikuisade ja liturgilise traditsiooni tähenduses, see tähendab, et sümbol sisaldab endas selle kohaolu, mida ta sümboliseerib. See kohalolu eristab ikooni maalist. Niisiis pole ikoon tavaline pilt, nii nagu Piibel on rohkem kui kirjandus ja luule. Kunst selle tavatähenduses on vormiliselt täiuslikum kui ikonograafide kunst, sest viimane ei otsigi seda täiust. Tema liigne püüdlikus tuleks ikoonile kahjuks, see tekitaks ohu, et pilk eksib kõrvale müsteeriumi vaatlemiselt, nii nagu liialdamine ja otsitus poeesias tuleks kahjuks piiblisõna vägevusele. Ikooni sisu on esikohal vormi ees ja allutab selle oma sümbolismile. Ikoon on eelkõige “epifaaniline pilt”, teisisõnu pilt, mis näitab, ilmutab tegelikkust: nähtava kontempleerimise kaudu tuleb meie juurde nähtamatu Ilu ja me saame viibida tema kohalolus. Ma lisaksin veel: kui Jumalsõna teeb end kuuldavaks, siis teeb ta end ka nähtavaks. Teatud tasandil inimkeel peatub võimetuna: üksnes pilt, üksnes ikoon võib seda pikendada ja teha nähtavaks sõnulseletamatut. Juba Vanas Testamendis, niipea kui tegemist on messianistlike tekstidega, tuleb “Kuula Iisraeli” asemel “Tõsta oma silmad ja vaata”. Mooses ja Eelias seisavad muudetud Kristuse kõrval Taabori mäel kui “suured nägijad”. Tuletagem siinkohal meelde, mida evangeelium meile nii hästi ütleb “Lihast sündinu on liha, vaimust sündinu on vaim”.

Kuuldud Jumalasõna on kirjas Piiblis; ehitatud kujul räägib see kiriku sümboolsete vormide kaudu; laulu kujul pühitseb see liturgiat; joonistatud kujul pakub see võimaluse kontemplatsiooniks, “visuaalses teoloogias” on selle vormiks ikoon. Tõepoolest, “see, mida raamat meile ütleb, selle teeb ikoon nähtavaks” (Kirikukogu 680). See kohalolu ei ole lokaliseeritud, vaid kiirgab energeetiliselt ikoonist lähtudes. Kohalolu paik pole mitte lauatükk, vaid müstiline sarnasus, mida esitab iga ikoon.

Enne Kristuse lihakssaamist, piirdus taevavägede kujutamine ebajumalakummardamise kartuses inglite kujutamisega. Pärast inimesekssaamist vabastab Kristus inimesed ebajumalakummardamisest mitte negatiivselt, st. kaotades ära pildid, vaid sellega, et ta ilmutab Jumala tõelise näo: “Kristuse inimlikkus on tema jumalikkuse ikoon”: inimlikkusel on ikonograafiline otstarve: see muudab nähtamatu nähtavaks ja teeb sellest tema kohalolu paiga.

“Me vaatame,” ütlevad VII Oikumeenilise Kirikukogu isad, “ühteaegu nähtamatut ja kujutatut”, mitte kas ühte või teist, vaid ühte teises. Ikooni imel pole midagi tegemist portreekunstiga; see on seotud hüpostaatilise sarnasusega. Püha Siinai Atanasius täpsustab: mitte loomus ei näe loomust, vaid isik vaatleb Isikut. Kirikuisad hoiatavad: ikooni jumaldamine tähendab selle hävitamist, see hävitab selles kohalolu. VII Kirikukogu kuulutab: “Õnnetus sellele, kes jumaldab pilte!” Nii võime paremini mõista, et ikoon pole ilus mitte kunstiteosena. Tema ilu seisneb tema sarnasuses Tõelisusega, mille ta muudab kohalolevaks. “Juhatav kujutis” – ikoon juhib pilgu endast kaugemale. Nii näiteks annab Rubljovi tuntud ikoon Kolmainust edasi sära, mis kallab oma valgusega üle terve maailma.

Ja viimaks: Issanda muutmise kontempleerimine õpetab igale ikonograafile, et eelkõige maalib ta Taabori mäelt kiirgava valgusega ja mitte ainult sellest maailmast pärit värvidega, sest ikoon teeb nähtavaks homo cordis absconditus’e, “varjul oleva südame-inimese”, kellest räägib püha Peetrus (1P 3:4). Sest on tõsi, et nähtavad asjad ilmutavad oma sügavaimais sisemuses nähtamatud asju, siis kui neile lähenetakse vaimse mõtteviisiga, mõtteviisiga, mida elustab Püha Vaim.

Kuidas seda teemat kokku võtta?

Õigeusu teoloogia jaoks on ilu isik, Kristus. Ilu on niisiis üks jumala nimesid. Kuid tal on ajalugu, mis on seotud inimesega. Esimene ilu oli Paradiisis, seal peegeldas ja ülistas iga asi Looja auhiilgust. Kuid inimene katkestas selle auhiilguse ringkäigu ja tundub, et enam ei tule valgust ei asjade ega meie sisemusest; tundub nagu oleksid seal pimeduselaigud ja ainult vahel harva mõni laik pimeduses… Nii juhtub, et inimese loodud ilu, muutub sageli kõrvalekaldeks Jumalast, justkui mingiks teistsuguseks iluks. Aga on ka kolmas ilu, see on Risti ilu. Vere ja valguse Risti ilu. Selline ilu lepitab ja vabastab surmast. Kunst, mis otsib seda ilu on filokalia kunst. “Filokalia nägemisviis,” kirjutab üks suur kaasaja õigeusklik teoloog ja mõtleja, “murrab lihaliku ja psühholoogilise esteetika, mis on eraldatud ja mis eraldab, kuna see jätab kõrvale terve suure valdkonna ilust. Rahu leidnud ja puhastunud südame silm avastab, et Kristuses on kõik ilus, et rist avab meie pilgu ees ülima ilu, et maailma ilu lööb jälle õitsele nagu roos ristil, sellest hetkest, kui on aset leidnud inimeseks saanud Jumala ohverdav surm! Ilu kaudu pääseme me oma tõelisse koju. On tõsi, et uks paotub vaid aeg-ajalt ja me ei saa sinna kauaks jääda. Aga kuna ilu on kehastunud ühes isikus, kuna Kristus on ilu kehastus, siis me teame, et Tema jääb alles ka meie kõige suuremal pimeduse hetkel, meie inetuses, siis kui meie vaim on nõrk”. (Olivier Clément, Les Visionnaires; “Visionäärid”. lk. 260)

Kahtlemata on just nimelt see üks kristluse võimsamaid jõude tänapäeval: veendumus, et maailma olemus on ilu. Kristluse missiooniks ongi ilmutada, et Piibli jumal pole mitte kasulik või tarbitav Jumal, vaid tingimusteta Jumal ja selle kaudu lunastuse allikas; ta on Jumal, kes annab meile tagasi eksistentsi mõtte, milleks on tema pühitsemine, pidu, sest Kristuse kaudu on jumalik armastus laskunud põrguhauda, muutes ülestõusmise väe läbi võimalikuks kõike sünteesida, kõigest üle saada.

Meil läänes on liiga sageli kombeks kujutada Jumalat vana üksiku mehena, kelle nägu on abstraktne ja meie kujutlustes kivistunud. Liiga sageli oleme jätnud hooletusse tema transtsendentsuse, andes järele ateistlikule või gnostilisele immanentsusele, ajaloo või oma sisemise mina immanentsusele, mida kultiveeritakse neis n.ö. uutes vaimsetes liikumistes. Jumal on küll Täiesti Teine, ometi pole ta meile vastanduv ega ükskõikne: on teiseks olemine aga mitte vastuolu.

Läänemaailm on libastunud Jumala kujutamisel: ta on püüdnud esitada teda sellisena nagu ta end näitas Kristuses. Kuid liialt Sõna, Piiblisõna, keskses Kristuses. Läänemaailm on muutnud Jumala abstraktseks palgeks, mõisteks, selle asemel, et säilitada seda nimena, nagu Nime. On vajalik, et inimene kujutleks taas Jumala nägu, et ta annaks talle tagasi Tema näo. Eriti Lääne-Euroopas kahel viimasel kümnendil aset leidnud ikoonide populaarsuse suur kasv annab tunnistust sellest vajadusest; ikoonid tuletavad meelde, et Jumal tegi end nähtavaks Jeesuse näo kaudu. Tegi nähtavaks, mitte üksnes kuuldavaks.

Kristuse kaudu andis Jumal inimestele oma näo; Kristuse nägu on teadmine Jumalast. Ja seda täiesti reaalsel moel: Kristusel on individuaalne, omapärane nägu, mis on pärit oma ajast ja ruumist, see on ühteaegu tõendiks tema inimlikust olemusest ning samal ajal on see “kogu inimkonna ühine nägu, nägude nägu, mitte et ta kaotaks teised näod, et end nende asemele seada, vaid sellepärast, et tema sära tungib ka neisse, nii et neist hakkab läbi kumama tema enda valgus, tema salajane hõõgumine, mis pärineb Pühast Vaimust”, täpsustab Olivier Clément (raamatus Le visage intérieur, “Sisemine nägu”, lk. 31) Ikoonikunst näitab, et Kristuses “on mateeria saanud vaimuks”, selles müstilises realismis, mis kipub meil käest libisema ja mis meie läänemaise loogika silmis võib näida hullusena.

Ja viimaks, kristlaseks olemine tähendab avastada oma põrgu sügavuses Jumala nägu, laastatud ja surnuist ülestõusnud, muutunud ja muudetud, mis meid kutsub ja vabastab, tänu temale on võimalik ikoon, on võimalik nägu. Ja see nägu on võimeline muutuma omakorda ainsa ja tõelise ilu kehastuseks, mis on Jumal.

 

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tõlkinud Triinu Tamm