Avaleht/IMETEGIJA PÜHA NEKTARIOS

IMETEGIJA PÜHA NEKTARIOS

Elukäik. 
Püha Nektarios,tänapäeva Kreeka üks armastatumaid pühakuid, sündis Silivrias, Traakia maakonnas Kreekas 1.10.1846. Tema ilmalik nimi oli Anastasios Kefalas. 14-aastaselt asus ta elama Konstantinoopolisse, et jätkata seal oma haridusteed ning ühtlasi tööd leida.

1866. aastal asus ta elama Hiose saarele Kreekas ja õpetas seitse aastat sealses koolis. Peagi sai temast saare tuntuimas Nea Moni nimelises kloostris kuuletuja. Kolme aasta möödudes, 1881, pühitseti ta mungaks nimega Laatsarus, seejärel ka diakoniks ning ta sai uue nime Nektarios. Samal aastal asus ta õppima Ateena ülikooli teoloogiafakulteedis, mille lõpetas 1885. aastal. Juba viimase aasta teoloogiatudengina ilmutas ta end viljaka autorina, avaldades mitmeid brošüüre, raamatuid ja piiblikommentaare.

Pärast ülikooli lõpetamist asus munkdiakon Nektarios elama Aleksandriasse Egiptuses, kus patriarh Sofronios ta preestriks ja üsna peatselt Pentapoli metropoliidiks pühitses. Metropoliit Nektariose kui erakordse andega jutlustaja ja hea organiseerimisvõimega vaimuliku kuulsus levis kaugemalgi ja tema populaarsus usklike seas aina kasvas. Teda peeti kogunisti vana patriarhi kindlaks järeltulijaks, kuid ta eemaldas end ise kandidaatide hulgast austuse tõttu patriarh
Sofroniose isiku vastu. Usklike suur poolehoid külvas aga kadedust ja pahameelt Nektariose vastu kohalike vaimulike seas ning sundis ta lõpuks 1889 Aleksandriast lahkuma. Saabunud tagasi Kreekasse, palus isa Nektarios võimalust tegutseda mõnes Kreeka piiskopkonnas, kuid mitte enam piiskopi, vaid lihtsa jutlustajana. Ta tegutses mõned aastad Evia, seejärel Lamia piiskopkonnas. Kõikjal ümbritsesid teda vaimustunud rahvahulgad, kuid igal pool leidis ta ka tagakiusamist, mida ta alandliku meele ja armastava südamega vastu võttis.

1894. aastal asus isa Nektarios juhatama Ateenas asuvat Rizariose kirikukooli ja tegi seda taas silmapaistva eduga viisteist aastat. Samal ajal viis ta läbi ta mitmeid kursusi, kirjutas raamatuid ja tegutses jutlustajana mitmel pool Ateena kirikutes.

1904. aastal asutas isa Nektarios naiskloostri Egina saarel Ateena lähistel, kuhu ta 1908. aastal 62 aasta vanuselt lõplikult elama asus. Siia Püha Kolmainsuse kloostrisse jäi ta mungana elama oma maise elu lõpuni, kirjutades ning välja andes raamatuid ning vastu võttes inimesi, kes nüüdseks juba kogu Kreekas tuntust leidnud pihiisa juurde vaimulikke nõuandeid saama tulid.

Püha Nektarios suri 8. novembri pärastlõunal 1920. Tema keha sängitati Püha Kolmainsuse kloostri mulda, matusetalituse toimetas munkpreester Savva, kes hiljem maalis pühakust esimese ikooni. Matustel oli tuhandeid inimesi Egina saarelt, Ateenast ning mujalt Kreekast.

Peeti pühakuks juba eluajal
. Paljud inimesed pidasid isa Nektariost pühakuks juba tema eluajal, seda nii tema voorusliku elu ja jumalikust armust kantud jutluste, raamatute kui ka tema jumalike armuannete (näiteks tulevaste sündmuste ettenägemisvõime) ja imede tõttu, mis juba tema eluajal aset leidsid. Nii levisid kuuldused isa Nektariosest kui pühakust veel enne, kui Konstantinoopoli Patriarhaat ta 20.04.1961 pühakuks tunnistas, eriti aga peale seda, kui pühaku säilmed 2. septembril 1952 hauast välja kaevati ning need hästilõhnavat mürri eritasid. Püha Nektariosega on seotud loendamatud imed ja sellepärast on hakatud teda kutsuma ka Imetegijaks. Püha Kolmainsuse kloostri õed on neid kirja pannud üle kahe tuhande, suur osa neist on seotud imeliste tervenemistega, aga ka õnnetustest pääsemisega. Usklike suurest austusest ja armastusest imetegija püha Nektariose vastu annab tunnistust nende kirikute rohkus, mis tema järgi nimetatud on. Suurim ja uhkeim neist on aga ehitatud Egina saarele, kohe Püha Kolmainsuse kloostri kõrvale, mis on tänaseks muutunud üheks populaarseimaks palverännakute paigaks Kreekas. Püha Nektarios Imetegija elu, kirjutised ning tema eluajal ja pärast surma toimunud imed on põhjuseks, miks püha Nektariost loetakse õigeusu kirikuisade hulka kuuluvaks.

Tema mälestuspäev on 9. novembril. Alljärgnevalt mõned valikulised tõlked püha Nektariose vaimulikest õpetustest.

Palvest
. Inimese peamine töö on palvetöö. Inimene on loodudki selleks, et ülistada Jumalat. See on tegevus, nus talle sobib, ja ka ainus, mis annab tunnistust inimese vaimulikust mõõtmest. See annab ka tunnistust tema erilisest kohast kogu loodu seas. Inimene loodi selleks, et ta teeniks Jumalat ja võtaks osa Tema pühadusest ning õndsusest. Jumala kujuna püüdleb inimene oma originaali suunas ja igatseb tõusta kõrgemale, Tema juurde. Palve ja ülistus soojendavad inimese südant ja ülendavad vaimu. Mida rohkem palvetad, seda enam vabaneb hing maistest kirgedest ja täitub taevastest väärtustega. Mida enam kaugened see maistest naudingutest, seda rohkem saad osa taevastest andidest. Meie kogemused veenavad meid selles tões.

Jumalale on meelepärased need palved, mis tuuakse Tema ette sobival viisil, see tähendab, sügavalt tunnetades meie ebatäiuslikkust ja väärtusetust. Sellise tunde olemasolu eelduseks on lõplik lahtiütlemine kurjast ja enese allutamine Jumala käskudele. See nõuab alandumist ning lakkamatut vaimset tõõd.

Pange kõik oma lootus Jumala peale, sest ainult Tema võib teie eest hoolt kanda. Ärge peljake – Tema, kes näeb inimhinge salajastesse soppidesse, teab ka teie soove ja võib neid täita viisil, mida Tema paremaks peab. Paluge Jumalat ja ärge kaotage julgust. Kuid ärge arvake, et kui teie soovid on pühad, on teil õigus nuriseda, kui need ei täitugi loodetud viisil. Jumal täidab teie palved viisil, millest teie ei tea.

Ainuüksi palved ja ülistused ei tee meid täiuslikumaks. Täiuslikuks võib meid muuta ainuüksi Jumal, kes tuleb elama meie sisse, kui me õigel viisil täidame tema käske. üks esimesi käske on see, et meie elu ei kulgeks mitte meie, vaid Jumala tahtmise järele. Ja et see toimuks täpselt nii nagu inglitel taevas. Siis võime meiegi õelda: Issand, ära tee nii, nagu mina seda soovin, aga nagu soovid seda Sina – Sinu tahtmine sündigu nii nagu taevas, nõnda ka maa peal!

Niisiis, ilma Kristuseta meie sees viivad ka palved ja ülistused meid vaenlaste võrkudesse.

Rahust. 
Rahu on püha and, mida jagatakse külluslikult neile, kes sõbrunevad Jumalaga ja täidavad Tema käske. Rahu on valgus, kuid see põgeneb pimeduse eest, milleks on patt. Patune inimene ei ole iialgi rahulik.

Võidelge patu vastu ja ärge kohkuge kirgede tormlemisest teie sees. Kui jääte lalungus võitjaks, saab sellest tormlemisest nue rõõmu ja rahu allikas. Kui aga võidetakse teid, sünnib hinges hirm ja värisemine. Kui aga jällegi pärast rasket võitlust jääb ainult hetkeks peale patt, ent te siiski ei anna alla, siis võidate kindlasti ja rahu tuleb tagasi. Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust, ilma selleta ei saa ükski Issandat näha. (Heebr. 12, 14) Rahu ja pühitsus on kaks vajalikku eeldust selleks, et Jumalat näha. Rahu on aga omakorda alus, millele toetub pühitsus. Pühitsus ei jää pidama heitunud ja vihast täidetud südamesse. Kui viha leiab eluaseme meie südames, toob see kaasa vaenulikkuse ja vihkava suhtumise ligimesse. Sellepärast on hädavajalik oma vennaga kiiresti leppida, et mitte ilma jääda jumalikust armust, mis pühitseb meie südameid. See, kes teeb rahu iseendaga, elab rahus ja leppimises ka oma lähedaste ning Jumalaga. Selline inimene on täidetud pühitsusest, sest Jumal ise elab tema sees.

Armastusest
Otsige armastust, paluge seda Jumalalt iga päev. Koos armastusega saate Jumalalt kaasa hulga väärtusi ja voorusi. Armastage, sest siis armastavad ka teised teid. Ulatage Jumalale kogu oma süda, et saaksite jääda armastuse sisse (1. Joh. 4,16). Pöörake suurt tähelepanu oma suhetele ligimestega ja pöörduge üksteise poole otsekui pühakujude, Jumala piltide poole. Ärge silmitsege kunagi keha ilu, vaid hinge. Jälgige tähelepanelikult oma armastusetunnet, sest kui süda ei soojene puhta palve läbi, võib arrnastus muutuda vaid kehaliseks ja ebaloomulikuks, ta võib tumestada mõtlemist ja ära põletada südame.

Me peaksime iga päev uurima oma südant, viimati ei olegi selle allikas meie armastus Kristuse vastu. See, kes püüdleb saavutada puhast vooruslikku armastust, hoidub kiusaja kavalustest, mis püüab kristlikku armastust vähehaaval muuta meeleliseks ja kehaliseks armastuseks.

Mõõdutundest. 
Soovitan teile igas asjas hoida mõõdutunnet. Hoiduge äärmustest, sest ka rangus käib koos mõõdukusega. Seda, kellel puuduvad suured voorused ja kes tahab võidelda koos täiuslikega, elades samasuguses ranguses nagu pühad askeedid, varitseb oht uhkeks muutuda ja langeda. Sellepärast hoidke mõõdukust, tehke vahet ja ärge kurnake oma keha üle igasuguse mõõdu. Pidage meeles, et kehaline askees on mõeldud selleks, et aidata hinge täiustuda. Täiuslikkus aga saavutatakse peamiselt hingevõitlusega. Ärge tõmmake keelt ülemäära pingule. Teadke, et Jumal ei suru peale oma ande. Kõik, mida saame, on jumalikult armult kingituseks saadud.

Ärge paluge suure askeesi läbi kõrgustesse jõudmist ilma voorusi omamata, sest siis varitseb teid oht langeda kiusatusse oma julguse ja sõakuse tõttu. See, kes palub Jumalalt pühasid armuande ja valgustust, samal ajal ise olles veel koormatud pattudega, satub kiusatusse oma rumaluse ja uhkuse tõttu. Kõigepealt peab ta võitlema oma puhastumise pärast. Jumalik arm tuleb temasse märkamatult – hetkel, kui ta seda ei tea.

Uhkusest
. Mõistuse uhkus on saatanlik uhkus, mis eitab Jumalat ja on patt Püha Vaimu vastu, sellepärast on seda ka väga raske ravida. See on kui sügavik, mis ei lase hinge silmadel näha valgust, mis peitub hinges ja mis viib Jumala juurde, alandlikkusse ja väärtuste ihkamisse. Vastupidiselt südame uhkus ei ole saatanliku uhkuse sünnitis, vaid tekkinud erinevate olukordade ja sündmuste tõttu: nendeks võivad olla rikkus ja au, vaimsed ja füüsilised armuannid (ilu, jõud, meisterlikkus jt.) Kõik need omadused tõstavad rumalate inimeste mõtted kõrgele ja nad hakkavad ihkama tühiseid asju, ilma et nad oleksid hingeliselt haiged. Nad saavad tihti jumaliku armu osaliseks, neid kasvatab Jumal püha kasvatuse läbi ja nad saavad targemaks. Nende süda murdub, nad ei otsi enam au ja tühisust ja nii nad tervenevad.

Meie vaimulik töö on oma südame olukorra läbikatsumine. Võib olla peitub selles otsekui mürkmadu uhkus, kirg, mis toob endaga kaasa palju halba ja surmab iga vooruse, mis mürgitab kõik. Selle saatanliku halva vastu peab olema suunatud kogu meie hool. Päeval ja öösel olgu selle uurimine teie lakkamatu töö. Arvan, et räägin õigust, kui ütlen, et meie vaimne hool peab olema suunatud uhkuse ja sellest tulenenud pahede avastamiseks ja väljajuurimiseks. Kui me vabaneme neist ja täidame oma südame alandlikkusega, siis on meil olemas kõik. Sest seal, kus asub tõeline Kristuse viisil alandumine, on koos kõik teïsedki
väärtused, mis meid Jumala suunas tõstavad.

Ülistusest. Kristlane peaks Jumalat tänama nii oma hinge kui ka kehaga. Pealegi, kuuluvad ju mõlemad Jumalale, sellepärast ei pea inimesel olema võimu neid rikkuda ja sellepärast peab ta neid mõlemaid kasutama suure tänuga kui pühasid ande. See, kes alati peab meeles, et tema hing ja keha kuuluvad Jumalale, tunneb nende pärast aukartust ja salajast hirmu ning hoiab neid seepärast puhtaina olles lakkamatus ühenduses Temaga, kes neid pühitseb ja kinnitab.

Inimene ülistab Jumalat oma hinge ja kehaga. Esmalt siis, kui ta peab meeles, et teda pühitseti Jumala poolt ja ühendati Temaga, teiseks siis, kui ta ühendab oma tahte Jumala tahtega, et alati ellu viia Tema vooruslikku ja täiuslikku tahet. Selline inimene ei ela enam ainult enda, vaid Jumala jaoks. Ta töötab Jumalariigi heaks siin maa peal. Ta ülistab alati nii oma sõnade kui tegudega Jumalat. Tema teod, mis on mõeldud ligimeste heaks, annavad tunnistust Jumala austusest. Tema elu, valgustatuna pühast tulest, särab nagu tugev valgus. Nii saab kogu tema elu eeskujuks nendele, kes pole veel Teda tunda saanud.

 

Koostanud: Edith Ulm