Avaleht/Inimene – loodu preester

Inimene – loodu preester

1. Inimene, Jumala au maailmas.

Kirik on alati mõistnud maailma loomist kui jumaliku armastuse ülimat väljendust ja maailma materiaalset tegelikkust kui tulemit, mis teostub vastusena Jumala loovale armastusele.  Ärgem unustagem, et evangeelium annab tunnistust osadusesündmusest, mis leiab aset Jumala ja inimeste vahel Kirikus, mis on juba transfigureerunud, juba kirgastunud maailm ja see on võimalik Jeesuse Kristuse läbi Pühas Vaimus. Kirikuisade traditsioonis kujutatakse inimest kui mikrokosmost selles mõttes, et inimene võtab oma inimlikus kehas kokku kogu loodu; ning seega saab anda omaenese kehas jaatava või eitava vastuse kogu loodule olles Püha Vaimu tempel nagu ütleb püha Paulus (1Kor.3.16-17). Järelikult võib vaimne ilmutada ennast mateerias kuna seesama mateeria saab olla jumaliku kandja.

Aga kõik sõltub inimese vabadusest, sest inimene on ainus loodud olendeist, kelles on kehastunud võimalus isikustada elu; teha loodud olendist, kes on ihulik, rikutav ja surelik,  osaduslik, igavene olend. Oma inimesekssaamisega võttis Kristus endale keha, sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult (Kol. 2.9): sest Jumal armastas meid sel määral, et andis oma ainsa Poja – “et keegi, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid tal oleks igavene elu”, kirjutab püha Johannes Kuldsuu oma jumalikus liturgias – me võima alati olemas olla ja saada osa igavesest elust niipea kui võtame jumaliku armastuse vastu omaenese armastuse vabaduses.

Jumala jaoks saavad kõik asjad lihakssaamise kaudu uue tähenduse; kõik asjad on kutsutud saama pühitsetud ja mateeriast saab samuti Püha Vaimu armu edasiandmise kanal (1).

Õigeusukirikus pole ei kreeka kirikuisad (eriti kappadooklased) ega ka teised suured vaimulikud isad kunagi lahutanud nn. loomulikku (maist) elu Püha Vaimu üleloomulikest andidest ega pidanud vaimulikku elu loomulikust elust kõrgemaks.  Kõike, mis on seotud lunastusega, on mõistetud kui konkreetset vastust inimese eksistentsiaalsele näljale ja kui kutset radikaalsele pöördumisele, mis viib välja kogu sureliku elu muutumisele igaveseks eluks. Lunastusel Risti läbi on universaalne dimensioon, mis sisaldab nii inimese kui maailma elu ning mateeria aussetõstmist ja ajaloo valgustamist (2).

Üks raidkiri Aadama kabelis Püha haua kirikus Jeruusalemmas  kuulutab, et pealuu ase  s.t. Kolgata, kuhu pandi püsti Kristuse rist, muutus paradiisiks. Niisamuti on universum, selles isiklike suhete väljas, mis inimestel on omavahel ja Jumalaga, määratud muutuma kohtumispaigaks peigmehega, pulmapeoks, Euharistiaks. Selline on minu arvates askeesi tõeline tähendus. Askees ei ole individualistlik samm, mille sihiks on allutada ihu vaimu nõudmistele, vaid tõeline osadus, tõeline kiriklik samm, mille läbi iga töö ja iga erialane, majanduslik, ühiskondlik või poliitiline suhe püüdleb  tõelise euharistilise osaduse poole nagu igast toidu võtmisest saab Euharistias armulaud. Seepärast on inimese kutsumuseks  tõusta universumist kõrgemale mitte selleks, et seda hüljata, vaid selleks, et seda hõlmata, öelda talle tema mõte,  võimaldada tal olla kooskolas tema sakramentaalse  saladusega, teda harida, anda talle tagasi tema ilu, ühesõnaga universumit transfigureerida, kirgastada ja mitte seda moonutada. Ärgem unustagem, et piibel esitab maailma kui materjali ( ainest), mis peab aitama inimesel ajalooliselt teadlikuks saada talle Jumala poolt kingitud vabadusest. Just maailmas väljendab inimene seda oma vabadust ja muutub Jumala ees isiksuseks (3).

Sel kombel ei saa inimene, keda kreeka kirikuisad peavad “auhiilguseks”, see tähendab Jumala kuju ilmutuseks maailmas ilmutada Jumalat iseeneses ilmutamata Teda maailmas või ilmutamata ennast kui Jumala kujutist maailmas. “On tõsi, “kirjutab Dimitru Staniloae, “et maailm loodi enne inimest; aga ainult läbi inimese sai ta oma täielikku tõelisuse ja saab teadlikuks oma eesmärgist. Inimene on Jumala kaastööline maailma asjades. Nähtava loodu moodustavad inimene ja maailm: s.t. maailm, mida inimene peegeldab või siis inimene oma suhtes maailmaga.”  Seega võib öelda, et inimene on peegel, millest saab näha maailma ja maailm peegel, milles inimene näeb ennast.

2. Inimene, Jumala näo järgi loodud olend.

Nii kujutab inimene endast universumi jaoks lootust vastu võtta armu ja ühineda Jumalaga; Inimene on aga ka oht: oht manduda ja ebaõnnestuda, kuna iga kord, kui ta Jumalast ära pöördub, näeb ta ainult asjade näilisust, sest selle maailma nägu kaob (1Kor. 7.31), mille tulemusena annab ta neile “vale nime”. Just see annab inimesele tema erilise tähtsuse; tähtsuse, mis seisneb inimese kohutavalt isiklikus, metakosmilises dimensioonis, mis võimaldab tal mitte kosmost lahustada ja hajutada, vaid muuta ennast Jumaliku tarkuse templiks.

Allakäik, lunastus! Nende kahe sõnaga seoses äratavad meie tähelepanu paar püha Pauluse väga olulist teksti.

Esimene neist pärineb roomlaste kirjast (1.20):… sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates… : Jumala loov sõna on seega kogu tegelikkuse allikas; mitte ainult eksistentsiaalse ja ajaloolise, vaid ka kosmilise tegelikkuse allikas.

Teine katkend on samuti võetud roomlaste kirjast (8.19-21): Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsiks saamist. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla – mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tehtest – ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Nii saab kõik inimeses toimuv universaalse tähenduse ja jätab jälje kõiksusele. Sel kombel “asetab piibli ilmutus meid silmitsi antropotsentrismiga, mis pole mitte füüsiline”, kirjutab Olivier Clement, ”vaid vaimne, sest inimisiku saatus määrab kosmose saatuse”. Nüüdsest kujutab inimene endast otsekui kogu loodu, kõigi tema plaanide, kõigi tema olemisviiside vaimset telge, sest ta on ühteaegu “mikrokosmos ja mikrotheos” ehk teiste sõnadega universumi kokkuvõte ja Jumala kujutis, kuna lõppkokkuvõttes sai Jumal inimeseks, et saada üheks kosmosega.

Põhiliseks asjaks jääb seega inkarnatsiooni müsteerium; see asetab inimese loodu keskmesse.  Kristus, võttes endas kokku kogu inimajaloo, annab samaaegselt kosmilistele tsüklitele nende täieliku tähenduse. . “Sõna lihaks saamise salasus sisaldab eneses (…) tunnetuslike ja mõistuslike olendite kogu tähendust” kirjutab püha Maksimus.” See, kes tunneb risti ja haua salasust, teab ka asjade mõtet (logost); see, kes on pühendatud Ülestõusmise varjatud tähendusse, tunneb ka eesmärki, mille jaoks Jumala algusest peale kõik on loonud”, sest sellesse on peidetud maailma ja inimeste saatus. Põhiliseks asjaks jääb siin Lihakssaamise salasus: see asetab inimese loodu keskmesse, sest Kristus, võttes kokku inimajaloo, annab selle samaga kosmilistele tsüklitele nende täieliku tähenduse Maailma loomise ja langemisega algab horisontaalne liin, mis liigub otsejoones ristist ja ülestõusmisest kuni Püha Vaimu väljavalamiseni ja millesse inimene on kaastaud loojana, sest tema on Jumala Sõna kujutis par excellence ; valitsejana, sest Kristus, kelle eeskujul ta on loodud, on Issand-Kuningas, kes valitseb universumi üle; aga ennekõike kogu universumi (mille ta eneses kokku võtab) preestrina,  sest tema eeskujuks on Kristus ise kui Ülempreester (7).

Piibel kasutab heebrea sõna “bara”, et öelda: Jumal lõi taeva ja maa (1Mo 1.1). See heebrea sõna tähistab alati Jumala tegevust (vt. ka Hs 43. 1,7,15), mis vastandub kõigele sellele, mis on “valmistatud” või “ehitatud”. Nii voolab universum piibli Jumala kätest välja uuena. Seega kui Gregorius Nüssast kirjeldab seda loomist kui “muusikalist korraldust (8), ”, järgib ta vähimagi kahtluseta heebrea traditsiooni ennast, mille kohaselt esimene Aadam, “Qadmon”, varasem inimene, oli valguskeha, mis võttis eneses kokku “kuus loomispäeva” ja pidi vabana vastama Loojale armastusega lastes ennast haarata Jumala mitteloodud igavesel Valgusel sellel samal seitsmendal päeval.  Inimene ise pidi andma elu kaheksandale päevale: esimese päeva tranfiguratsioonile (9). Kristliku nägemuse kohaselt on universum uus, tõeline, dünaamiline tegelikkus, mida hingestab “valgusküllane”, “viljastav”  jõud, mille Jumal on temasse pannud kui püüde transtsendentaalsuse poole(10).

3. Inimene – ühenduslüli taevase ja maise vahel.

Aga kui universum “seisab” inimese ees kui Jumala ilmutus, on inimese asi see ilmutus loovalt lahti seletada, muuta asjade ontoloogiline kiitus teadlikuks.  Sest maailma ja inimese liha vahel ei puudu järjepidevus. Ühelt poolt sisaldub universum inimese “loomuses” (selle sõna teoloogilises tähenduses); universum on inimkonna ihu. Teiselt poolt inimene “mikrokosmosena” koondab endasse ja võtab iseeneses kokku kõik loodu astmed, mis annab talle võimaluse tunda universumit seestpoolt.

Seega  inimese – mikrokosmose ja universumi – “makrantroobi”- vahel on teadmine endosmoosist ja eksosmoosist, tähenduse (mõtte) ja jõu vahetusest (11). Enamgi veel, inimene on palju rohkem kui lihtsalt mikrokosmos, sest tema loomine Jumala näo järgi ja Jumala sarnaseks ei tulene mitte maale antud korraldusest, nagu see on teiste olendite puhul: Jumal ei käsi, vaid ütleb enesele oma igaveses Nõuandes: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks” (1Mo 1,26). Sel põhjusel võime kinnitada, et inimene, olles Jumala kujutise ja mikrokosmosena maailma hüpostaas, kujutab endast ühenduslüli jumaliku ja maise vahel ja tema kaudu jagatakse armu kogu loodule.

Just seepärast ei saa taimed ilma inimeseta kasvada, kuna temas nad juurduvad ja inimene on see, kes annab nimed loomadele, seletab Jumala jaoks lahti nende logosed see tähendab loodu ja jumalikku ettehoolduse sõnad (logoid nagu nimetab neid Maksimus Tunnistaja), mida me leiame 1. Moosese raamatust ja Lauluraamatust (12). See tähendab, et kosmose olukord, tema läbipaistvus või ähmasus, tema vabanemine Jumalas või orjastamine surmale ja rikutusele sõltuvad inimese põhilistest hoiakutest, sellest, kas inimene on läbipaistev või läbipaistmatu jumalikule valgusele ja ligimese kohalolekule. Universumi seisundi tingib inimese osadusvõime. Vähemalt alguses oli see nii ja on praegu Kristuses, Tema Kiriku sees.

Ühes imetlusväärses tekstis  võtab püha Siimeon Uus Teoloog selle kokku märkimisväärse selgusega. Ta kirjutab nii:

Kõik loodu, nähes, et Aadam oli paradiisist minema kihutatud, ei nõustunud enam olema temale allutatud; ei päike ega kuu ega tähed tahtnud teda enam ära tunda; allikad keeldusid talle vett andmast ja jõed oma veel voolata laskmast; õhk ei tahtnud enam liikuda, et mitte anda hingamist patusele Aadamale; metselajad ja kõik maa loomad nähes teda langemas tema algse au seest, hakkasid teda põlgama ja olid kõik valmis talle kallale kargama; taevas oli valmis langema tema pea peale ja maa ei tahtnud teda enam kanda. Aga Jumal, kes oli loonud kõik asjad ja inimese, mis tegi Tema? Ta hoidis kõiki neid looduid omaenese jõuga vaos ja oma käsu ja püha tarkusega ei lasknud ta neid valla inimese vastu, vaid käskis loodul jääda temast sõltuvusse ja muutudes kaduvaks teenida kaduvat inimest, kelle jaoks ta oli loodud ja seda kuni ajani, mil uuenenud inimene saab uuesti vaimseks, rikkumatuks ja igaveseks ja mil kõik loodud olendid, kelle Jumal inimesele tema töös ja vaevas allutas, saavad samuti uuesti vabaks, saavad uueks koos inimesega ja nagu tema, saavad uuesti rikkumatuks ja vaimseks (13).

Selle teksti põhjal võime mõista ühte väga olulist asja: lunastusloo põhihetked ei olnud ainult ajaloolise, vaid ka meta-ajaloolise tähendusega. Mulle tundub, et just selles suunas peaksime täna edasi mõtlema, vastasel juhul võib juhtuda, et müstilise realismi puudumisel ei suuda me mõista ja kogeda loodu erinevaid modaalsusi.

Inimese ja tema hingeelu ajalugu jäävad “Paradiisi mälestuseta” arusaamatuks, mida meenutavad meile ka meie isad usus: Kristuse Rist muudab loomisloo “sünteetilise” modaalsuse inimestele kättesaadavaks sellega, et Jumalatapu veri muutub ohverduseks selle kõige algsemas tähenduses ja see ohverdus pühitseb maa olles kõikide asjade kindel tugi… ja kosmiline ristumiskoht”. Kõigile neile ühekülgsetele arengu skeemidele, mida tänapäeval pakuvad välja loodus- ja inimeseteadused vastavad Kristuse Rist ja Tema ülestõusmine sootuks teistsuguse skeemiga, milles põimuvad kaks protsessi:  langus ja lunastus, regress ja progress. Ainult see teeb inimesest loodu tõelise preestri.

Langus kui kosmiline katastroof seisneb selles, et inimene oli lõhkunud ühtsuse, mida ta oli Jumala ja maailma vahel kutsutud ellu viima: kuna inimene asetas ennast väljapoole Jumalat ja astus Jumala vastu, muutus maailm talle võõraks ja vaenulikuks; aga selle võõrastuse ja vaenulikkuse taga on tegelikult inimene ise, kes on iseendast välja heidetud, sõna otseses mõttes pihustatud väljapoole loodut. Just seda tähendab  1 Moosese raamatu lause (3.19):  tõesti sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!. “Inimene”, kirjutab Nikolai Berdjajev:” olles looduse orjastamisega taandanud selle mehhanismi staatusesse, näeb enda vastas seda mehhaanikat, mille põhjuseks ta ise on ja langeb selle võimusesse… Väljasuretatud looduse jõud tekitab kannatusi inimesele, oma troonilt tõugatud kuningale. Nüüd on loodus see, kes valab inimesele mürki, mis ta tapab, sunnib teda jagama kivi, tolmu ja pori saatust (15)”.

Aga Kristus, Uus Aadam purustab ja põletab jumalikult surma kesta (16). Jumala Poeg, kes on saanud inimeseks,  vahetab vabal tahtel oma valgustatud ihulikkuse meie kannatava ja vaevalise ihulikkuse vastu, et lõpuks ristist saaks uus Elupuu ja ülestõusmispüha ootamatus koidikus täituks kõik valgusega. Mitte üksnes universum, vaid ka inimeste pingutus seda muuta. Kristuses saab langenud mateeriast uuesti suhtlemise vahend, kohtumise pühamu ja pidu. Temas sulab Püha Vaimu tules üles meie langemisest jäätunud maailm ja saab tagasi oma algse dünaamika.

Aga kui ajalugu Kristuses on lõppenud (Hb. 9. 12-14), siis ajalugu ise jätkub, sest täiuslikkus pole meile kohustuslikuks tehtud, see on kingitud.  Taevasseminek juhatab meie loomuse Kõigepühamasse Kolmainsusse endasse, nelipühadest saab tänu Püha Vaimu armule alguse iga inimolendi vaba kohandumine jumaliku jõuga, mis kiirgub Kristuse ausse tõstetud Ihust. Ajalugu on nüüdsest lugu tulest, mida Kristus on tulnud maa peale tooma ja mis ei väsi söestamast hingi ning Valguse, Püha Vaimu armumajapidamise lugu, mille läbi aegade täius avab ajad täiusele (17).

4. Teha euharistia kõigest

Püha Maksimus Tunnistaja jaoks on see maailm nagu kirik: “lööv on tunnetatav universum, koori moodustavad inglid ja altar – kõigepüham paik – on palvetava inimese vaim.  Nii peidab hing ennast looduse vaimulikku kaemusse justkui kirikusse ja rahupaika; ta siseneb sinna koos Sõnaga (Logosega) ja koos Tema, meie Ülempreestriga ja tema juhtimisel kingib inimene universumi Jumalale oma vaimus nagu altaril” (17) . Siluan  Athose mäelt (surnud 1938) ei lakanud kordamast: “Inimese jaoks, kes oma südames palvetab, on kogu maailm kirik.”

Õnnistus, austus maa vastu, kogu elu allutamine tema viljastavale ilule, vaestega jagamine; inimesel on kohustus seda kõike ühitada, et valmistada ette maa kirgastumist euharistiaks. Just selles seisneb tema vaimulikukutsumus kogu loodud maailmas.

“Tehke euharistia igast asjast” (1 Te 5,18 – tõlge e.k.: “Tänage kõige eest.” Kreeka keeles: en panti euharisteite, mida võiks tõlkida ka “tehke euharistia igast asjast”): euharistiale kui sakramendile vastab Euharistia kui vaimsus, mis toob kaasa kogu inimese olemuse muutumise ja iga loodu muutumise inimese läbi (18). Püha Pauluse nägemuse kohaselt on  Kirik – mitte ristil surnud, vaid surnuist ülestõusnud Kristuse Ihu  – euharistiline salasus, mis peegeldab tulevikku, asjade viimset seisundit. Kirik ei ole möödunud ajaloosündmus, sest Jumalariik on kätte jõudnud. Kirik on see euharistiline salasus, mis annab meile tõelise gnoosise –teadmise- loodud universumist, et see saaks euharistiaks.

Euharistiat tuleb seega mõista kui seda eriliselt priviligeeritud paika, kus liturgiline inimene seletab (defineerib) kogu olemasolu elu Valguses selles samas paigas, kus saab ilmsiks see Kohalolek, mis muudab maailma põlevaks põõsaks ja kus see tulevane maailm muutub piibli sõnumi sisuks. Läbi euharistia me mõistame, et me ei ole üksnes inimeste kogukond, kellel puudub suhe isetu kosmosega: lunastus on ette nähtud kogu loodu jaoks  ja seni, kuni  surm ei ole kõrvaldatud kogu kosmosest, inimene päästet ei näe.

“Just see”, kirjutab Johannes Ziziulas, “muudab sakramentide pühitsemise ja eriti euharistia Kiriku jaoks nii eluliselt tähtsaks… Sest sakramendid kaasavad Kiriku olemisse kogu loodu, mitte üksnes inimesed “(19)…. Loodu kosmiline – see tähendab universaalne – keskpunkt on Kirik, ajaloo eshatoloogilise lõpu, uue taeva ja uue maa, Jumala linna, Taevase Jeruusalemma ikoon. Teisi sõnu, Kirik on Sõna “auhiilgus”, tema ilmumine ja avaldumine ning seda tõeliselt ja otseselt läbi Püha Vaimu tegevuse: transfiguratsioon, kirgastumine on seega kiriku kestev olevik ja järelikult maailma jumalikustamine. Sel põhjusel jääb Sõna ilmumine kui ajaloo algus ja lõpp usu saladuseks ja elu võimalikkuseks (20). Sest me käime usus ja mitte nägemises, kirjutab püha Paulus (2 Kor 5.7).

Püha Vaimu loomulik arm, mis on loodu enese olemise aluseks, ilmutab ennast maailma enese ihus; ta on igasuguse pühitsemise alus.  Kristuse Kirik tunneb mitmeid mateeria pühitsemisi, millel on koht enamuses sakramentides ja muudes talitustes : Jordani vee õnnistamine Püha Vaimu mahatulemise läbi, millest saavad alguse kõik vee (ristimisvee ja muu vee), püha salvi ja õli, leiva ja veini (nii euharistilise kui mitte-euharistilise) pühitsemised, kirikute ja liturgiliste esemete sissepühitsemised, viljade, toidu ja üleüldse kõigi asjade õnnistamine (21). Püha Vaim ise laskub maailma südamesse ja “on siin südametunnistus meie südametunnistusest, elu meie elust, hingamine meie hingamisest (22). Kõigi sakramentaalsete tegevuste epikleesid on kui nelipühade kestmine, nagu esimeste kosmiliste nelipühade kordumine uuendatud dünaamikas. Nii kulmineerub kõik euharistilises metaboolis (muutuses). “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd!” (Ps.19,2), inimese kätetöö, mis jätkab Jumala loomistööd, ülimaks eesmärgiks on anda au Loojale.

Just selles saab ilmsiks meeleparanduse ja askeesi tähtsus nii inimeses kui ka kogu tsivilisatsiooni ajaloos. Meeleparandus ja askees on võitlus, mille jaoks inimene Kristuses suretab omaenese sügavaimas sisemuses ja kõigis oma tegudes oma halva autonoomia, ainsa asja, mis tuleb endast ära heita. (1Tm 4,4). Meeleparandus ja askees taastavad inimese ja tema kätetöö selle algses ilus; nad pööravad peegli tõelise Päikese poole. Ja inimese looming saab nii osa valgusest ja elust (23).

5. Inimene – loodu preester.

Lyoni püha Ireneuse  sõnul toome me pühades andides ohvrianniks kogu nähtava looduse, et sellest saaks euharistia, sest euharistias on üks kahest tegurist maine (24). “Anaforaas”, tuletab meile meelde Aleksandria püha Kürillus, “meenutatakse taevast ja maad, merd, päikest…  kogu nähtavat ja nähtamatut loodut (25).” Kuna on olemas Kirik ja tema liturgia, jääb maailm püsima olemisse see tähendab Kristuse Ihusse, sest Kirik jääb selleks vaimseks paigaks, milles inimene õpib euharistilist elu ja saab tõeliselt preestriks ja kuningaks.

Liturgia kaudu avastab inimene Kristuses kirgastunud maailma ja töötab sellest hetkest alates maailma lõpliku muutumise, see tähendab kirgastumise nimel. Iga koguduseliige, kes osaleb liturgias, kannab eneses maailma kõige realistlikumal võimalikul moel. Ta ei kanna mitte ainult oma inimihu, oma konkreetset isikut kõigi selle nõrkuste ja kirgedega: ta kannab ka oma suhet loomuliku maailma, looduga. Maailm, mis astub liturgilisse ruumi on langenud maailm, aga ta ei astu sinna selleks, et jääda selliseks nagu ta on: liturgia on surematuse rohi, sest seda vastu võttes ja maailmale kinnitades  ütleb inimene lahti just loodu rikutusest, et saaks tuua loodu ohvrianniks Jumalale, Loojale. Nii ei lakka maailm euharistlises liturgias kunagi olemast Jumala kosmos. Selline maailmanägemus ei jäta võimalust loomuliku ja üleloomuliku lahutamiseks;

Püha Johannes Kuldsuu jumaliku liturgia anaforaas toome me kuuldavale järgmised laused: “Meenutades meile seega seda tervendavat käsku ja kõike seda, mis meie heaks on tehtud: Risti, Hauda, Ülestõusmist kolmandal päeval, taevasseminekut, (isa) paremal käel istumist, teist ja aurikast Uut Tulemist, sinu oma, mida me võtame sinu omast seda sulle ohvriks tuues kõige ja kõigi eest”: Euharistia, mis vastab kõige põhilisemal viisil meie kaasaegsetele ootustele, võib päästa kaasaegse inimese igaviku ja aja vastasseisust ning nende üksteisest eraldamisest, mis tõukavad inimest Jumalat tagasi lükkama; sedasama Jumalat, kelle teoloogia liigagi sageli paigutab tänapäeva inimestele arusaamatuks muutunud sfääri(26).

Kui kristlased kogeksid missaohvrit täielikult, poleks nad mitte ainult võimelised alles hoidma maailma, mille Jumal neile usaldas, vaid vähimagi kahtluseta arendaksid nad seda lõpmatult ja muudaksid selle “loogiliseks” (vaimseks – λογςοs) mõistuslikuks ohvriks; see tähendab ohvriks, mis on vastavuses Logose, alati loova Jumala Sõnaga, sest liturgia on meie kõige tõelisem tänuavaldus maailma eest selle sama maailma nimel. Liturgia on ka langenud maailma ülesehitamine ja usklike täielik osalemine lunastustöös (mille tõi kaasa Jumaliku Logose lihakssaamine), mille läbi see sama Logos antakse kogu kosmosele. Lõppkokkuvõttes on euharistiline liturgia Jumalariigi kujutis, kiriklikuks saanud Kosmos (27).

Niisiis võib öelda, et pühitsetud inimene on inimene, kes pühitseb ja tema “euharistiline teadvus” otsib olendite ja asjade sisemusest seda läbipaistvuse punkti, kus lasta kiirata Tabori valgusel. Kõige täielikumalt väljendab seda Looja osalemist kogu oma loodus ja looduse ning religiooni leppimise õhkkonda  jumalateenistuses bütsantsi ikonograafia: askees ja müstika, kaugel sellest, et puudutada üksnes hinge, ilmuvad sel kombel kui kunsti ja teaduse “sōma pneumatikon” (vaimulik ihu) ning see Valgusest läbistatud ihu annab seda Valgust edasi oma kosmilisele ümbruskonnale, millest ta on lahutamatu.

Me mõistame, et suur kristlik traditsioon tuletab igal ajal ja igas olukorras meelde, et kosmos (loodu) kannab inimese jaoks sügavat tähendust, kuna ta on püha ikoon, mis ilmutab lakkamatult loomise müsteeriumi. Sel põhjusel kannab ta endas sõnumit, mida tuleb alati lahti seletada kogu selle ulatuses. See dialoog inimese ja ülejäänud loodu vahel on mitmes suhtes põhjapaneva tähtsusega, sest inimene ja loodus lähevad koos, käsikäes “kaduvuse orjusest Jumala laste aurikkasse vabadusse” (Rm. 8,21).

Aga Jumal ei loonud maailma ainult kui üha korduvat sõna, mis on lihaks saanud, ta lõi ka subjekti, kes suudab seda sõna mõista. Seega, kuna inimese (kui subjekti, kelle poole Jumal pöördub oma selles maailmas lihaks saanud “mõistuste” läbi) ilmumisel on kindel koht loomise plaanis, on sõna kuuldavale toomiseks ilmtingimata olemas ka kaasvestleja, kes peab vastama. Maailm on välja mõeldud ja loodud inimese tarvis, temast lähtudes. Inimese ilmumine on seotud maailma loomisega nagu üks terviku osa teisega, samas üks ei tulene teisest, vaid mõlemad on ühtse mõtte ja teo koherentne tulem. Erinevus inimese kui sõna ja maailma kui sõna vahel seisneb selles, et inimene on rääkiv sõna või mõtlev mõistus Poja kui subjekti eeskujul.

Aga inimene on ainult Poja kujutis, sest ta ei mõtle, ei too kuuldavale ega mõista “põhjusi” ja sõnu, vaid kombineerib ja arendab kindlaksmääramata kombel Logose “põhjuste” ja sõnade kujutisi, järgides selles Logost kui eeskõnelejat, mõtlejat ja loojat.

“See pole ometi masinate süü, et teie enam ei palveta”, kirjutab Denis de Rougemont. Mida tuleks mõista: kui teie enam ei palveta, siis pole need ometi masinad kes teile ja enesele mõtte annavad! Dumitro Staniloe (29) lisab, et : “inimene kahekõnes Logosega annab maailma jumalikustamisele omamoodi inimliku iseloomu. Sest maailma jumalikustamine inimese osalusel on jumalikustamine täis inimlikke mõtteid ja tundeid. Selle kaudu avastab inimene maailma tõelise tähenduse, maailma sihi olla inimvaimu ja jumaliku vaimu sisu; sisu, mis on märgitud inimliku pitseriga täis jumalikku vaimu. Logos sai inimeseks, et teostada inimese ülesannet jumalikustada maailma inimlikuga; ülesannet, mille täitmine inimesel patu tõttu ebaõnnestus. Pärast langemist tahtis inimene panna maailmale ainult inimliku pitseri, nägemata enam maailma ja inimese sügavaimat tähendust.”

Niisiis hoida alal praegust maailma tähendab hoida alal selle maailma suundumust ja kalduvust minna järk-järgult üle mitteloodule, hoida alles selle viimset lõppeesmärki, milleks on Jumal ja osadus Jumalaga; hoida alles usku. Aga hoida praegust maailma, mis on üheaegselt loomises ja rikutuses, tähendab ka hoida loovat dünaamikat, mille Jumal on andnud; hoida tema loodut rikutuse eest. Seda alalhoidmist, mida nimetatakse ka lunastuseks, saab teostada ainult kaasates maailma tegelikkuse Kirikusse, muutes selle Kiriku ihuks. Selline on inimese kui loodu preestri ülesanne.

Tegelikult ei ole tähtsaim probleem siin mitte sotsiaalne – rikkuse ja vaesuse, üleüldise rikastumise probleem või tervise, toitumise probleem ega ka mitte ülima tähtsusega õigluse probleem (kõik kahtlemata hädavajalikud asjad); pigem on see “elu ja surma ning üleüldise ellu tagasipöördumise probleem”, üleüldise pühitsemise küsimus (30). Siit ka vajadus, et kõik kristlased pühitseksid euharistiat, ülestõusmispühi ka väljaspool templit, kõigis oma elu väljendusvormides. Oma päevatöös, tehnikas, teaduses.

Ja sellel euharistia pühitsemisel saab olla tõeline tähendus ainult juhul, kui see hõlmab kogu elu, mitte ainult vaimuelu (sisemist elu), vaid ka välist, maailmale suunatud elu, et muuta see ülestõusmise kunstiteoseks.

Teaduses, tehnikas, kunstis, poliitikas – kõikjal on kristlased kutsutud kaasa lööma, et muuta inimese side inimesega osadussidemeks ja inimese side kogu looduga  transfiguratsiooniks. Nii tuleb defineerida ja mõista meie osalust tsivilisatsiooni töös. “Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1Jn 2.17). Universum saab ilmsiks ainult inimese nägemuses; just seetõttu saab pühakute palve ja armastus seda muuta. Mis meisse puutub, siis kui me ei näe, kuidas tõeline valgus välisest kestast võitu saab, saame selles süüdistada ainult omaenese pimedust.

Ning viimane küsimus.

Kas oleme me selles maailmas, lähtudes surnuist ülestõusmise perspektiivist (mida meil oodatakse), võimelised pakkuma tõelist omakasupüüdmatut teenimist, mis oleks ennekõike tõeline ja pashaalne elu teenimine? Sest loodu jaoks on võimalik ainult üks vastus: kindel veendumus, et Ülestõusmine on kogu loodu jaoks.

+Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit